17.9.18

taevas on lootust ja lohutust -
lootust, et kui need valge vahu tordid
ja hallid hiiglaslikud tolmurullid
iga päev on oma kohal,
siis äkki lõpuks olen mina ka.

ja lohutust, et kui miski seisab nii kindlalt
läbi kõigi inimeste eluaja,
siis ei saa ju olla kõik veel
päriselt kadunud.

13.8.18

Minust saab kolme nädala pärast 
100 lapse eesti keele ja kirjanduse õpetaja,
aga ma ei ole kodus kaks kuud tolmu tõmmanud,
sest ma lihtsalt ei suuda endale põhjendada, 
et kellele ja miks seda vaja on.
Ma pühin vahel kampsunivarrukaga laualt
tomati lõikamise vett, sest ma ei viitsi rohkem pingutada,
laman õhtuti põrandal ning vahin lakke,
üritades leida sealt seda sädet,
mis peaks mind raketikiirusel edasi viima,
kui kõik argised asjad tunduvad nii üdini mõttetud.

Ma sattun segadusse,
kui inimesed ütlevad: "Ma ei taha sellest rääkida,"
aga ei oska enamik ajast ise ka
"sellest" rääkida,
mul ei ole seisukohta kõigis maailma asjades
ja ma ei jaksa lugeda uudiseid
ning kirjutan stiililt logisevaid luuletusi ainult sellest, mida tean.

Palju inimesi ühes ruumis teeb mind närviliseks
ja iga kord, kui seltskonnas räägin, 
aga keegi tegelikult ei kuula, hakkab mul kurb ja ebamugav.

Ma lähen määrdunud särgi ja auklike pükstega poodi
ja unustan vahepeal poolteist nädalat pead pesta.
Ma ei ole kunagi käinud maniküüris
ega oska ikka end meikida ja näha välja asjalik.

Ma ei tea tegelikult hästi,
kuhu ja miks ikkagi käivad need komad,
ja palju kokku-, lahkukirjutusi vaatan internetist üle.
Mu märkmikute servad on alati murdunud
ja taevas teab, et ilusast käekirjast pole seal jälgegi.

Ma määrin kartuliputru saia peale,
valan selle kastmega üle ja ronin köögilauale istuma,
kasutades taburetti jalgade toeks,
aga kuskil on lapsed, nimetud, näotud, aga päris lapsed,
kelle väärtuste ja mõttelennu kasvu
pean mina, see täiesti poolik ja väga segaduses mina,
nüüd igakülgselt toetama.

Ma pole veel valmis.

5.8.18

Rong läheb

kõnnin äikesepaistelises
augusti linnas,
armastus voolab 
mööda mu jalgu alla.

mõtlen, kui palju 
jõudsid ära öelda,
kuigi said mu
vaid viieks minutiks.


lasteaias mängisime inimeseõpetuse tundi
ja "õpetaja" joonistas tahvlile
kaks teineteisele otsa vaatavat pauna
ja ütles, et see hoiabki meid elus.

mina hüppasin püsti ja teatasin,
et midagi sellist minu sees küll pole
ja kritseldasin, nii hästi kui oskasin,
tahvlile päris südame
kõigi tema vatsade ja kodadega,
sellise, nagu ema anatoomia õpikus oli.

välja nägi see küll nagu üks suur lõngakera
ja sinna kooli mind enam ei lastud.

aga äkki sellepärast nüüd, kui olen suurem,
ei saa ma ikka aru, mida tähendab murtud süda,
sest minu kehaehitus oli juba lasteaias korrektne.

need paunad võib tõesti murda, teha pooleks,
aga katsu sa harutada, lahti kiskuda seda
minu vatsade ja kodade lõngakera.

20.7.18

Ma olen õnnelik,
et sa ei kasvanud mõnes teises linnas,
käinud mõnes teises põhikoolis
ja jalutanud parema sillutisega tänavatel
et sa ei kuulanud teistsugust muusikat.
olnud loomulik punapea
ja muretsenud kulunud särkide pärast
et sa ei saanud teismeliselt isaks
või abiellunud ruttu,
ega kukkunud hüppetornist peakat pannes surnuks,

sest ainult nii sain ma kohata sind.
Seda kõrvulukustavalt suurepärast sind.
Küsid alati,
et kuidas mina,
olles ise nii väike,
voodis nõnda palju ruumi võtan.

Aga ikka veel sa pole näinud,
kuidas igal ööl
kasvan unes pisut pikemaks,
et selles õndsas teadvusetuses
olla sulle veidikenegi lähemal.

16.6.18

"Vaata, et ta sinusse ära ei armu,"
ütled mulle lõbusalt manitseval toonil
ja mina meenutan, et autosid vaadatakse
paremalt vasakule,
pilvi pea kuklas,
tähti vahel teleskoobiga
ja päikest kissitades silmi,

telekat vaadatakse poolkustunud pilgul,
kella pisut muretseval ilmel
ja merd vahel mure,
siis jälle rahuga südames.

Aga seda ma tõesti ei tea,
kuidas ma vaatan,
et keegi teine
minusse
ülepea kaela,
kõrvuni,
puht kogemata,
ehk vaid veidike

ära ei armu

millist pilku selleks on vaja?

5.3.18

Kolmas on kohtuseadus

esimest korda kihutasime teineteise poole
300 kilomeetrit tunnis -
kiirrongid, ilma vahepeatusteta -
et kogu maailm näeks, kuidas
meie teamegi, mis on armastus
ja tahame käest kinni hoida tänavanurgal
ja koolikoridorides,
et meie tunnete väärtus
seisnebki selles,
mitu päeva oleme rate's olnud vv-d

teisel korral sõitsime 200 kilomeetrit tunnis,
paari vahepeatusega,
kulus vaid mõni nädal,
et avaldada armastust
ja sama vähe,
et murda südant,
aga juba me abiellusime,  saime lapsi, ehitasime peret,
sest tempo oli paganama hea

ja siis peatusime lõpuks igas jaamas,
kiirus ei ületanud sadant,
jõudsime vaadata teineteisele ausalt silma
ja mitu korda läbi rääkida,
mida me kardame, mida me ootame
ja kui palju olnut kaasas kanname

alles siis lakkasid rongiõnnetused

4.3.18

2014

Sel aastal, kui sain 18
olin natuke armunud temasse,
sest ta kasutas täislauseid,
kirjutas mulle iga päev
ja teadis, millised laulud mulle meeldivad

Ja pisut olin armunud temasse,
sest ta silmad särasid, kui me tantsisime,
ta kolas minuga kunstisaalides,
kirjutas õhtuti tähtedest ja hambapesust
ning riputas kohvikus mu mantli nagisse

Ja olin päris palju armunud ka temasse,
sest ta vedas mind mööda madalaid keldribaare,
hoidis tänaval käies tugevalt ümbert kinni,
jooksis läbi vihma, lillekimp käes
ja tekitas tunde, et mu jalad ei puutu iialgi maad

Ja olin veidi armunud temasse,
sest talle meeldis õhtuti jalutamas käia,
istuda üleval hommikul kell neli,
kuulata mu luuletusi,
ja sõita tühja trammiga läbi linna

Ma jätsin oma tunded sinnapaika,
sest päris elus oli temaga imelik koos olla
ja mulle ei meeldinud talle otsa vaadata

Ja ei üritanud midagi,
sest ma polnud üldse selline tüdruk,
kes võiks talle meeldida,
mis sest, et need silmad aina särasid

Ja otsustasin olla ainult sõber,
sest ta oli minust noorem
ja sai ümbert hoida ainult siis,
kui vahel harva leidis aega

Ja polnud ühel hetkel enam armunud ka temasse,
sest mina olin minevikust katki,
aga tema terve elu püsis naeratustega koos

Võtsin hoopis tema,
sest ta oli juba teinud mulle haiget
ja ma teadsin täpselt millised augud see jätab,
aga lootsin ikka,
et mõne kuuga kasvavad inimesed piisavalt,
et olla teineteisele jälle head


22.1.18

Armastuseloome

Meis kohtusid kaks erinevat armastust,
minu oma oli sündides kangesti sooja kampsuni moodi,
aga talvega kasvas sitkeks halliks hundiks,
naersime veel, et vaat kus kurat,
enne polnd tal ju saba ega sarvi

Ja sinu oma oli randa peksev meri,
oma tõusude ja mõõnadega,
vahutas vastu mu paljaid sääri
ja mõnel hommikul muutus
kooreks kohvitassis

Päevast päeva panime uusi sõnastikke kokku,
et meie armastuse definitsioonid
lõpuks kuidagi ka klapiks,
aga materjali sai palju ja sõnadest jäi väheks

Siis mina õppisin ujuma
ja hakkasin jooma kohvi
ning sinul mõõnu jäi vähemaks
ja leidsid aina rohkem metsaradadelt end,
nüüd enam sõnu polnudki vaja

14.12.17

Ma pean kirjutama sinust,
sest ma ei ole ikka veel saanud üle,
ma ei ole saanud lahti sellest elust, 
mis tuli pärast sind,
millega ma ei oska suurt peale hakata,
ei taha teha tegemist.
Hoian öösiti kaisus neid tundeid,
mis jäid maha sinust,
seda soojust, mis sust läbi paistis,
kuulan, kuidas see kõlksub vastu seinu,
undab läinud tuulte käes,
ja hirmuga mõtlen, et mis saab siis, 
kui ma ühel hetkel ei kirjuta enam sinust,

kas sa lakkad siis maailma jaoks olemast?

14.11.17

klubi kõlaritest hüüab meeshääl:
"give me everything tonight"
ja ma ei saa aru,
et mida kõike sulle siis andma pean
peale oma id-kaardi,
peenraha,
koduvõtmete,
keha,
naeratuste?
ma võin sulle veel anda
oma lapsepõlvemälestused,
murtud südame,
kaks veinipudelit
kodust külmkapist,
kuus muna
ja pooliku singipaki,
aga mida sa veel tahad?
mis on see kõik?
ja miks üldse sulle täna siin?
ütle hoopis:
"give me nothing tonight"
ja vaata, mida kõike siis saab

9.11.17

Nurgad

ma kirjutan juba kaks aastat
seda luuletust sinust,
mis ütleks, mida tunnen,
kui ärkan 194 kilomeetri kaugusel
ja olen ühe päeva lähemal reedele

ja et mulle meeldib,
kuidas sa pesu restile ripudad
ja ahjus võileibu teed,
see, kuidas sa ütled tuppa tulles "tere"
ja ei karda mu isale otsa vaadata

et mu lemmikud on voodis need lohud,
kus oled olnud sina
ja kui sa lähed ära,
siis magan veel mitu päeva neis,
sest sinu puudutuse kohalolu
tekitab hoituma tunde
kui lapsepõlvekodu
pannkoogilõhnaline köök

kirjutan juba kaks aastat
seda luuletust sinust,
sest ükskõik kust ma peale hakkan
ei saa kunagi ridadesse täielik sina,
alati lähevad sõnad läägeks
ja sa muutud ilustuste ja pehmenduste
ülevoolavaks koguks,
kui ometi neid nurki
armastan ma kõige rohkem

ja siis ma kirjutan hoopis kõigest muust -
otsimisest, tulevikust, kaugsõidurongidest -
sest armastus ei ole enam ainult helesinine taevas
ja jalgrattasõidud,
poolkogemata sülle langenud õnn
või ajaga kuluv nähtus,
armastus on aastatega inimeseks saanud