14.9.17

Ülikoolis

vaatasime täna loengus,
kuidas karjala puruvanad memmed
hauaküngastel itkuvad oma varalahkund poegi
nii et süda hüppab välja seest
ja kardad, et tädike heidab ise ka kurvastusest
sinna samma hinge,
aga siis krapsavad nad kõbusalt püsti,
pühivad pisarad ja sädistavad edasi -
on poja pärast ohitud,
südamevalust soiutud,
aga pärast tuleb jälle päris elu,
see, kus sul on sadatuhat toimetust
ja pole aega isegi ära surra.

ja siis oleme meie, kahekümnendates tütarlapsed,
kaotanud oma unustamismehhanismid,
oskuse leppida ja lasta minna,
südamevaludega sügaval,
kipitustega rinna all,
lähme elus rohkem kossa-kossa
kui karjala memmed -
kiledahäälsed pearättidega tädid,
kes omal jalal ei jaksa
isegi surnuaiale minna
ja ootavad kuude kaupa kogumisnäljas folkloriste,
kes neid autoga kohale sõidutaks.

29.8.17

Kuidas ärgata iseendasse?

Sõbrad, eneseabiõpikud ja internet räägivad,
et tuleb õppida ennast armastama
just sellisena nagu sa oled,
tunda rahulolu sellest, mis olemas
ja mitte nutta taga seda, mida pole.
Aga ma ärkan vahel hommikul üles
ja soovin, et oleksin
22-aastane heledapäine pesumodell,
kelle valges kõrges voodis on veel valgemad linad ja padjapüürid,
rõdult paistab vaade laisalt loksuvale merele
ja kõhu täitmiseks piisab paarist õunast,
või siis tahan olla 25-aastane juuratudeng,
hästiistuva tumesinise ülikonnaga,
kütkestava naeratuse ja selge sihiga silme ees.
Soovin ärgata 37-aastase koduperenaisena,
kelle lapsed käivad stiilsemalt riides kui teismelised ostukeskustes
ja kelle küpsetised täidavad lõunal köögi magusisutava pilvega,
aga tema puusadel pole köögisaavutusi põrmugi näha.
Loodan, et ärkan väikese kräsupäise poisina
tema viienda sünnipäeva hommikul,
ees ootamas tunnid täis kõige toredamaid lõbustusi,
kinke, küünlaid suurel šokolaaditordil.
Tahan tõusta aeglaselt voodist hästi elanud 73-aastase mehena,
jalutada mööda pikki koridore kööki
ja süüa oma naeru-kortsulise hõbehalli kaasaga koos
munaputru paksu võikihiga röstsaial
ja mitte kunagi enam muretseda,
kas see on mu tervisele hea või mitte.
Mitte keegi ei ütle, mida tuleb teha siis,
kui ma ei ärka hommikuti
rõõmu ja elevusega iseendasse,
guugelda palju tahad, aga vastust ei leia -
kuidas olla ebakindel, eksinud, väsinud,
ideaalse keha ja rahata
ning kõige sellega rahul.

20.7.17

Ülestunnistused III

Ütlesin teismelisena umbes kolmsada seitsekümmend korda isale,
et mul on kõik korras ja hästi,
kui ta tundis muret, kas midagi kraabib hingel,
teeb haiget või on pahasti,
ütlesin, sest nii oli lihtsam,
ütlesin, sest ma ei osanud talle kuidagi seletada,
kui palju teevad haiget inimesed, kellest hoolin,
ja et ma ei suuda kunagi öelda "ei",
et tema on kasvatanud mind alati lõpuni üritama
ja nüüd ma siis üritan päästa suhteid, mis päästmist ei vaja,
anda teisi võimalusi ja tulla alati vastu,
kui väikesed lapikesed minust
triivisid iga päev mandrist kaugemale,
kui ma ise ka ei saanud enam aru,
mida või keda tahtsin
ja kuidas tuleks sealt, kus olen, edasi minna.

Ütlesin, et kõik on hästi,
sest raskem oli öelda, et ta tundub kogu aeg minus pettunud
ja ma ei suuda enam välja mõelda paremaid valikuid,
mida oma elus teha,
et mulle lihtsalt ei jagata neid kaarte.
Liigitasin kõik oma tunded lahtrisse "see pole midagi",
kui tegelikult oli iga päev, iga hetk
midagi südamel,
midagi hingel,
midagi kurgus kraapimas.

18.7.17

Ema

Ma olen selle naise tütar,
kes pimedas autorooli ei istu
ja satub pliidi ääres seistes segadusse.
Kes kannab poole aastast lumepükse ja -saapaid
ja isegi kleidiga spordikella,
aga jooksmas käib harva
On kõigi vastu nii ülevoolavalt lahke,
läheb päikese käes šokolaadipruuniks,
ja kardab  pead vette panna.

Ma kaon pimedusse läbi musta voolava vee
ja ei tule vahel pool aastat endasse tagasi,
aga me naeratame temaga ühtemoodi.

17.7.17

Ülestunnistused II

Ma tean, et ei hakka kunagi paigutama seinale maali,
naeratades laialt oma värske abikaasa naerukurrulistesse silmadesse
nagu igas teises ameerika draamas
ja ma ei sõida lastega randa ning vaata,
õnnis ilme näol,
natuke vähem värskema kaasa kõrval,
kuidas meie elu õied õnnelikult lainetes edasi-tagasi jooksevad,
ega poe kuuekümneselt natuke närtsinud
aga elurõõmsa mehe kõrvale voodisse,
et lugeda koos raamatuid või vaadata pildialbumeid -
lapsed ammu oma elule läind

Ma tean, sest selliseid inimesi pole mina oma elus näinud
ja kuidas saaksingi siis ise taoliseks kasvada?

Ma tean, et aeg teeb haiget ja kibedaks
ja tumblri tsitaadid saavad harva tõeks.

Ma tean juba õige madalast saati,
et mina ei saa kasvada helesiniseks, sillerdavaks ja ideaalseks,
mu ainus lootus on teha natuke vähem haiget
ja olla mitte nii kibe, kui minu stsenaariumis määratud -
see oleks juba päris suur võit!

13.7.17

tuuled on pööranud,
rongid sõidavad nüüd mu koduhoovis,
tulevad Tartust ja Tallinnast, vahel isegi Moskvast,
pidurdavad otse mu pihlakasse
ja lasevad rutakil reisijaid maha,
kes, kaks kilekotti näpus,
tormavad Grossi toidupoodi ja siis perele süüa tegema,
lasevad ka need, kellel üldse pole kiire,
kes jäävad perroonile seisma,
armsama kaisus,
leiavad aega soojadeks suudlusteks
või vahetavad terekätt tuttavaga, keda ammu pole näind

mina istun oma kollases, voodeid täis toas
ja loen nad kõik pihlakaõite vahelt kokku,
vahel kirjutan neist lugusid
või unistan lihtsalt,
et mis siis, kui mina oleks olnud tema asemel --
selle asemel, kes astus maha,
vastas ootamas dressides noormees ja blondipäine neid,
kes kohe uudistega löövad ta pahviks
ning teavad täpselt, mida õhtuga ette tuleb võtta
või selle asemel, kes jooksis, kirju käekott õlal, taksopeatusesse,
istus punasesse autosse ja kadus
või hoopis tema, kes vaatas nukralt välja kaugsõidurongist,
ees ootamas tundide pikkune teekond

selle jaoks ei pea ma minema jaama,
sest kui sa elad raudteega linnas, aknad igas suunas lahti,
tulevad rongid koju kätte
ja maha ei jää sa kunagi,
isegi kui paigal istud ikka

11.7.17

Ülestunnistused I

Kui ma tõesti oleks teinud kõiki neid asju,
mis vanematele kokku luiskasin -
et lähen sõbrannadega rabamatkale,
sõidame kellegi maakoju päevitama
või teeme filmiõhtu ja küpsetame kaneelirulle,
lihtsalt mina ja paar paremat sõpra,
alkoholiga ei liialda -
ausalt - seda ei puutugi,
küll mul oleks siis olnud tore teismeiga

Ja tegelikult kulus see aeg poistega väljas,
jahedates tubades, pimedatel tänavatel
pingutades närve, et äkki täna, mingi juhuse läbi
jalutavad ema ja isa mulle vastu
ja saavad teada,
et äkki täna, mingi juhuse läbi
avaldatakse mulle kustumatut armastust

Kõik need aastatepikkused hoolega leiutatud valed,
detailideni paigas -
kellena töötavad Diana vanemad ja kust ma teda tunnen
ja millises majas elab Jaanika
ning kuidas ma Merka juurest koju saan,
vaid sellepärast, et nemad nii kõvasti keelasid
ja tahtsid mu südant hoida
nende poiste eest, kes võisid seda riivata
ja igaks juhuks ka nende eest,
kes ka parema tahtmise juures ei suutnud seda murda,
sest nad ju ei teadnud, kui kangeks mind kasvatanud olid,
kuid ega vahet polnudki -
haiget sain ikka ja välja näidata ei võinud seda kuidagi

Nüüd aastaid hiljemgi mõtlen,
et kõik see kokku luisatud aeg,
sörkides nende sabas, kes mind ei näinud,
võinuks kuluda hoopis, et tundma õppida neid,
keda vabanduseks välja mõtlesin

5.6.17

Tuled aprilli viimasel õhtul
hõikad akende all
ja me läheme otsima padakonni
mu maja tagant laugaste pealt
silmanurgast piilun sind
kui näen et sa ei vaata
ja murran pead
murran krõbisevat kulu
et kas tõesti konni otsid
või hoopis midagi muud
ja küsida ka ei julge
sest vaikus on korraga kallis
et kas minu armastus võikski olla piisav
et sa lõpuks minu juurde jääks
kas ma olengi see keda ootad
keda unedes enda kõrval näed
päike upub juba vette
ei leia me konnasid ega kulda
sa mätta otsast naerulsui hõikad
et tagasi mu juurde
võid teine kordki ju tulla

9.5.17

Meil sinuga oleksid kindlasti väga arukad lapsed
sellised, kes oskavad öelda, mida nad tunnevad
ja põhjedada oma arvamusi
(sest mina ju kirjutan luuletusi
ja sinul on argumendid varruka peal reas)
Nad istuks õhtuti lauas ja ajaks meiega juttu
taldrikul auramas lõhe, seened ja riis,
sest nad juba maast madalast teavad,
et lasteaias ei panda toidule piisavalt soola
ja kokku hoitakse hea rasva pealt
ning sajale keedetud karamellkisell ei saa iial maitsta nii
nagu nende isa tehtud pošeeritud nektariinid
Nad tantsivad laupäeviti minuga mööda tube,
ja ootavad, et saaks minna jalutama parki
Meil oleks neile aega naeratada ja tuletada meelde,
et elu ongi vahel ebaõiglane,
aga ühel hetkel hakkab kergem,
kindlasti hakkab, sest meie ju ometigi teame
Nad turniks puude otsas ja kõõluks kiigel
kui sulle omletti tehes räägin, mida öösel unes nägin
ja pistaks pea vahel aknast sisse –
mitte selleks et kaevata, mitte selleks, et kurta –
vaid küsida, kuidas mesilane leiab oma pessa tagasi tee
või näidata peenrast leitud vihmausse

Meil oleks maailma kõige toredamad lapsed,
need lapsed, keda me ilmselt kunagi ei saa

18.4.17

Olen aastaid lihvinud oma nurke,
mitu korda armastuses petta saand
Sinu elu on läinud üsna sama rada
ning kohtumise hetkeks oleme kaotanud
selle nii helesinise usu
ja soovi kramplikult hoida käest
Me ei ole enam kergeusklikud,
teame kui lihtsalt tunne elule jalgu jääb
Jalutuskäigud pole otse päikeseloojangutesse
ja vestlused lõppevad vara tõusmise nimel
Ma ei soovi enam enda eest vabandada
ja sinul puudub kaklemiseks jaks
Me kumbki ei taha tunda vanamoodi
või teineteises istuda kinni
Ja siis korraga on möödas mitu kevadet
Me oleme ikka koos sama vihma all,
oleme ikka teineteisega selles päris elus
Sa ei ole küll mu esimene armastus,
aga võid vabalt olla viimane

14.4.17

Luuvalu

953 päeva on praeguseks möödunud seljaoperatsioonist.Luuletus sai valmis natuke varem, aga pidi settima.

Väljas on täna nii valge
on jaanuariöö
ja mina olen korraga vana
Külm on tulnud mu kontidesse,
jäänud paikseks naha vahele
isegi kui väljas on vahepeal sula
püsin mina vapralt jääs
Ja ei jookse enam,
ei tantsi
ja lapsed kes lähevad hõisates
mu kodutänavat mööda
on äkitselt nii võõrad
nagu ma polekski olnud tunaeile
nendega veel nii sama
Elu minus on vankumatult tulikülm
ja selle kergust ma otsin taga

Päralejõud

Ühel päeval ei kõneta sind enam luuletused
neist naistest, kes sarnanevad orkaanide ja tulekahjudega
ja on loodud jooksma huntidega võidu
Sa ei tunne enam kaasa meestele,
sest oled ilmvõimatu, pea talumatu
või et sinuga keegi neist hakkama ei saa
See päev tuleb kord,
isegi kui praegu tundub, et iial ei saa olla nii,
oled sa ühel päeval rahulik, mitte mäslev meri,
oled malbe suvehommik, mitte tormieelne õhtu
Ja sul on kõik endas hästi
Sa ei ole kuidagi vähem eriline, vähem ilus

Sa oled lõpuks lihtsalt kohal

22.2.17

Läbipõleng

Kui ma sind kohtasin sellel suvel
sellel kõige esimesel suvel
põlesid su silmis lõppematud lõkketuled
kogu rand oli punaseid sädemeid täis
põlesid nii suurel leegil
nii valjult ja kuumalt
et kõik mu vihmad kuivasid ära
jäid ootele

Aga aastaid hiljem kaotasid valvsuse tuled
ei tõstnud enam pilku taevaste poole
ja siis tulid paduvihmad,
tulid äikesed ja rajud
sadasid jäejepanu 260 päeva
siis tegid hingetõmbepausi
ja valasid edasi
kuni polnud alles sädemeid
polnud lõkkeasetki rannalt leida
ja me kumbki ei teadnud enam
mida teineteisele anda