5.3.18

Kolmas on kohtuseadus

esimest korda kihutasime teineteise poole
300 kilomeetrit tunnis -
kiirrongid, ilma vahepeatusteta -
et kogu maailm näeks, kuidas
meie teamegi, mis on armastus
ja tahame käest kinni hoida tänavanurgal
ja koolikoridorides,
et meie tunnete väärtus
seisnebki selles,
mitu päeva oleme rate's olnud vv-d

teisel korral sõitsime 200 kilomeetrit tunnis,
paari vahepeatusega,
kulus vaid mõni nädal,
et avaldada armastust
ja sama vähe,
et murda südant,
aga juba me abiellusime,  saime lapsi, ehitasime peret,
sest tempo oli paganama hea

ja siis peatusime lõpuks igas jaamas,
kiirus ei ületanud sadant,
jõudsime vaadata teineteisele ausalt silma
ja mitu korda läbi rääkida,
mida me kardame, mida me ootame
ja kui palju olnut kaasas kanname

alles siis lakkasid rongiõnnetused

4.3.18

2014

Sel aastal, kui sain 18
olin natuke armunud temasse,
sest ta kasutas täislauseid,
kirjutas mulle iga päev
ja teadis, millised laulud mulle meeldivad

Ja pisut olin armunud temasse,
sest ta silmad särasid, kui me tantsisime,
ta kolas minuga kunstisaalides,
kirjutas õhtuti tähtedest ja hambapesust
ning riputas kohvikus mu mantli nagisse

Ja olin päris palju armunud ka temasse,
sest ta vedas mind mööda madalaid keldribaare,
hoidis tänaval käies tugevalt ümbert kinni,
jooksis läbi vihma, lillekimp käes
ja tekitas tunde, et mu jalad ei puutu iialgi maad

Ja olin veidi armunud temasse,
sest talle meeldis õhtuti jalutamas käia,
istuda üleval hommikul kell neli,
kuulata mu luuletusi,
ja sõita tühja trammiga läbi linna

Ma jätsin oma tunded sinnapaika,
sest päris elus oli temaga imelik koos olla
ja mulle ei meeldinud talle otsa vaadata

Ja ei üritanud midagi,
sest ma polnud üldse selline tüdruk,
kes võiks talle meeldida,
mis sest, et need silmad aina särasid

Ja otsustasin olla ainult sõber,
sest ta oli minust noorem
ja sai ümbert hoida ainult siis,
kui vahel harva leidis aega

Ja polnud ühel hetkel enam armunud ka temasse,
sest mina olin minevikust katki,
aga tema terve elu püsis naeratustega koos

Võtsin hoopis tema,
sest ta oli juba teinud mulle haiget
ja ma teadsin täpselt millised augud see jätab,
aga lootsin ikka,
et mõne kuuga kasvavad inimesed piisavalt,
et olla teineteisele jälle head


22.1.18

Armastuseloome

Meis kohtusid kaks erinevat armastust,
minu oma oli sündides kangesti sooja kampsuni moodi,
aga talvega kasvas sitkeks halliks hundiks,
naersime veel, et vaat kus kurat,
enne polnd tal ju saba ega sarvi

Ja sinu oma oli randa peksev meri,
oma tõusude ja mõõnadega,
vahutas vastu mu paljaid sääri
ja mõnel hommikul muutus
kooreks kohvitassis

Päevast päeva panime uusi sõnastikke kokku,
et meie armastuse definitsioonid
lõpuks kuidagi ka klapiks,
aga materjali sai palju ja sõnadest jäi väheks

Siis mina õppisin ujuma
ja hakkasin jooma kohvi
ning sinul mõõnu jäi vähemaks
ja leidsid aina rohkem metsaradadelt end,
nüüd enam sõnu polnudki vaja

14.12.17

Ma pean kirjutama sinust,
sest ma ei ole ikka veel saanud üle,
ma ei ole saanud lahti sellest elust, 
mis tuli pärast sind,
millega ma ei oska suurt peale hakata,
ei taha teha tegemist.
Hoian öösiti kaisus neid tundeid,
mis jäid maha sinust,
seda soojust, mis sust läbi paistis,
kuulan, kuidas see kõlksub vastu seinu,
undab läinud tuulte käes,
ja hirmuga mõtlen, et mis saab siis, 
kui ma ühel hetkel ei kirjuta enam sinust,

kas sa lakkad siis maailma jaoks olemast?

14.11.17

klubi kõlaritest hüüab meeshääl:
"give me everything tonight"
ja ma ei saa aru,
et mida kõike sulle siis andma pean
peale oma id-kaardi,
peenraha,
koduvõtmete,
keha,
naeratuste?
ma võin sulle veel anda
oma lapsepõlvemälestused,
murtud südame,
kaks veinipudelit
kodust külmkapist,
kuus muna
ja pooliku singipaki,
aga mida sa veel tahad?
mis on see kõik?
ja miks üldse sulle täna siin?
ütle hoopis:
"give me nothing tonight"
ja vaata, mida kõike siis saab

9.11.17

Nurgad

ma kirjutan juba kaks aastat
seda luuletust sinust,
mis ütleks, mida tunnen,
kui ärkan 194 kilomeetri kaugusel
ja olen ühe päeva lähemal reedele

ja et mulle meeldib,
kuidas sa pesu restile ripudad
ja ahjus võileibu teed,
see, kuidas sa ütled tuppa tulles "tere"
ja ei karda mu isale otsa vaadata

et mu lemmikud on voodis need lohud,
kus oled olnud sina
ja kui sa lähed ära,
siis magan veel mitu päeva neis,
sest sinu puudutuse kohalolu
tekitab hoituma tunde
kui lapsepõlvekodu
pannkoogilõhnaline köök

kirjutan juba kaks aastat
seda luuletust sinust,
sest ükskõik kust ma peale hakkan
ei saa kunagi ridadesse täielik sina,
alati lähevad sõnad läägeks
ja sa muutud ilustuste ja pehmenduste
ülevoolavaks koguks,
kui ometi neid nurki
armastan ma kõige rohkem

ja siis ma kirjutan hoopis kõigest muust -
otsimisest, tulevikust, kaugsõidurongidest -
sest armastus ei ole enam ainult helesinine taevas
ja jalgrattasõidud,
poolkogemata sülle langenud õnn
või ajaga kuluv nähtus,
armastus on aastatega inimeseks saanud

24.10.17

Depressioonikõnelused II

normaalsetel inimestel võib ka olla depressioon
ja nad võivad võtta antidepressante 
ilma, et sa peale vaadates sellest arugi saaks
lausud hämaras köögilaua taga istudes
ja me naeratame teineteisele vandeseltslaslikult,
sest meie kurbused ei defineeri meid,
meis on peidus nii palju rohkem -
on palju segaseid tundeid loetud raamatust,
ülevoolav vaimustus värvilisest sügisest,
rahulolu, kui lased tuppa värsket õhku, 
rõõm õnnestunud luulereast või katkendist raamatusse,
isegi kui viimase valmimine võtab aastaid,
sest vahepeal on kitsas käes - 
motivatsioonist, rahast, elust üleüldse
ma olen õppinud, et okei on olla kurb
täheldad veel ja lisad
ning sellest rääkida samamoodi
ja siis mul korraga turgatab,
et äkki ühel päeval,
ühel kaugel ja tundmata päeval,
oleme ausalt ja tagasi hoidmata 
rääkinud sellest nii palju,
et endal hakkab alatiseks parem

14.9.17

Ülikoolis

vaatasime täna loengus,
kuidas karjala puruvanad memmed
hauaküngastel itkuvad oma varalahkund poegi
nii et süda hüppab välja seest
ja kardad, et tädike heidab ise ka kurvastusest
sinna samma hinge,
aga siis krapsavad nad kõbusalt püsti,
pühivad pisarad ja sädistavad edasi -
on poja pärast ohitud,
südamevalust soiutud,
aga pärast tuleb jälle päris elu,
see, kus sul on sadatuhat toimetust
ja pole aega isegi ära surra.

ja siis oleme meie, kahekümnendates tütarlapsed,
kaotanud oma unustamismehhanismid,
oskuse leppida ja lasta minna,
südamevaludega sügaval,
kipitustega rinna all,
lähme elus rohkem kossa-kossa
kui karjala memmed -
kiledahäälsed pearättidega tädid,
kes omal jalal ei jaksa
isegi surnuaiale minna
ja ootavad kuude kaupa kogumisnäljas folkloriste,
kes neid autoga kohale sõidutaks.

29.8.17

Kuidas ärgata iseendasse?

Sõbrad, eneseabiõpikud ja internet räägivad,
et tuleb õppida ennast armastama
just sellisena nagu sa oled,
tunda rahulolu sellest, mis olemas
ja mitte nutta taga seda, mida pole.
Aga ma ärkan vahel hommikul üles
ja soovin, et oleksin
22-aastane heledapäine pesumodell,
kelle valges kõrges voodis on veel valgemad linad ja padjapüürid,
rõdult paistab vaade laisalt loksuvale merele
ja kõhu täitmiseks piisab paarist õunast,
või siis tahan olla 25-aastane juuratudeng,
hästiistuva tumesinise ülikonnaga,
kütkestava naeratuse ja selge sihiga silme ees.
Soovin ärgata 37-aastase koduperenaisena,
kelle lapsed käivad stiilsemalt riides kui teismelised ostukeskustes
ja kelle küpsetised täidavad lõunal köögi magusisutava pilvega,
aga tema puusadel pole köögisaavutusi põrmugi näha.
Loodan, et ärkan väikese kräsupäise poisina
tema viienda sünnipäeva hommikul,
ees ootamas tunnid täis kõige toredamaid lõbustusi,
kinke, küünlaid suurel šokolaaditordil.
Tahan tõusta aeglaselt voodist hästi elanud 73-aastase mehena,
jalutada mööda pikki koridore kööki
ja süüa oma naeru-kortsulise hõbehalli kaasaga koos
munaputru paksu võikihiga röstsaial
ja mitte kunagi enam muretseda,
kas see on mu tervisele hea või mitte.
Mitte keegi ei ütle, mida tuleb teha siis,
kui ma ei ärka hommikuti
rõõmu ja elevusega iseendasse,
guugelda palju tahad, aga vastust ei leia -
kuidas olla ebakindel, eksinud, väsinud,
ideaalse keha ja rahata
ning kõige sellega rahul.

20.7.17

Ülestunnistused III

Ütlesin teismelisena umbes kolmsada seitsekümmend korda isale,
et mul on kõik korras ja hästi,
kui ta tundis muret, kas midagi kraabib hingel,
teeb haiget või on pahasti,
ütlesin, sest nii oli lihtsam,
ütlesin, sest ma ei osanud talle kuidagi seletada,
kui palju teevad haiget inimesed, kellest hoolin,
ja et ma ei suuda kunagi öelda "ei",
et tema on kasvatanud mind alati lõpuni üritama
ja nüüd ma siis üritan päästa suhteid, mis päästmist ei vaja,
anda teisi võimalusi ja tulla alati vastu,
kui väikesed lapikesed minust
triivisid iga päev mandrist kaugemale,
kui ma ise ka ei saanud enam aru,
mida või keda tahtsin
ja kuidas tuleks sealt, kus olen, edasi minna.

Ütlesin, et kõik on hästi,
sest raskem oli öelda, et ta tundub kogu aeg minus pettunud
ja ma ei suuda enam välja mõelda paremaid valikuid,
mida oma elus teha,
et mulle lihtsalt ei jagata neid kaarte.
Liigitasin kõik oma tunded lahtrisse "see pole midagi",
kui tegelikult oli iga päev, iga hetk
midagi südamel,
midagi hingel,
midagi kurgus kraapimas.

18.7.17

Ema

Ma olen selle naise tütar,
kes pimedas autorooli ei istu
ja satub pliidi ääres seistes segadusse.
Kes kannab poole aastast lumepükse ja -saapaid
ja isegi kleidiga spordikella,
aga jooksmas käib harva
On kõigi vastu nii ülevoolavalt lahke,
läheb päikese käes šokolaadipruuniks,
ja kardab  pead vette panna.

Ma kaon pimedusse läbi musta voolava vee
ja ei tule vahel pool aastat endasse tagasi,
aga me naeratame temaga ühtemoodi.

17.7.17

Ülestunnistused II

Ma tean, et ei hakka kunagi paigutama seinale maali,
naeratades laialt oma värske abikaasa naerukurrulistesse silmadesse
nagu igas teises ameerika draamas
ja ma ei sõida lastega randa ning vaata,
õnnis ilme näol,
natuke vähem värskema kaasa kõrval,
kuidas meie elu õied õnnelikult lainetes edasi-tagasi jooksevad,
ega poe kuuekümneselt natuke närtsinud
aga elurõõmsa mehe kõrvale voodisse,
et lugeda koos raamatuid või vaadata pildialbumeid -
lapsed ammu oma elule läind

Ma tean, sest selliseid inimesi pole mina oma elus näinud
ja kuidas saaksingi siis ise taoliseks kasvada?

Ma tean, et aeg teeb haiget ja kibedaks
ja tumblri tsitaadid saavad harva tõeks.

Ma tean juba õige madalast saati,
et mina ei saa kasvada helesiniseks, sillerdavaks ja ideaalseks,
mu ainus lootus on teha natuke vähem haiget
ja olla mitte nii kibe, kui minu stsenaariumis määratud -
see oleks juba päris suur võit!

13.7.17

tuuled on pööranud,
rongid sõidavad nüüd mu koduhoovis,
tulevad Tartust ja Tallinnast, vahel isegi Moskvast,
pidurdavad otse mu pihlakasse
ja lasevad rutakil reisijaid maha,
kes, kaks kilekotti näpus,
tormavad Grossi toidupoodi ja siis perele süüa tegema,
lasevad ka need, kellel üldse pole kiire,
kes jäävad perroonile seisma,
armsama kaisus,
leiavad aega soojadeks suudlusteks
või vahetavad terekätt tuttavaga, keda ammu pole näind

mina istun oma kollases, voodeid täis toas
ja loen nad kõik pihlakaõite vahelt kokku,
vahel kirjutan neist lugusid
või unistan lihtsalt,
et mis siis, kui mina oleks olnud tema asemel --
selle asemel, kes astus maha,
vastas ootamas dressides noormees ja blondipäine neid,
kes kohe uudistega löövad ta pahviks
ning teavad täpselt, mida õhtuga ette tuleb võtta
või selle asemel, kes jooksis, kirju käekott õlal, taksopeatusesse,
istus punasesse autosse ja kadus
või hoopis tema, kes vaatas nukralt välja kaugsõidurongist,
ees ootamas tundide pikkune teekond

selle jaoks ei pea ma minema jaama,
sest kui sa elad raudteega linnas, aknad igas suunas lahti,
tulevad rongid koju kätte
ja maha ei jää sa kunagi,
isegi kui paigal istud ikka