9.5.17

Meil sinuga oleksid kindlasti väga arukad lapsed
sellised, kes oskavad öelda, mida nad tunnevad
ja põhjedada oma arvamusi
(sest mina ju kirjutan luuletusi
ja sinul on argumendid varruka peal reas)
Nad istuks õhtuti lauas ja ajaks meiega juttu
taldrikul auramas lõhe, seened ja riis,
sest nad juba maast madalast teavad,
et lasteaias ei panda toidule piisavalt soola
ja kokku hoitakse hea rasva pealt
ning sajale keedetud karamellkisell ei saa iial maitsta nii
nagu nende isa tehtud pošeeritud nektariinid
Nad tantsivad laupäeviti minuga mööda tube,
ja ootavad, et saaks minna jalutama parki
Meil oleks neile aega naeratada ja tuletada meelde,
et elu ongi vahel ebaõiglane,
aga ühel hetkel hakkab kergem,
kindlasti hakkab, sest meie ju ometigi teame
Nad turniks puude otsas ja kõõluks kiigel
kui sulle omletti tehes räägin, mida öösel unes nägin
ja pistaks pea vahel aknast sisse –
mitte selleks et kaevata, mitte selleks, et kurta –
vaid küsida, kuidas mesilane leiab oma pessa tagasi tee
või näidata peenrast leitud vihmausse

Meil oleks maailma kõige toredamad lapsed,
need lapsed keda me ilmselt kunagi ei saa

25.4.17

Tuled aprilli viimasel õhtul
hõikad akende all
ja me läheme otsima padakonni
mu maja tagant laugaste pealt
silmanurgast piilun sind
kui näen et sa ei vaata
ja murran pead
murran krõbisevat kulu
et kas tõesti konni otsid
või hoopis midagi muud
ja küsida ka ei julge
sest vaikus on korraga kallis
et kas minu armastus võikski olla piisav
et sa lõpuks minu juurde jääks
kas ma olengi see keda ootad
keda unedes enda kõrval näed
päike upub juba vette
ei leia me konnasid ega kulda
sa mätta otsast naerulsui hõikad
et tagasi mu juurde
võid teine kordki ju tulla

18.4.17

Olen aastaid lihvinud oma nurke,
mitu korda armastuses petta saand
Sinu elu on läinud üsna sama rada
ning kohtumise hetkeks oleme kaotanud
selle nii helesinise usu
ja soovi kramplikult hoida käest
Me ei ole enam kergeusklikud,
teame kui lihtsalt tunne elule jalgu jääb
Jalutuskäigud pole otse päikeseloojangutesse
ja vestlused lõppevad vara tõusmise nimel
Ma ei soovi enam enda eest vabandada
ja sinul puudub kaklemiseks jaks
Me kumbki ei taha tunda vanamoodi
või teineteises istuda kinni
Ja siis korraga on möödas mitu kevadet
Me oleme ikka koos sama vihma all,
oleme ikka teineteisega selles päris elus
Sa ei ole küll mu esimene armastus,
aga võid vabalt olla viimane

14.4.17

Luuvalu

953 päeva on praeguseks möödunud seljaoperatsioonist.Luuletus sai valmis natuke varem, aga pidi settima.

Väljas on täna nii valge
on jaanuariöö
ja mina olen korraga vana
Külm on tulnud mu kontidesse,
jäänud paikseks naha vahele
isegi kui väljas on vahepeal sula
püsin mina vapralt jääs
Ja ei jookse enam,
ei tantsi
ja lapsed kes lähevad hõisates
mu kodutänavat mööda
on äkitselt nii võõrad
nagu ma polekski olnud tunaeile
nendega veel nii sama
Elu minus on vankumatult tulikülm
ja selle kergust ma otsin taga

Päralejõud

Ühel päeval ei kõneta sind enam luuletused
neist naistest, kes sarnanevad orkaanide ja tulekahjudega
ja on loodud jooksma huntidega võidu
Sa ei tunne enam kaasa meestele,
sest oled ilmvõimatu, pea talumatu
või et sinuga keegi neist hakkama ei saa
See päev tuleb kord,
isegi kui praegu tundub, et iial ei saa olla nii,
oled sa ühel päeval rahulik, mitte mäslev meri,
oled malbe suvehommik, mitte tormieelne õhtu
Ja sul on kõik endas hästi
Sa ei ole kuidagi vähem eriline, vähem ilus

Sa oled lõpuks lihtsalt kohal

22.2.17

Läbipõleng

Kui ma sind kohtasin sellel suvel
sellel kõige esimesel suvel
põlesid su silmis lõppematud lõkketuled
kogu rand oli punaseid sädemeid täis
põlesid nii suurel leegil
nii valjult ja kuumalt
et kõik mu vihmad kuivasid ära
jäid ootele

Aga aastaid hiljem kaotasid valvsuse tuled
ei tõstnud enam pilku taevaste poole
ja siis tulid paduvihmad,
tulid äikesed ja rajud
sadasid jäejepanu 260 päeva
siis tegid hingetõmbepausi
ja valasid edasi
kuni polnud alles sädemeid
polnud lõkkeasetki rannalt leida
ja me kumbki ei teadnud enam
mida teineteisele anda

19.1.17

Verel

enne sind oli mu kehatemperatuur miinus kuuskümmend kraadi
ja meri oli läinud põhjani jäässe
ühes laevade madruste ja kraakenitega põhjas
ei seilanud keegi neis vetes

ja ma kordasin päeval ja kordasin ööl
huulte värinal silmis rippumas jääpurikad
et pakane on kindlasti usu või ära usu
mulle kasvamiseks just hea aeg

ja siis tuli kevad tulid kajakad
seal kus linnud ju peab olema toitu
sest lahti sulas mu meri mu veri
laevad ja koletised liikusid taas
seilasid südame kopsude ja silmade vahel
põrutasid huilates suurtesse lainetesse

mõnel ööl kui keegi seda oodata ei osand
tõusis lõunakaartest suisa keemisetuul
sest mina olen ikkagi lainete soost
ja õigeis kätes ei pelga ka õudusi

14.11.16

tulid kurjad oktoobrikuu tuuled,
tulid vihmad ja kure- ja haneparved
ja varesed said linna kohal kokku
paiskasid laiali su lõhnad,
tassisid minema su naeru

terve hoov puhus puna-kollaseid lehti täis

maha heitsid hallad ja udu,
päikesel hakkas aegamööda külm,
siis tuli ööga paks lumi
ja kõrvus karjuv vaikus

kevadel, kui viimaks jõudis sula,

oli hilja

kõik jäljed sinust olid linnud viinud ära,
olid tuuled puhund kaugele,
olid hallad hallitand ja lumi matnud maha

nagu sind poleks iial,
mitte iial olemas olnudki
nagu sa polekski tulnud mu ellu -
särav ja valudest nii vaba

ütle, kuidas ma nüüd  ei eksi
selles maailmas,
kuhu mina jäin üksi maha?

6.10.16

Lahkumine. MUSTA KOERA TRAAGIKA.

Minu kõige paremale sõbrale, kelle kohta ma tahaks öelda nii nii palju, aga ometi ükski sõna ei passi.

03/10/2016 

Täna on sügis. See jõudis kohale nii tasahilju, teeseldes vapralt suve nägu, ja siis ühel hommikul hakkasid õue astudes põsesarnad külmetama ja hingeõhk auras.
Must koer minu ees läheb väsinud aga väärikal sammul. Vihaseks paisunud oktoobrikuu tuuled painutavad tänavaäärsete pihlakate latvu, langevad lehed ei saa kusagil asu. Looma pikk karv on ajaga tuhmiks muutunud - kohati on see nüüd hall - ja lehvib kontrollimatult tuule käes. Ilm on jahe ja näpistab näost, kuigi päike sirab selgelt, pilved kihutavad ta eest rutuga läbi. Ma tunnen külma pugemas kõikidesse kontidesse kahest kampsunist hoolimata. Koer hingab raskelt ja võtab tempot maha. Ta leiab asfalti seest lohu, kuhu on jäänud pisut vihmavett ning joob januga, siis lähme koos edasi.
Varsti jõuame sügisehteis metsa äärde, soojades toonides vahtrad ja kased kohisevad hirmutavalt, kusagil kaugel raksatab midagi. Ma ei taha sellesse metsa astuda, ma ei ole seal kunagi varem käinud ja ei tea, mis mind ees ootab. Ilm pole ka kõige sobivam.
Asfalti ja puude vahel on sügav kraav. Must koer vaatab mulle rahulikul pilgul pikalt otsa. Tema silmad on väsinud, aga kuidagi soojad. Ja siis, võttes kokku oma viimase jõu, hüppab ta üle kraavi ning maandub niutsatades teisel pool. Loom vaatab korraks veel üle õla, mina seisan ikka paigal, ja hakkab siis paremat käppa longates kaugemale minema.
Rada on kitsas ja kaob ruttu puude vahele. Ühel hetkel ei paista tema musta kogu enam selle värvide virvarri keskelt. Me ei kohtu enam kunagi.
Keeran ümber ja hakkan tuldud teed tagasi minema. Tuul on korraga vaiksemaks jäänud, kogu ümbrus on õigupoolest vait ja mina ise olen kuidagi tühjem. Vaikus ja eredus teevad haiget ning ma üritan seda alla suruda. Surun seni, kuni enam ei tee. Lõpetuseks olen tänulik talle, et ta nii kaua minuga kaasas käis.

5.9.16

Mulle meeldib sinuga rääkida elulistest asjadest
kohtades, kus ollakse ka sosinal viisakad

Depressioonist restoranis laua taga,
seksist poe järjekorras seistes,
eelmistest suhetest ühistranspordis,
südamevalust etenduse vaheajal,
armumistest bussipeatuses,
rahamuredest rongis,
juurde võetud kilodest kinosaalis

Mulle meeldib, et meie elud sinuga
ei jää kuidagi katki, kui võõrad on kuuldel

31.7.16

Sisemine põlemine

kui mul on kihvad ja küünised, vihast turris karv
ja ma võin pilduda sädemeid,
siis elu ei anna väga selliseid mehi,
kes taluks mind edukalt kauem kui kuu
ja kui suudavadki,
siis edasine on ikka kannatuste miiniväli,
et millal ma plahvatan, millal ma kärgatan, millal ma enda käes vaon
et millal nad nähvavad, millal nad karjuvad, millal neil viitsimine kaob
ja ma kammin higipull otsaees pead,
et mu karv oleks siidine ja sile
ja kustutan oma sädemeid soolases vihmavees
hoian suu kinni, et ei välguks mu hambad,
küüned viilin õhtuti enne kohtumist maha

ja ikka ma ei peta neid ära,
et minuga on lihtne ja hea,
et ma ei nõua üldse vaeva
nad taanduvad jälle mehisuse kaotamise hirmus
et viimaks midagi tundma peab,
et äkki nad ei jaksa taluda minu muutlikku meelt ja ebakindlust
ja parem on ju joosta teistega – karjas ühtemoodi koos,
sarve otsast maha pukitada elu raskus
kuni teel ehk vilksatab mõni
minust palju lihtsamini mõistetav valge saba

ja siis ühel tumeda pimedusega õhtul tuled sina
kui ma parasjagu ragisen, rebenen ja lendan lõhki,
tuled maailma kõige lahkemal toonil ja tahad teada,
miks ma ometi ei oska rääkida sellest, mis toimub mu sees

sel ööl tunnen, kuidas mu küüned kasvavad tagasi,
et minus saab alguse igikestev tulekahju

25.7.16

Sina möödujates

leian osakesi sinust
isegi nüüd, kui oled kaua ära
kapinurkades ja riiulitel,
vihikute vahel ja karpides
ja kõige enam möödujates

kord läheb sinu nina, siis suu või õlad,
sinu soeng või kehahoiak,
möödub minust meenutus sinu lõhnast,
võpatama paneb pisut sarnane hääl

ja nüüd täis kasvades, kaugeks kasvades
alles hakkan saama aru,
et ükskõik kui väga unustada,
muutuda või kaduda
me pärast valu ka ei taha

ilus on see teadmine,
 et midagi olnust jääb

16.7.16

Ütlesin ühes loovate inimeste seltskonnas, et mul on alati hirm kirjutada armastusluulet, et ma ei ole ju Marie Under ja kindlasti kipub läilaks. Lugesin näiteks ühe luuletuse, mis on mõned tekstid all pool, nemad arvasid et ei kisu sugugi. Ja nüüd kuu aega ma ei olegi kirjutanud vist muust, kui sellest, mis tunne on temaga samas maailmas elada.


sinu armastus minu vastu on ilus ja õrn
ja tuleb läbi pihlakaokste tähtedeta ööl
üle vesiste kruusateede
läbi helkiva jõe
jõuab kohale nii siiralt, nii puhtalt
nagu polekski ta rännanud
hõikeid täis metsades
ja karjusmarja laantes
merevahus kiviklibudel
automühast vaikseks jäänud kraavides

tuleb mu tuppa 
ikka värskelt veel päiksesoe
mina ise olen habras kadakas