1.12.18

Vaasid

Igal inimesel on elus palju vaase -
on need kõrged ja paksude seintega,
kuhu paneb kallad,
kui lahkunud on keegi armas ja hea.
On need laia suuga vaasid, kuhu korjab suvel
sületäite kaupa karikakraid,
et meenutada lapsepõlve siirust ja soojust.
On need sihvakad ja siledad, kuhu hoolikalt sätib
sügavate tunnete poolt kingitud roosid
ja käib siis iga päev vaatamas,
kas vett ikka jagub.

On veel sada pisemat, suuremat
ja sügavamat vaasi,
iga üks just selleks erijuhuks.
On neid kohe nii palju,
et kui mõni kukub ja puruneb,
saab tema lilled endale uus.

Aga mõni inimene
ei taha kuhjata koju liiga palju asju,
käib üle oma elutoa põranda kikivarvul
ja hommikul diivani seljatoele ronides
imetleb ja argleb oma närbumisohus aasa,
millest jõud ei käi kuidagi üle.

11.11.18

Ma arvasin alati, et siis,
kui mul saab olema päris oma kodu,
selline kodu, kus minuga elab keegi,
kes lihtsalt hullupööra meeldib,
siis küll kõik minu kurbused ja tühjused
lahustuvad meie supipuljongisse
ja auravad ära koos kastme paksenemisega,
et siis olen ma lõpuks kohal ja rahul ja hoitud
ning me vestleme õhtuti sellest,
milliseid imelikke inimesi näitas meile päev
ja mida uut teada saime.

Aga tegelikult ma nutan nii palju,
et mul hakkab pea valutama
ja laman mitu päeva jutti tekkide vahel keras,
olen nii kurb, et mul kaob söögiisu
ja sina kutsud mind vaatama, kuidas vihma sajab,
hoiad lähedal ja tuletad meelde, et oled päriselt siin,
aga mul hakkab sellest veel kurvem,
veel raskem,
sest viga pole sinus.

Sina oled lõpuks õige,
aga minu ühendused on ikka veel ripakil ja lahti
ja ideed sellest,
milliseid liiteid luua, hakkavad otsa saama.

Sa olid mu viimased väiksed valged tabletid,
sügaval sisimas loodetud ime,
mille mitte juhtumist mu pessimistlik pea
juba ammu teadis.
Vähemalt oli see lootus, mis lohutab lolle
ja sureb kui ideed otsa saavad.

Vähemalt oli midagi enne suurt eimiskit.

1.11.18

Mida ma tunnen esmaspäevast reedeni

Sa oled juba kaks nädalat olnud kurb
ja ma ei tea enam,
kuidas sulle paremini märku anda,
et ma olen tegelikult ka olemas
ja ei kavatse alla anda,
isegi siis mitte,
kui november on tuuline ja pime
ja jaanuarikülm murrab kontidesse.
Et ma ei kavatsegi alla anda,
sest minu vaimusilmas on üks
veel olemata
soe ja päiksene maikuu päev,
kui sa lõpuks hakkad üritama.

17.9.18

taevas on lootust ja lohutust -
lootust, et kui need valge vahu tordid
ja hallid hiiglaslikud tolmurullid
iga päev on oma kohal,
siis äkki lõpuks olen mina ka.

ja lohutust, et kui miski seisab nii kindlalt
läbi kõigi inimeste eluaja,
siis ei saa ju olla kõik veel
päriselt kadunud.

13.8.18

Minust saab kolme nädala pärast 
100 lapse eesti keele ja kirjanduse õpetaja,
aga ma ei ole kodus kaks kuud tolmu tõmmanud,
sest ma lihtsalt ei suuda endale põhjendada, 
et kellele ja miks seda vaja on.
Ma pühin vahel kampsunivarrukaga laualt
tomati lõikamise vett, sest ma ei viitsi rohkem pingutada,
laman õhtuti põrandal ning vahin lakke,
üritades leida sealt seda sädet,
mis peaks mind raketikiirusel edasi viima,
kui kõik argised asjad tunduvad nii üdini mõttetud.

Ma sattun segadusse,
kui inimesed ütlevad: "Ma ei taha sellest rääkida,"
aga ei oska enamik ajast ise ka
"sellest" rääkida,
mul ei ole seisukohta kõigis maailma asjades
ja ma ei jaksa lugeda uudiseid
ning kirjutan stiililt logisevaid luuletusi ainult sellest, mida tean.

Palju inimesi ühes ruumis teeb mind närviliseks
ja iga kord, kui seltskonnas räägin, 
aga keegi tegelikult ei kuula, hakkab mul kurb ja ebamugav.

Ma lähen määrdunud särgi ja auklike pükstega poodi
ja unustan vahepeal poolteist nädalat pead pesta.
Ma ei ole kunagi käinud maniküüris
ega oska ikka end meikida ja näha välja asjalik.

Ma ei tea tegelikult hästi,
kuhu ja miks ikkagi käivad need komad,
ja palju kokku-, lahkukirjutusi vaatan internetist üle.
Mu märkmikute servad on alati murdunud
ja taevas teab, et ilusast käekirjast pole seal jälgegi.

Ma määrin kartuliputru saia peale,
valan selle kastmega üle ja ronin köögilauale istuma,
kasutades taburetti jalgade toeks,
aga kuskil on lapsed, nimetud, näotud, aga päris lapsed,
kelle väärtuste ja mõttelennu kasvu
pean mina, see täiesti poolik ja väga segaduses mina,
nüüd igakülgselt toetama.

Ma pole veel valmis.

5.8.18

Rong läheb

kõnnin äikesepaistelises
augusti linnas,
armastus voolab 
mööda mu jalgu alla.

mõtlen, kui palju 
jõudsid ära öelda,
kuigi said mu
vaid viieks minutiks.


lasteaias mängisime inimeseõpetuse tundi
ja "õpetaja" joonistas tahvlile
kaks teineteisele otsa vaatavat pauna
ja ütles, et see hoiabki meid elus.

mina hüppasin püsti ja teatasin,
et midagi sellist minu sees küll pole
ja kritseldasin, nii hästi kui oskasin,
tahvlile päris südame
kõigi tema vatsade ja kodadega,
sellise, nagu ema anatoomia õpikus oli.

välja nägi see küll nagu üks suur lõngakera
ja sinna kooli mind enam ei lastud.

aga äkki sellepärast nüüd, kui olen suurem,
ei saa ma ikka aru, mida tähendab murtud süda,
sest minu kehaehitus oli juba lasteaias korrektne.

need paunad võib tõesti murda, teha pooleks,
aga katsu sa harutada, lahti kiskuda seda
minu vatsade ja kodade lõngakera.

20.7.18

Ma olen õnnelik,
et sa ei kasvanud mõnes teises linnas,
käinud mõnes teises põhikoolis
ja jalutanud parema sillutisega tänavatel
et sa ei kuulanud teistsugust muusikat.
olnud loomulik punapea
ja muretsenud kulunud särkide pärast
et sa ei saanud teismeliselt isaks
või abiellunud ruttu,
ega kukkunud hüppetornist peakat pannes surnuks,

sest ainult nii sain ma kohata sind.
Seda kõrvulukustavalt suurepärast sind.
Küsid alati,
et kuidas mina,
olles ise nii väike,
voodis nõnda palju ruumi võtan.

Aga ikka veel sa pole näinud,
kuidas igal ööl
kasvan unes pisut pikemaks,
et selles õndsas teadvusetuses
olla sulle veidikenegi lähemal.

16.6.18

"Vaata, et ta sinusse ära ei armu,"
ütled mulle lõbusalt manitseval toonil
ja mina meenutan, et autosid vaadatakse
paremalt vasakule,
pilvi pea kuklas,
tähti vahel teleskoobiga
ja päikest kissitades silmi,

telekat vaadatakse poolkustunud pilgul,
kella pisut muretseval ilmel
ja merd vahel mure,
siis jälle rahuga südames.

Aga seda ma tõesti ei tea,
kuidas ma vaatan,
et keegi teine
minusse
ülepea kaela,
kõrvuni,
puht kogemata,
ehk vaid veidike

ära ei armu

millist pilku selleks on vaja?

5.3.18

Kolmas on kohtuseadus

esimest korda kihutasime teineteise poole
300 kilomeetrit tunnis -
kiirrongid, ilma vahepeatusteta -
et kogu maailm näeks, kuidas
meie teamegi, mis on armastus
ja tahame käest kinni hoida tänavanurgal
ja koolikoridorides,
et meie tunnete väärtus
seisnebki selles,
mitu päeva oleme rate's olnud vv-d

teisel korral sõitsime 200 kilomeetrit tunnis,
paari vahepeatusega,
kulus vaid mõni nädal,
et avaldada armastust
ja sama vähe,
et murda südant,
aga juba me abiellusime,  saime lapsi, ehitasime peret,
sest tempo oli paganama hea

ja siis peatusime lõpuks igas jaamas,
kiirus ei ületanud sadant,
jõudsime vaadata teineteisele ausalt silma
ja mitu korda läbi rääkida,
mida me kardame, mida me ootame
ja kui palju olnut kaasas kanname

alles siis lakkasid rongiõnnetused

4.3.18

2014

Sel aastal, kui sain 18
olin natuke armunud temasse,
sest ta kasutas täislauseid,
kirjutas mulle iga päev
ja teadis, millised laulud mulle meeldivad

Ja pisut olin armunud temasse,
sest ta silmad särasid, kui me tantsisime,
ta kolas minuga kunstisaalides,
kirjutas õhtuti tähtedest ja hambapesust
ning riputas kohvikus mu mantli nagisse

Ja olin päris palju armunud ka temasse,
sest ta vedas mind mööda madalaid keldribaare,
hoidis tänaval käies tugevalt ümbert kinni,
jooksis läbi vihma, lillekimp käes
ja tekitas tunde, et mu jalad ei puutu iialgi maad

Ja olin veidi armunud temasse,
sest talle meeldis õhtuti jalutamas käia,
istuda üleval hommikul kell neli,
kuulata mu luuletusi,
ja sõita tühja trammiga läbi linna

Ma jätsin oma tunded sinnapaika,
sest päris elus oli temaga imelik koos olla
ja mulle ei meeldinud talle otsa vaadata

Ja ei üritanud midagi,
sest ma polnud üldse selline tüdruk,
kes võiks talle meeldida,
mis sest, et need silmad aina särasid

Ja otsustasin olla ainult sõber,
sest ta oli minust noorem
ja sai ümbert hoida ainult siis,
kui vahel harva leidis aega

Ja polnud ühel hetkel enam armunud ka temasse,
sest mina olin minevikust katki,
aga tema terve elu püsis naeratustega koos

Võtsin hoopis tema,
sest ta oli juba teinud mulle haiget
ja ma teadsin täpselt millised augud see jätab,
aga lootsin ikka,
et mõne kuuga kasvavad inimesed piisavalt,
et olla teineteisele jälle head


22.1.18

Armastuseloome

Meis kohtusid kaks erinevat armastust,
minu oma oli sündides kangesti sooja kampsuni moodi,
aga talvega kasvas sitkeks halliks hundiks,
naersime veel, et vaat kus kurat,
enne polnd tal ju saba ega sarvi

Ja sinu oma oli randa peksev meri,
oma tõusude ja mõõnadega,
vahutas vastu mu paljaid sääri
ja mõnel hommikul muutus
kooreks kohvitassis

Päevast päeva panime uusi sõnastikke kokku,
et meie armastuse definitsioonid
lõpuks kuidagi ka klapiks,
aga materjali sai palju ja sõnadest jäi väheks

Siis mina õppisin ujuma
ja hakkasin jooma kohvi
ning sinul mõõnu jäi vähemaks
ja leidsid aina rohkem metsaradadelt end,
nüüd enam sõnu polnudki vaja