ma olen siin, kus miinus kraadid punaseks ajavad põsed,
mitte seal, kus kogemata alla vajun'd sukasäär.
öeldakse, et kõige kiirem on jalg, mis lidudes end
veel nurga tagant näeb
aga neis pimedais katusekambreis
satuvad mu mõtted alatasa kella viiestesse liiklusummikutesse
ja siis ei ma vaata enam võõraste otsa,
kui mu esiklaasil alles erkroheline vahtraleht
õhtuseid piisku pleegitab
kas te siis ilmselget ei näe?
hingetõmmetest ei eralda?
et ka mina olin purjust täis, põles huulte vahele sigaret,
ka mina olen armastanud.
kuidas te ilmselget ei näe?
vabandage, mis kell tuleb eilne buss?
ärge öelge, et sellest maha jäin, sest minu elus ei
anta alla
ah, mis vaevad oma niigi sassis pead,
seal närutanud pinkidel ongi minu ülikool
ja tarkus tuleb hõisates
me ju seisime kord kaskede all,
nägime - selgemast selgem,
aga hääletuks muutusid me soovid,
keegi ei uskunud, et olen armastanud.
kõlame täna ikka vana viisi, ainult naeru jätsime maha,
jätsime maha ning kaotasime kilosid.
lehekülgede arv üha kasvas, aga enda eest
peitu ei saan'd
kuulge, noorsand!
ma purjus peaga üks kord nõudsin enda meelest ilmselget,
et teie magamata silmad armastaks mind.
jah, ja mu huulte vahel oli sigaret,
aga annaks, kes vaid teab, millistes ummikutes
istus jälle mu pea
4 comments:
Ma kirjutasin siia ilgelt targa kommentaari, ja siis see rumal proge ei pannud seda üles, ütles, et vigane. Grrrrrr :S
Aga luuletus ise on omapärane, heas mõttes omapärane, mulle igatahes meeldib. Mulle muidugi meeldiks ka teatud järjepidevus, näiteks komades, et kui ühes kohas on, siis võiks teise analoogsesse kohta ju ka panna ;) Ja natuke segavad mind need kõnekeelsed lühendvormid, aga see on vast pigem iluviga.
kuidagi ajast ees.
Mis mõttes "ajast ees", Liisa?
Post a Comment