tag:blogger.com,1999:blog-33349579234910454822024-03-27T16:54:28.819-07:00KÜPTROONIKUM"Mis sinu suurimad vead on?"--
"Mul on kirjavead."Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.comBlogger281125tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-78844360400148569602023-10-29T13:08:00.001-07:002023-10-29T13:08:23.014-07:00Hetki suvest<p> Sõidan üksi läbi hääbuva rannaküla vaikuse,</p><p>ülekasvanud niidud ja roosatavad männid</p><p>viipavad vaid akna taga "head teed".</p><p>Mõtlen neile, kes siin kunagi olnud,</p><p>ja neile, keda siin enam kunagi pole,</p><p>ja esimest korda kahekümne seitsme aasta jooksul </p><p>keset seda suurt ja segast suve</p><p>tunnen, et ma olen keegi.</p><p>Ma olen nii elus.</p><p><br /></p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-74993393759810552802023-07-31T10:46:00.002-07:002023-07-31T10:46:27.420-07:00<p>Kas kannatame end inimeseks</p><p>või olematuks?</p><p><br /></p><p>Ja mis vahet seal ongi?</p><p>Lõpuks ei mäleta ju keegi teine,</p><p>millist risti kandsid turjal.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-67911446010850776292022-08-21T12:30:00.001-07:002022-08-21T12:30:50.269-07:00 Õnn ei ole minu suguvõsa geenides<p> Õnn ei ole minu suguvõsa geenides.</p><p>Juba mu vanavanaema ei leidnud seda kergust</p><p>ja elas pahameele välja mehel ja lastel,</p><p>keelas käskis, kuni teistel tallad joostud rakku,</p><p>aga mis sa teed, selline oli aeg, </p><p>ei saanud lihtsalt lahkuda.</p><p>Ja selline oli aeg ka mu vanaemal ja vanaisal,</p><p>kes ei oleks pidanud kannatama teineteist ära,</p><p>jääma ühe katuse alla aastakümneteks,</p><p>vaadates päevade kaupa köögis kella, </p><p>nagu läheks aeg sellest rutem.</p><p>Aga kuidas nad teadnukski paremini,</p><p>kui õnne taga nõudma veel ei mindud.</p><p>Ja kuidas peaks siis minu ema ja isa,</p><p>mõlemad peredest, kus lepiti,</p><p>teadma, et lastel ei ole sellest parem,</p><p>kui jäädakse,</p><p>et maailm ei lõppe, </p><p>kui minnakse.</p><p>Sest ka nemad on näinud mitu põlve </p><p>hambad ristis vastupidamist,</p><p>sest isegi nüüd, kui aeg on teine </p><p>ja pea 3000 paari aastas teab, et tuleb minna ära,</p><p>ei usu nemad ikka statistikat,</p><p>korrutavad, et tegelikult nii ei tehta.</p><p><br /></p><p>Vahel mõtlen, et nad ei usu ka õnne.</p><p><br /></p><p>Nii et selleks hetkeks, kui tulen mina,</p><p>ei ole meil aastakümneid rõõmust säratud</p><p>ja elu pärast õhatud,</p><p>meie tubades ei ole kunagi kõnnitud kergelt.</p><p>Nii et isegi kui ma üritan ja tahan olla targem,</p><p>ei oska ka mina mõnikord teha vahet,</p><p>millal on õige aeg lahkuda,</p><p>mõelda sellele, mis endale parem.</p><p>Ei oska õnnelik olla ka siis,</p><p>kui mul tegelikult on kõik olemas.</p><p>Mul lihtsalt ei ole neid geene.</p><p><br /></p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-82104638542662186242022-08-01T12:19:00.000-07:002022-08-01T12:19:23.836-07:00<p>Mu vanaisal on väga elav kujutlusvõime.</p><p>Kui ma laps olin ja teistega mängima läksin, </p><p>uskus ta, et kukun puu otsa ronides pea puruks, </p><p>kuigi ma olin väga hoolikas ja natuke isegi arg laps.</p><p>Teismelisena, kui sõpradega ujuma läksin, </p><p>oli ta kindel, et saan jalga krambi ja upun ära,</p><p>mis sest, et olin hea ujuja</p><p>ja jõudnuks kaldale vaid käte jõul.</p><p>Nüüd täiskasvanuna, kui autorooli istun, </p><p>usub osa temast alati, </p><p>et sõidan teelt välja - otse vastu puud, </p><p>kuigi ma olen mõistlik ja oludega arvestav juht.</p><p><br /></p><p>Aga tal ei ole ometi piisavalt kujutlusvõimet, </p><p>et teada: </p><p>vahel on mul vaja, et ta lihtsalt usuks, et ma saan hakkama. </p><p>Üksi elades.</p><p>Nädal aega metsas. </p><p>Südamevalus.</p><p>Muredes tööl.</p><p>Et vahel on nii raske uskuda, et elu õnnestub,</p><p>kui keegi on kasvatanud sind kartma õnnetust.</p><p><br /></p><p>Aga ta tuleks mulle maailma otsa järele. </p><p>Alati.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-31587901312977633602021-11-25T07:46:00.004-08:002021-11-25T07:46:55.339-08:00üle turbarabade ja soode<br />
astub mu vana elu<br />
ja läheb sügishalladega ära,<br />
et teha ruumi uuele <div><br />
kui lehed langevad ja maapind kahiseb,<br /><div>tulen läbi udu paremana kui eile</div></div>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-62082005582916257122021-09-18T09:15:00.000-07:002021-09-18T09:15:04.197-07:00Eelhäälestus<p>Kuus aastat tagasi, kui sa mind märkasid,</p><p>olin ma tegelikult alles laps,</p><p>mis sest, et esitlesin end inimesena.</p><p>Ma olin endale otsa vaadanud vaid ühe silmaga</p><p>ja eikunagi piisavalt kaua.</p><p>Seega pidigi kõik ühel hetkel laiali vajuma.</p><p><br /></p><p>Aga kõik see kaotusvalu, </p><p>liiga palju joodud klaasid,</p><p>mittemidagiütlevad kohtingud,</p><p>see peeglisse vaatamine oli selleks,</p><p> et me kohtuks ühel soojal suveõhtul uuesti,</p><p>aastatena näinud kuud seljakotis,</p><p>ja sa vaataks ja kuulaks mind teistmoodi.</p><p>Et ma saaksin sind kohata täiskasvanuna </p><p>ja mõista, </p><p>et kõik varasem oli vaid </p><p>eelhäälestus.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-23388816666863327722021-08-02T09:08:00.003-07:002021-08-29T09:12:30.593-07:00Ära<p>Ära armu minusse,</p><p>kui mul on kraanikausis nädal aega pesemata nõud</p><p>ja põrandal kuhi riideid.</p><p>Kui ma olen töö ja kodu vahet</p><p>taldadele jooksnud villid</p><p>ja vajun õhtuti voodisse</p><p>jõudmata kümne päeva jooksul</p><p>kordagi mõelda,</p><p>mida ma ikka tundsin</p><p>kui sirutasid mu suunas arglikult käe</p><p>ja siis juba julgemalt tõmbasid ligi.</p><p>Kui palusid, et jääksin hommikuni,</p><p>suudlesid uksel, kui ikka läksin.</p><p>Ära armu minusse,</p><p>kui ma olen omadega sassis.</p><p>Kui olen öelnud, et suuri tundeid ma ei vaja.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-64828752046595796422021-07-11T12:27:00.004-07:002022-03-16T23:42:54.108-07:00Hiirelõksus<p> Ma ei karda jalutada laupäeva varahommikul</p><p>üksi läbi lärmava pulbitseva inimmassi</p><p>ega näidata peol õhusuudlust saatvale mehele</p><p>vastulauseks keskmist sõrme.</p><p>Ma ei karda uidata pimedas metsas </p><p>ega jätta esimese korruse akent ööseks pärani lahti.</p><p>Ei karda kõrgust, ämblikke ega kitsaid ruume,</p><p>ei süsti, lendamist ega metsloomi,</p><p>sest kui mulle kord on määratud surra karu käppade vahel,</p><p>siis ei pääse ma temast ilmselt ka südalinnas.</p><p><br /></p><p>Ainult seda kardan, et äkki kogemata</p><p>astun oma lapsepõlvekodu sahvris hiirelõksu.</p><p>Ja seda, et jään hinges sama üksi</p><p>nagu kõik, </p><p>kes selle katuse all elanud.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-19631176551910157952021-06-30T06:57:00.002-07:002021-06-30T06:57:26.812-07:00Kohtamised<p>Pärast kuut tundi dialoogi</p><p>sinu köögilaua taga</p><p>küsid mult ootamatult,</p><p>kas ma usun abiellumisse,</p><p>nagu küsiksid,</p><p>kas usun jumalat.</p><p><br /></p><p>Mul hakkab ebamugav,</p><p>tahan tõusta ja kaduda,</p><p>sest ma ei tea,</p><p>kas vastaksin „ei“, </p><p>sest pole lihtsalt kohanud seda, </p><p>kes oleks säärast usaldushüpet väärt,</p><p>või „ei“, </p><p>sest see liit ei annaks midagi,</p><p>mida mul ilma poleks.</p><p>Või äkki vastaksin „ei“,</p><p>sest kuskil sisimas</p><p>tahan ikka </p><p>valges kleidis </p><p>kellelegi öelda "jah".</p><p><br /></p><p>Kui palju lihtsam olnuks,</p><p>kui me arutlenuks</p><p>religiooni alustalade üle.</p><div><br /></div>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-48385807744322309402021-06-02T10:02:00.003-07:002021-06-02T10:02:34.880-07:00<p> Sel tunnil, kui kajakad </p><p>teevad madallende</p><p>autoteel</p><p>ja päike on juba tõusnud.</p><p>Ma lähen -</p><p>trammid veel ei käi.</p><p>Ma ei ole sulle andnud </p><p>ühtki lubadust,</p><p>ometi tunnen, </p><p>et murdsin need kõik.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-68264282493929133492021-04-06T11:57:00.001-07:002021-04-06T11:57:19.502-07:00Sel kevadel<p> Sel kevadel, kui sa läksid,</p><p>päike ei paistnud</p><p>ja teed olid kaua porised,</p><p>tuul undas korstendes </p><p>ja puhus toad külmaks.</p><p><br /></p><p>Oli juba liiga hilja,</p><p>kui taipasin hüüda:</p><p>"Ära mine!</p><p>Ma oskan sind nüüd paremini hoida!"</p><p><br /></p><p>See neetud tuul </p><p>oli valelt poolt.</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-30276611555638239462021-03-31T08:39:00.001-07:002021-03-31T08:39:20.547-07:00Sõnaloome<p> Sel hetkel, kui sa ütled mulle läbi naeru "kallis"</p><p>kohkume pisut mõlemad,</p><p>sest kuskil pole reegleid,</p><p>mida teha siis, kui meie aeg on nii armutult otsa saanud,</p><p>aga sõnade tähendus pole kadunud,</p><p>kui neis on ikka veel see hellus,</p><p>mida vahepeal unustasime näidata,</p><p>see soojus kõrvuti ärkamisest</p><p>ja veel ehk sügavamgi hoolimine.</p><p>Mida me ütleme siis, kui need sõnad pole enam meie öelda,</p><p>aga tunne on nii põletav-valusalt alles?</p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-64128823926952349492021-03-03T11:40:00.005-08:002021-10-06T22:42:07.373-07:00"Juhused"<div class="separator" style="clear: both;"><a href="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioTJfQnEuPnYd1JsdJR9YmMPX3kg-aefPhxFSNaqQgIoeTPgPwXvNxfe-LiamW8z2JxtUZVVjBZR8pKBrwcBlZrHWj5xpRjKPL7nL4bzft6gz7AYOo-8gpvrFsnvMasj_w7PqIUqzdIjk6/s503/9789949859887.jpg" style="display: block; padding: 1em 0px; text-align: justify;"><img alt="" border="0" data-original-height="503" data-original-width="326" height="400" src="https://blogger.googleusercontent.com/img/b/R29vZ2xl/AVvXsEioTJfQnEuPnYd1JsdJR9YmMPX3kg-aefPhxFSNaqQgIoeTPgPwXvNxfe-LiamW8z2JxtUZVVjBZR8pKBrwcBlZrHWj5xpRjKPL7nL4bzft6gz7AYOo-8gpvrFsnvMasj_w7PqIUqzdIjk6/s400/9789949859887.jpg" /></a></div><div style="text-align: justify;">„Juhused” on lugu 15-aastasest Rainist, kes on enda meelest võrdlemisi tavaline poiss, aga jääb millegipärast ikka kõigile silma: tüdrukutele, kes talle koridoris järele vaatavad; õpetajatele, keda ta ärritab; ja isegi Sirelile, kes on temast 10 aastat vanem. Kohtumine Sireliga ja ülepeakaela armumine muudab Raini senised prioriteedid tühiseks, ta on valmis hülgama oma sõbrad, kooli ning range treeningurežiimi, mis peaks aitama tal tulla Euroopa meistriks ujumises. Üsna pea pole noormees enam kindel, kas seatud sihid on üldse püüdmist väärt. Juhused on need, mis aitavad Rainil lõpuks aru saada, kes ta tegelikult olla tahab.
Laura Evisalu noorteromaan „Juhused“ märgiti ära kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel.</div>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-51738917613237911462021-01-11T04:46:00.000-08:002021-01-11T04:46:35.742-08:00<span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-font-size: 11.0pt; mso-bidi-language: AR-SA; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">kollased kurvad laternad<br />
jahevalges juulikuu öös<br />
viivad ootamatult neisse õhtutesse,<br />
kus me alles päriselt kohtusime<br />
kõigena, kes siis olime,<br />
ilma et midagi jäänuks maha<br />
<br />
neisse õhtutesse,<br />
kus <i>kõik</i>, kes sa olid,<br />
usaldasid minule, <br />
kus <i>kõik</i>, kes ma olla tahtsin,<br />
andsin sinule<br />
<br />
neisse õhtutesse,<br />
kus polnud varjugi veel sellest,<br />
kuidas elu võtab oma lõivu<br />
ja ajaga tekib üha rohkem<br />
mõtteid, mis jäävad maha,<br />
mida millegi pärast ei anna teineteisele</span><div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-font-size: 11.0pt; mso-bidi-language: AR-SA; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;"><br /></span></div><div><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; line-height: 107%; mso-ansi-language: ET; mso-bidi-font-size: 11.0pt; mso-bidi-language: AR-SA; mso-fareast-font-family: Calibri; mso-fareast-language: EN-US; mso-fareast-theme-font: minor-latin;">ma tahan, et me saaks seda tagasi,<br />
meie vahel ei saa ju olla veel nii pikk maa</span></div>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-77919777083639667662021-01-05T10:52:00.001-08:002021-01-05T10:52:25.404-08:00<p></p><p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">Ma ei mäleta, millal ma lakkasin
luuletamast<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">ja elu muutus proosaks<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">oma kiirelt valmistatud hommikusöökide,<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">püstijalu joodud kohvi<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">ja varaste liiklusummikutega.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">Millal lakkasin ma loomast oma reaalsust<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">ja võtsin vastu selle, mis lihtsalt tuli postkasti<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">arvete ja allkirjastamist vajavate
lepingutena,<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">kolm nädalat ette plaanitud kohtumistena,<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">mis lõpuks ikka jäävad ära.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">Millal ma ise muutusin kutseks,<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">aga mitte elu kutseks,<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">vaid ainult ametijuhendis määratuks.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">Ja kõik rongid, tänavalaternad,
pihlakad <o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">on nüüd ainult<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">rongid, tänavalaternad ja pihlakad -<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">neis ei sünni uusi varjundeid ega teki
kujundlikkus.<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">On ainult e-kirjad, koosolekud ja kalender<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">ja vaata, kuidas tahad,<o:p></o:p></span></p>
<p class="MsoNoSpacing"><span style="font-family: "Times New Roman",serif; font-size: 12.0pt; mso-bidi-font-size: 11.0pt;">tundelistust ja rütmi neis ei ole.<o:p></o:p></span></p><br /><p></p>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-88299686459237508172020-05-10T09:27:00.000-07:002020-05-10T09:26:59.969-07:00kui poleks sind,<br />
siis ma ei märkakski,<br />
et õhtud lõhnavad juba magusalt<br />
isegi tolmuses Tallinnas<br />
<br />
ütlen vaikselt:<br />
kõik on hästi<br />
<br />
ja ongi,<br />
sest armastada ja elus olla<br />
saab sinuga igal pool.Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-25053456609012678102020-03-03T04:57:00.001-08:002020-05-10T09:26:10.784-07:00kui sa ühel täiesti tavalisel kolmapäevaõhtul<br />
kell kümme<br />
mu elust jäädavalt välja astusid,<br />
astusid nii, et ma teadsin,<br />
et sa enam kunagi ei tule,<br />
läks mitu päeva,<br />
kuni sain aru, et nüüd ongi kõik,<br />
läks mitu nädalat,<br />
kuni kadus see tühi-õõnes tunne,<br />
et meie, see väga vähene meie,<br />
mis olla jõudis,<br />
jäi nüüd pooleli,<br />
läks mitu kuud,<br />
kuni sind ei otsinud tänavailt, kuhu sul suveöödel<br />
nagunii polnud põhjust uitada,<br />
ja läheb vist veidi veel,<br />
et päriselt kaoks ootus, et äkki<br />
tuled ühel täiesti tavalisel teisipäeval siiski tagasi<br />
<br />Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-15903283604990953222019-09-29T05:20:00.003-07:002019-09-29T05:20:43.678-07:00Olemasolemine<span style="background-color: #f4f5f7; color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">I</span><span style="background-color: white;"><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">stume helerohelises köögis</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">ja vaatame,</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">kuidas rahet sajab</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">selgest septembrikuu taevast.</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">Me ei ole üksteist oma eludesse valinud,</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">aga sellest hoolimata püsime.</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">Me ei ütle kunagi, et igatseme,</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">aga ometi tunneme puudust.</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">Ja võib olla see </span><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">ongi ainus,</span><br style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;" /><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">mida elul on pakkuda - </span></span><br />
<span style="background-color: white;"><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;"><br /></span></span>
<span style="background-color: white;"><span style="color: #172b4d; font-family: -apple-system, BlinkMacSystemFont, "Segoe UI", Roboto, "Noto Sans", Ubuntu, "Droid Sans", "Helvetica Neue", sans-serif; font-size: 14px;">olemasolemist.</span></span>Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-5291547279700003332019-07-24T13:13:00.003-07:002019-07-24T13:13:46.402-07:00Armastusega on seeArmastusega on see naljakas asi,<br />
et me tunneme seda kellegi vastu korraga nii palju,<br />
et kõik laulud tunduvad rääkivat temast<br />
ja naeratused saavad alguse just tema põsesarnadelt,<br />
aga siis korraga taipame, et see on kadunud,<br />
et sees on külm ja kõle<br />
ning juba ammu pole ihanud lähedale,<br />
vähemalt mitte nii nagu varem.<br />
<br />
Aga siis läheb aeg mööda ja korraga räägivad laulud jälle,<br />
räägivad hoopis teisest temast,<br />
just nagu tugevamini ja õigemalt<br />
ning tagasi vaadates tundub, et eelmises oli nii palju valet -<br />
liiga palju pisaraid, haiget teinud sõnu -<br />
aga nüüd on armastus suurem, vapram ja targem,<br />
mis sest, et laulud võivad olla samad.<br />
<br />
Iga armastus on ühel hetkel kõige suurem<br />
ja seepärast vist ei oskagi<br />
uut ringi tehes<br />
täpselt aru saada, kelles siis viga -<br />
kas minus, et ma alati armastaks nagu ühtmoodi<br />
või armastuses, mis kuskil sügaval südames<br />
on justkui sama.Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-84168960555724804922019-07-24T13:10:00.000-07:002019-07-24T13:10:21.881-07:00Mõnel ööl mõtlen,<br />
et mis siis ikka juhtus noore Andresega<br />
seal Venemaa metsade ja taigade vahel,<br />
et kaua ta võõrast väge teenis<br />
ja kui suured olid villid tema kandadel<br />
ja kas talle hakkas vastu süüa pudruga vaalarasva?<br />
Et mis sai edasi? Kuhu ta lõpuks jäi?<br />
Mis lõi sassi noore mehe elamise plaani ja kaua ta kannatas?<br />
Või äkki uitas Andres ühel udusel ööl lihtsalt minema<br />
ja läks üle rabade, kadus <i>sootuks</i>.<br />
Et kus ja kas tema süda siis armastas,<br />
kes tema lõhkiseid taldu määris<br />
ja kui külm teda võttis, siis kas valusalt?<br />
Ja miks, miks tal ei lastud iial tulla koju?<br />
<br />
Mõnel ööl mõtlen,<br />
kuidas Venemaa neelas noore Andrese<br />
ja kuidas mina pärast seda elatud saan.Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-27200980669229820142019-07-24T13:08:00.000-07:002019-07-24T13:08:13.972-07:00sinu olemas olemise kergus on nakkav,<br />
kuidas su silmad pilluvad sädemeid<br />
ja igal pool, kuhu sa lähed, süttivad väiksed lõkked<br />
<br />
ma loodan, et sa ei kustu kunagi,<br />
et neid õnnelikke saab olema palju,<br />
keda sinu vahel särisev,<br />
siis jälle puiklev,<br />
ootamatu ja jahmatav,<br />
vahel suisa rabav soojus<br />
puudutabLaura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-65961746211158274082019-03-30T01:26:00.000-07:002019-05-12T10:05:43.098-07:00Sellel jumalast hüljatud maal<br />
paekallaste vahel<br />
panevad lapsed kooliväravas suitsu ette<br />
ja lähevad teisipäeva õhtul pinnapeole,<br />
sest juba kaheteistkümnendaks eluaastaks<br />
on täiskasvanud su peale nii vihased,<br />
et targem tundub neist üldse mitte välja teha,<br />
lajatagu nad sulle koolivormi,<br />
kahtede või põhjuseta puudumistega.<br />
Sul on nüüd juba maailm,<br />
kus lõhkised teksad, üle lastud tunnid ja ülbe naer<br />
avavad su ees rohkem uksi kui sunnitud põhiharidus.<br />
Ja teha ei saa keegi sulle miskit,<br />
ainult karjuda nad võivad,<br />
aga seda su kõrvad enam ammu ei kuule.<br />
<br />
Sellel jumalast hüljatud maal,<br />
kus kasvavad sotsmajade lapsed,<br />
kellel on argipäevadeks üksainus särk<br />
ja mõnel aastal peaaegu ei jõudnudki kooli,<br />
sest võiksem õde-vend tahtsid hoidmist,<br />
kui ema juurde otsimas oli üheksandat.<br />
Sellel maal käivad lapsed eesti koolis,<br />
aga ei tea, mida tähendab demokraatia,<br />
ega vasta kunagi õpetaja küsimisele,<br />
sest lauset ei suuda peas kokku panna,<br />
ainult kurgus kerkib hirm,<br />
et viimaks tuleb tunnitöö jälle kaks<br />
ja pärast isa kodus peksab,<br />
mis sest, et ta ei suuda välja lugeda,<br />
mille eest oled hinde saand -<br />
ühest viieni loeb ta väga hästi.<br />
<br />
Sellel jumalast hüljatud maal<br />
on osadel ootused kõrgetele riigieksami punktidele<br />
ja keskharidusele,<br />
aga nõudmisi, võimalusi, kuidas neid täita,<br />
ei tea hästi keegi,<br />
ja pealegi on kuskil neljandas klassis juba ära otsustatud,<br />
kellel on ja kellel pole potentsiaali.<br />
Ja nii saavad neist ajaga vesise supiga sööklas<br />
lõunakaaslased neile, kes juba ammu teavad,<br />
et kui 16 kukub, läheb selja taga pauguga kinni uks -<br />
läheb nii suure pauguga,<br />
sest ega sinna majja pole kellelgi sind vaja -,<br />
et isegi ei märka mõelda,<br />
mitu klassi haridust kokku siis said<br />
ja kui suurt vastutust on vaja täiskasvanutes.<br />
<br />
Sellel jumalast hüljatud maal<br />
on su keskmine õpetaja 60+<br />
ja vanemad kogu aeg tööl<br />
ning keegi ei mõista,<br />
mis ikka tähendab see südamevalu<br />
ja segadus<br />
ajal kus telefon taskus aina suriseb<br />
ja näpud ei jää eales vait,<br />
aga sinu häälekõla ei tunta ikka.<br />
<br />
Kes armastab neid turris ja torssis lapsi<br />
seal paekallaste vahel kanalis<br />
ja kuidas vähemalt mõne neist sealt eemale saaks?Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-74681982437349489682018-12-01T12:33:00.001-08:002018-12-01T12:33:28.246-08:00VaasidIgal inimesel on elus palju vaase -<br />
on need kõrged ja paksude seintega,<br />
kuhu paneb kallad,<br />
kui lahkunud on keegi armas ja hea.<br />
On need laia suuga vaasid, kuhu korjab suvel<br />
sületäite kaupa karikakraid,<br />
et meenutada lapsepõlve siirust ja soojust.<br />
On need sihvakad ja siledad, kuhu hoolikalt sätib<br />
sügavate tunnete poolt kingitud roosid<br />
ja käib siis iga päev vaatamas,<br />
kas vett ikka jagub.<br />
<br />
On veel sada pisemat, suuremat<br />
ja sügavamat vaasi,<br />
iga üks just selleks erijuhuks.<br />
On neid kohe nii palju,<br />
et kui mõni kukub ja puruneb,<br />
saab tema lilled endale uus.<br />
<br />
Aga mõni inimene<br />
ei taha kuhjata koju liiga palju asju,<br />
käib üle oma elutoa põranda kikivarvul<br />
ja hommikul diivani seljatoele ronides<br />
imetleb ja argleb oma närbumisohus aasa,<br />
millest jõud ei käi kuidagi üle.Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-4458234166447499622018-11-11T05:26:00.002-08:002018-11-11T05:26:35.287-08:00Ma arvasin alati, et siis,<br />
kui mul saab olema päris oma kodu,<br />
selline kodu, kus minuga elab keegi,<br />
kes lihtsalt hullupööra meeldib,<br />
siis küll kõik minu kurbused ja tühjused<br />
lahustuvad meie supipuljongisse<br />
ja auravad ära koos kastme paksenemisega,<br />
et siis olen ma lõpuks kohal ja rahul ja hoitud<br />
ning me vestleme õhtuti sellest,<br />
milliseid imelikke inimesi näitas meile päev<br />
ja mida uut teada saime.<br />
<br />
Aga tegelikult ma nutan nii palju,<br />
et mul hakkab pea valutama<br />
ja laman mitu päeva jutti tekkide vahel keras,<br />
olen nii kurb, et mul kaob söögiisu<br />
ja sina kutsud mind vaatama, kuidas vihma sajab,<br />
hoiad lähedal ja tuletad meelde, et oled päriselt siin,<br />
aga mul hakkab sellest veel kurvem,<br />
veel raskem,<br />
sest viga pole sinus.<br />
<br />
Sina oled lõpuks õige,<br />
aga minu ühendused on ikka veel ripakil ja lahti<br />
ja ideed sellest,<br />
milliseid liiteid luua, hakkavad otsa saama.<br />
<br />
Sa olid mu viimased väiksed valged tabletid,<br />
sügaval sisimas loodetud ime,<br />
mille mitte juhtumist mu pessimistlik pea<br />
juba ammu teadis.<br />
Vähemalt oli see lootus, mis lohutab lolle<br />
ja sureb kui ideed otsa saavad.<br />
<br />
Vähemalt oli midagi enne suurt eimiskit.Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0tag:blogger.com,1999:blog-3334957923491045482.post-79540148235785508252018-11-01T11:40:00.001-07:002018-11-01T11:40:23.526-07:00Mida ma tunnen esmaspäevast reedeniSa oled juba kaks nädalat olnud kurb<br />
ja ma ei tea enam,<br />
kuidas sulle paremini märku anda,<br />
et ma olen tegelikult ka olemas<br />
ja ei kavatse alla anda,<br />
isegi siis mitte,<br />
kui november on tuuline ja pime<br />
ja jaanuarikülm murrab kontidesse.<br />
Et ma ei kavatsegi alla anda,<br />
sest minu vaimusilmas on üks<br />
veel olemata<br />
soe ja päiksene maikuu päev,<br />
kui sa lõpuks hakkad üritama.Laura Evisaluhttp://www.blogger.com/profile/15194817246551149713noreply@blogger.com0