Hetki suvest

 Sõidan üksi läbi hääbuva rannaküla vaikuse,

ülekasvanud niidud ja roosatavad männid

viipavad vaid akna taga "head teed".

Mõtlen neile, kes siin kunagi olnud,

ja neile, keda siin enam kunagi pole,

ja esimest korda kahekümne seitsme aasta jooksul 

keset seda suurt ja segast suve

tunnen, et ma olen keegi.

Ma olen nii elus.

Kas kannatame end inimeseks

või olematuks?

Ja mis vahet seal ongi?

Lõpuks ei mäleta ju keegi teine,

millist risti kandsid turjal.

Õnn ei ole minu suguvõsa geenides

 Õnn ei ole minu suguvõsa geenides.

Juba mu vanavanaema ei leidnud seda kergust

ja elas pahameele välja mehel ja lastel,

keelas käskis, kuni teistel tallad joostud rakku,

aga mis sa teed, selline oli aeg, 

ei saanud lihtsalt lahkuda.

Ja selline oli aeg ka mu vanaemal ja vanaisal,

kes ei oleks pidanud kannatama teineteist ära,

jääma ühe katuse alla aastakümneteks,

vaadates päevade kaupa köögis kella, 

nagu läheks aeg sellest rutem.

Aga kuidas nad teadnukski paremini,

kui õnne taga nõudma veel ei mindud.

Ja kuidas peaks siis minu ema ja isa,

mõlemad peredest, kus lepiti,

teadma, et lastel ei ole sellest parem,

kui jäädakse,

et maailm ei lõppe, 

kui minnakse.

Sest ka nemad on näinud mitu põlve 

hambad ristis vastupidamist,

sest isegi nüüd, kui aeg on teine 

ja pea 3000 paari aastas teab, et tuleb minna ära,

ei usu nemad ikka statistikat,

korrutavad, et tegelikult nii ei tehta.

Vahel mõtlen, et nad ei usu ka õnne.

Nii et selleks hetkeks, kui tulen mina,

ei ole meil aastakümneid rõõmust säratud

ja elu pärast õhatud,

meie tubades ei ole kunagi kõnnitud kergelt.

Nii et isegi kui ma üritan ja tahan olla targem,

ei oska ka mina mõnikord teha vahet,

millal on õige aeg lahkuda,

mõelda sellele, mis endale parem.

Ei oska õnnelik olla ka siis,

kui mul tegelikult on kõik olemas.

Mul lihtsalt ei ole neid geene.

Mu vanaisal on väga elav kujutlusvõime.

Kui ma laps olin ja teistega mängima läksin, 

uskus ta, et kukun puu otsa ronides pea puruks, 

kuigi ma olin väga hoolikas ja natuke isegi arg laps.

Teismelisena, kui sõpradega ujuma läksin, 

oli ta kindel, et saan jalga krambi ja upun ära,

mis sest, et olin hea ujuja

ja jõudnuks kaldale vaid käte jõul.

Nüüd täiskasvanuna, kui autorooli istun, 

usub osa temast alati, 

et sõidan teelt välja - otse vastu puud, 

kuigi ma olen mõistlik ja oludega arvestav juht.

Aga tal ei ole ometi piisavalt kujutlusvõimet, 

et teada: 

vahel on mul vaja, et ta lihtsalt usuks, et ma saan hakkama. 

Üksi elades.

Nädal aega metsas. 

Südamevalus.

Muredes tööl.

Et vahel on nii raske uskuda, et elu õnnestub,

kui keegi on kasvatanud sind kartma õnnetust.

Aga ta tuleks mulle maailma otsa järele. 

Alati.

üle turbarabade ja soode
astub mu vana elu
ja läheb sügishalladega ära,
et teha ruumi uuele 

kui lehed langevad ja maapind kahiseb,

tulen läbi udu paremana kui eile

Eelhäälestus

Kuus aastat tagasi, kui sa mind märkasid,

olin ma tegelikult alles laps,

mis sest, et esitlesin end inimesena.

Ma olin endale otsa vaadanud vaid ühe silmaga

ja eikunagi piisavalt kaua.

Seega pidigi kõik ühel hetkel laiali vajuma.

Aga kõik see kaotusvalu, 

liiga palju joodud klaasid,

mittemidagiütlevad kohtingud,

see peeglisse vaatamine oli selleks,

 et me kohtuks ühel soojal suveõhtul uuesti,

aastatena näinud kuud seljakotis,

ja sa vaataks ja kuulaks mind teistmoodi.

Et ma saaksin sind kohata täiskasvanuna 

ja mõista, 

et kõik varasem oli vaid 

eelhäälestus.

Ära

Ära armu minusse,

kui mul on kraanikausis nädal aega pesemata nõud

ja põrandal kuhi riideid.

Kui ma olen töö ja kodu vahet

taldadele jooksnud villid

ja vajun õhtuti voodisse

jõudmata kümne päeva jooksul

kordagi mõelda,

mida ma ikka tundsin

kui sirutasid mu suunas arglikult käe

ja siis juba julgemalt tõmbasid ligi.

Kui palusid, et jääksin hommikuni,

suudlesid uksel, kui ikka läksin.

Ära armu minusse,

kui ma olen omadega sassis.

Kui olen öelnud, et suuri tundeid ma ei vaja.

Hiirelõksus

 Ma ei karda jalutada laupäeva varahommikul

üksi läbi lärmava pulbitseva inimmassi

ega näidata peol õhusuudlust saatvale mehele

vastulauseks keskmist sõrme.

Ma ei karda uidata pimedas metsas 

ega jätta esimese korruse akent ööseks pärani lahti.

Ei karda kõrgust, ämblikke ega kitsaid ruume,

ei süsti, lendamist ega metsloomi,

sest kui mulle kord on määratud surra karu käppade vahel,

siis ei pääse ma temast ilmselt ka südalinnas.

Ainult seda kardan, et äkki kogemata

astun oma lapsepõlvekodu sahvris hiirelõksu.

Ja seda, et jään hinges sama üksi

nagu kõik,  

kes selle katuse all elanud.

Kohtamised

Pärast kuut tundi dialoogi

sinu köögilaua taga

küsid mult ootamatult,

kas ma usun abiellumisse,

nagu küsiksid,

kas usun jumalat.

Mul hakkab ebamugav,

tahan tõusta ja kaduda,

sest ma ei tea,

kas vastaksin „ei“, 

sest pole lihtsalt kohanud seda, 

kes oleks säärast usaldushüpet väärt,

või „ei“, 

sest see liit ei annaks midagi,

mida mul ilma poleks.

Või äkki vastaksin „ei“,

sest kuskil sisimas

tahan ikka 

valges kleidis 

kellelegi öelda "jah".

Kui palju lihtsam olnuks,

kui me arutlenuks

religiooni alustalade üle.

 Sel tunnil, kui kajakad 

teevad madallende

autoteel

ja päike on juba tõusnud.

Ma lähen -

trammid veel ei käi.

Ma ei ole sulle andnud 

ühtki lubadust,

ometi tunnen, 

et murdsin need kõik.

Sel kevadel

 Sel kevadel, kui sa läksid,

päike ei paistnud

ja teed olid kaua porised,

tuul undas korstendes 

ja puhus toad külmaks.

Oli juba liiga hilja,

kui taipasin hüüda:

"Ära mine!

Ma oskan sind nüüd paremini hoida!"

See neetud tuul 

oli valelt poolt.

Sõnaloome

 Sel hetkel, kui sa ütled mulle läbi naeru "kallis"

kohkume pisut mõlemad,

sest kuskil pole reegleid,

mida teha siis, kui meie aeg on nii armutult otsa saanud,

aga sõnade tähendus pole kadunud,

kui neis on ikka veel see hellus,

mida vahepeal unustasime näidata,

see soojus kõrvuti ärkamisest

ja veel ehk sügavamgi hoolimine.

Mida me ütleme siis, kui need sõnad pole enam meie öelda,

aga tunne on nii põletav-valusalt alles?

"Juhused"

„Juhused” on lugu 15-aastasest Rainist, kes on enda meelest võrdlemisi tavaline poiss, aga jääb millegipärast ikka kõigile silma: tüdrukutele, kes talle koridoris järele vaatavad; õpetajatele, keda ta ärritab; ja isegi Sirelile, kes on temast 10 aastat vanem. Kohtumine Sireliga ja ülepeakaela armumine muudab Raini senised prioriteedid tühiseks, ta on valmis hülgama oma sõbrad, kooli ning range treeningurežiimi, mis peaks aitama tal tulla Euroopa meistriks ujumises. Üsna pea pole noormees enam kindel, kas seatud sihid on üldse püüdmist väärt. Juhused on need, mis aitavad Rainil lõpuks aru saada, kes ta tegelikult olla tahab. Laura Evisalu noorteromaan „Juhused“ märgiti ära kirjastuse Tänapäev ja Eesti Lastekirjanduse Keskuse 2020. aasta noorteromaanivõistlusel.