Mis on pildistamise mõte?

 Aastaid hiljem vaatad neid fotosid ja tõded: "Kurat, küll ma olin ikka õnnelik," ning taipad, et need pildid said tehtud enne, kui kõik halvad asjad juhtusid.
 Sa mäletad, kuidas ta käed värisesid kaamerat hoides ja kuidas ta palus sul paigal püsida ning naeratada. Aga sa ei naeratanud iial, kuna ta käskis, vaid hoopis tema hääle kõla, sassis, kontrollimatute juuste, rahutu loomuse ning imeliste ideede pärast. Ja seetõttu sa tõesti just nagu säraks.
Kuid vahet pole, kui palju erinevaid fotosid sa vaatad või kui tahes õnnelikuks ta sind kunagi tegi - need pildid on ikkagi tehtud enne, kui kõik halvad asjad juhtusid. Ning selline paraku ongi elu, ühes kõige sellega, mille vastu sa ei saa.
 Korraga oled ääretult tänulik, et vähemalt on olemas fotograafia, ja see aitab alati meeles hoida kõiki detaile, emotsioone ning tundeid. Piltides püsib alles kogu rõõm, kunagised südamevärinad ning säravad silmad, ja seda tuleb kõrgelt hinnata.

Vanaemade lugu

 16-aastase Katrini vanaema käib neil igal kolmapäeval külas, aga tüdruk pole kunagi kodus. Küll on tal trenn, siis väga pikk koolipäev või on ta mõnel sõbrannal külas. Ja vanaema paneb kommikarbi tema tuppa lauale ning arvutab, mitu aastat tagasi see oli, kui tüdruk istus tema põlvel - saab 12. kui Katrin rääkis talle oma päevast - saab 8, kui lapselaps tal külas käis - saab 5, kui ta mäletas, mis moodi tüdruk välja näeb ja kuidas ta hääl kõlab - saab 2. Kaks väga üksildast aastat.

 Kui 14-aastane Maria vanaema juurde läheb, on ta alati millegi pärast kuri - kuri, et ema käskis, et aeg läheb raisku ja et tal on surmigav. Vanaema teeb pannkooke ning pakub Mariale kõike, mis parajasti kodus on, aga tüdruk mossitab edasi. Tal on hetkel dieet ning magusat ei söö ta peaaegu üldse. Vanaema naeratab alati nukralt ning üritab mõista, miks tänapäeva tüdrukud peavad kaaluma 45 kilo.

 Hiljuti täisealiseks saanud Oskar sõidab vanaema juurde siis, kui tal on raha vaja, sest memmel on alati puid, mida lõhkuda, maa, mida kaevata, asjad, mida parandada. Ja vanaemal on taskus ka 20 eurot, mille ta torkab Oskari pihku, saades vastuseks mokaotsast podisetud aitähhi. Kui vanaema õhtul mõtleb, paljukest nad poisiga rääkisid, ei meenu talle lausetki. Oskar ei vasta enam ammu pärimistele, kui ehk mühatab midagi ja kaob kohe peale töötegemist. Niisama ei tule ta kunagi.

 19-aastase Kaie vanaema on pisut seniilne ja talle tuleb rääkida samu asju mitu korda. Selle pärast saadab tüdruk juba viimased viis aastat oma noorema venna, kui ema palub neil vanaema juurest läbi astuda. Kaie ei viitsi mitu korda ühte juttu rääkida ning ei lähe seepärast üldse. Tal on vaja õppida, sõpradega aega veeta ning oma garderoob viimasepeal hoida. Vanaema aga vaatab iga kord lootusrikkalt ukse poole, et ehk tuleb nüüd Kaie ka.

 Ülemäära hoolitsev ja korraarmastaja on sõnad, mis käivad täpselt 17-aastase Silveri vanaema kohta. Alati, kui ta külla tuleb, kukub ta kohe koristama ning teeb vahel isegi õhtusöögi valmis. Kuna Silverile meeldib, et asjad on pisut lohakil ning ta leiab need sealt, kuhu jättis, siis saab ta vanaema peale alati kurjaks, kui viimane tema toas midagi teise kohta tõstab. Poiss saab vahel isegi nii vihaseks, et tõstab häält ning ütleb, et vanaema ei peaks ennast nende ellu toppima. Vana naine tahab aga lihtsalt aidata, olla oma laste ja nende perekondade lähedal ega märkagi, kuidas tekitab liigse hoolitsusega rohkem kahju kui kasu.

 Kaheksase Miku vanaema on juba seitse aastat surnud. Ka ei ole tal teist vanaema, sest Miku isa kasvas hoopis oma tädi hoole all. Poisil on alati kole kahju, et ta ei saa suveks maale minna nagu tema sõber Rainer, kes tuleb alati vanaema juurest tagasi lahedate puumõõkade ja maitsvate kaneelirullidega. Mikk tunneb väga puudust vanaemast, kes võiks teda hoida, kui ema ja isa on kontserdil, ja kes räägiks kindlasti põnevamaid lugusid, kui lapsehoidjad.

Lörts. MUSTA KOERA TRAAGIKA

19/10/2013 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.

Alles säras päike, kuid koduväravast välja astudes olid pilved terve taeva kinni katnud ning hakkas jälle sadama. Terve päeva oli tulnud vihma, lörtsi ja rahet - kord oli taevas tusaselt hall, järgmisel hetkel sinas uhkelt. Mul ei olnud tahtmist ilma rahunemist oodata, seega lasin musta koera rõõmuks ta tänavale.
Öeldakse ju, et pole halba ilma, vaid vilets riietus ning mina leidsin sellele kinnitust. Tuul kiskus raagus puude oksi ja keerutas langenud lehti, laiad lörtsi lärakad maandusid jultunult riietele ja koera kasukale. Tema ei lasknud ennast sellest häirida ning miks oleks ka mina pidanud? Sees oli soe tunne. Astusin ilma igasuguse hirmuta kõikidesse lompidesse, naeratasin omaette, kui vesi laias kaares pritsis ning riided poriseks tegi. Tol hetkel tundus mulle, et terved kummikud on tõepoolest kõige suurem eluõnnistus.
Mets oli nukker, loendamatutes erivärvi kleitides ning vaikne. Ikka omal kohal ning avasüli ootamas, et võiksime tema erinevatel radadel hetkeks ära kaduda. Põsed hakkasid külmast õhetama, õhul oli kuidagi teistsugune maitse ja lõhn kui tavaliselt, mustal koeral oli nii palju tegemist, et ununesin tal sootuks.
Korraga tabasin end mõttelt: kui palju inimesi tuleksid säherduse ilmaga üldse välja ning naudiks seda? Kas nad märkaks, kui teistsugune on loodus pilvisel päeval ning mis moodi ta kõlab? Isegi kui oleksin tahtnud sinisilmselt väita, et kindlasti on selliseid uitajaid palju, teadsin, et nad istuvad pigem soojas ja mugavas toas ning vabanevad külitades igasugustest kohustustest, kuna õues on koerailm.
Mu neljajalgne sõber jooksis läbi kuivanud kõrte tohutu lustiga, käis mulle vahepeal saba liputamas ning kadus siis võssa, järel vaid hirmus ragin. Kõik mõtted, mis mind varem painasid, olid kadunud, hing oli rahul ja kerge, ma oleks võinudki jääda jalutama.
Head asjad lõppevad aga alati otsa, nii keeras ka tee ükskord kodu poole ning alles siis märkasin, et mu jope oli läbivettinud ning ka koera kasukas tilkus. Alustuseks panen oma riided soojamüürile kuivama.

Laternatest ja inimestest

Loodan, et kui juhtud seda kunagi lugema, ei arva Sa, et pead end ära tundma.



Mul polnud mahti märgata, millal säravast päiksest sai heleroosa loojang, õhk muutus jahedamaks ning silm ei seletanud enam nii hästi kaugusse. Juba ammu ei olnud ma tundnud, et elurõõm minu sees niimoodi pulbitseks ja lausa üle ääre tahaks ajada. Lihtne jalutuskäik sütitas minus järjest uusi ideid, tahtmist jõuda igale poole ning näha kõike.
"Kas sa oled kunagi märganud, et õhtud teevad inimesed ilusamaks?" küsisin, peljates natuke, et pead mind nüüd üdini pentsikuks.
"Mida sa sellega mõtled?" uurisid, kuid su hääles ja ilmes peegeldus mõistmine.
 "Hämarus loob nägudele hoopis teistsugused varjud, enamasti toob inimestes esile nende ilusad küljed. Ja kui tänavatel jalutades juhtuvad laternad kellegi nägu valgustama, siis on neil sootuks teistsugune jume. Silmad on sügavamad ja säravad ning neis on midagi väga võõrast ja pisut hirmutavat, aga samas nii ligitõmbavat."
 "Ma ei ole sellele kunagi niimoodi mõelnud."
 Just sel hetkel jooksid üle su keskendunud näo õrnad kollased kiired, kadudes siis ruttu lehtede varju. Muidu niiske ja jahedavõitu sügis oma hämarusega muutus kordades leebemaks, kui sa naeratasid ning lisasid: "Aga sina paned mind sellistele asjadele mõtlema."
 Mul ei jäänud muud üle, kui olla varbaotsteni meelitatud, sest olgugi, et su ümber on päevast-päeva inimesi, kes on ilusad ja andekad, tundub palju võrratum oskus kedagi oma ajurakke liigutama ning harjumuspärase üle küsimusi esitama panna.
 Mul oli sel õhtul nii palju öelda, kuid mõtted läksid alatasa peas sassi, sattusid tupikutesse ning ei kukkunud välja nagu pidanuks. Ometigi suutsid sa kõik mu laused kinni püüda, said alati aru ning teadsid poolelt sõnalt, mida öelda tahan. Ma ei saanud peast kuidagi välja mõtet, et päevavalgustes ei räägiks me iial taolistel teemadel, ma ei julgeks sind eladeski vaadata nii uuriva kiindunud pilguga ega süttida kõige peale, mis ümberringi toimus.
 "Mõned inimesed käiks kogu aeg justkui kinnisilmi," täheldasid pärast pisukest vaikusehetke, mis polnud sugugi ebamugav ega imelik.
 "Ja nad ei tea mitte kunagi, kui paljust igal hetkel ilma jäävad. Nad ei märkagi, et öödes on asju, mida päeval pole olemas ja et mõnel päeval ei jaksata naeratada, et õhtuti on trammiga palju põnevam sõita, kui peale vihma õue minna, siis kõik lõhnab sootuks teisiti, et päike paistab hommikul kell kuus hoopis isemoodi, et tuule kahin puulatvades on alati hirmus," vuristasin hinge tõmbamata ning tundsin valusalt, kui väga see teema mu südant puudutas.
 "Su mõtted on nii arukad," ütlesid siira naeratuse saatel ning mul oli tükk tegemist, et mitte suurest õnnest tänavakividele laiali valguda. Vähemalt haaras sügisene pimedus mu punastamise lennult kaasa.

Suurim hirm

  „Mida sa kõige rohkem kardad?” päris minu vastas istuv tütarlaps silmade särades.

 „Ma ei tea,” puterdasin, kuigi tegelikult teadsin küll, „vist pimedust.”

 „Ah, ära aja jama, sa ei usu ju seda ise ka. Ütle nüüd ausalt!” käis ta ikka peale. Hoolimata sellest, et tal olid kõige ilusamad mustad juuksed ja terasemad silmad ning ta oli suurepärane sõbranna, ei suutnud ta kunagi leppida, kui tema küsimus vastuseta jäi. Seepärast küsis tüdruk üha uuesti ja uuesti.

 „Ma kardan tulevikku,” andsin lõpuks alla ja tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid. Minu meelest oli see kõige tobedam hirm üldse, aga mida enam mõtlesin, seda vahvamad tundusid ämblikud, kõrgus, kitsad ruumid ning kõik teised asjad, mida inimesed pelgasid. Mida rohkem üritasin endale selgeks teha, et mu hirm on naeruväärne, seda kohutavamana tundus homne päev, järgmine nädal, tulevased aastad.

 „Miks sa tulevikku kardad?” küsis ta huvitatult ja üldse mitte pilkavalt.

 Ma ei tahtnud rääkida, kartes rumalana näida, kuid lõpuks andsin ikkagi järele. Pealegi, kui su kõige lähedasem sõbrannagi ei mõista, siis kes üldse peaks aru saama?

 „Kujuta ette, et lähen ülikooli, olen enda arvates hea eriala valinud, tunnen selle õppimisest rõõmu ja siis mõne aasta pärast selgub, et ma ei saagi endale tasuvat töökohta ega oska midagi õpituga peale hakata. Siis oleks mitu aastat mu elust raisku läinud,” alustasin kõige aktuaalsemast murest, mis gümnaasiumi lõpu lähenedes aina kasvas.

 „Küll sa õpid siis midagi muud, sa ei oleks ilmselt esimene, kes alguses valesti valiks, nii paljud õpivad ju hiljem midagi juurde,” lohutas tüdruk mind ja oli nõus edasi kuulama.

 „Aga mõtle, kui ma kunagi abiellun ja see mees tundub nii tore ja hea ja kõige õigem, aga üks kord saab suur armastus otsa ning ta läheb minu juurest ära. Ma ei või ju kunagi kindel olla, kas me elame õnnelikult elupäevade lõpuni või ta leiab kellegi parema.”

 „Jumal küll, sa mõtled üle,” pööritas sõbranna silmi ja sättis end kohvikutoolile mugavamalt istuma.

 „Päris kindlasti ei mõtle, sest see kõik võib päriselt juhtuda. Kõige hirmsam on veel see, et kui saan kunagi lapse, siis ei saa mitte keegi mulle garanteerida, et ta sünnib täiesti tervena. Nii paljud beebid on kurdid ega hakka kunagi rääkima või on neil mõni raske haigus. Äkki ei saa mu laps kunagi oma jalgadel kõndida või tuleb talle eluaeg ravimeid süstida? Kus ma võin teada, et nii ei juhtu?” Mu hääl hakkas veidi värisema, kõige enam pelgasin sünnitada vigast beebit.

 „Seda ei oska keegi ette näha,” ütles sõbranna oma musti salke sõrme ümber kerides. Vahel ajas mind kohutavalt närvi, kui ta vestluse ajal seda tegi, jättes mulje, et ta üldse ei kuula.

 „Väga vabalt võib minuga juhtuda mõni õnnetus ja ma suren näiteks kahekümne viie aastaselt, jõudmata peaaegu midagi korda saata või siis jään neljakümneselt poest tulles auto alla ning mu lastel pole enam ema. Äkki ei oska ma üldse hea vanem olla ja mida suuremaks nad kasvavad, seda võõramaks jäävad ning lõpuks ei tea ma praktiliselt midagi, mis nende elus toimub?” Tõmbasin korra hinge, sest mu jutt muutus üha kiiremaks. Imestasin väga, et sõbranna mind üldse kuulata jaksab, tavaliselt tahab ta ise rohkem rääkida ja tähelepanu saada. „Ehk olen ma liiga palju unistanud, sest ilmselt ei ole mul kunagi piisavalt raha, et elada kahekordses eramajas vähemalt nelja lapse, abikaasa ja kassi ning koeraga. Lõpuks avastan end ikkagi kuskilt kortermajast, kus koridorid haisevad ja kõik mu suured soovid ja plaanid on lörri läinud.”

 „Ma saan sinust tegelikult aru,” ütles ta minu imestuseks, „kui niimoodi kõige selle peale mõelda, siis tundub tõesti üsna trööstitu ja kohutav.”

 „Mitte keegi ei saa ju kunagi garanteerida, et mu elu rappa ei jookse, et ma suudan täita vähemalt osad oma unistused ja olla õnnelik. Tulevik on ainuke, milles pole mitte midagi kindlat, kõik võib hetkega muutuda ja kaduda.” Mu tuju oli muutunud kohutavalt kurvaks, hirm suureks saamise ees kasvas iga minutiga.

 „Ometigi on selles midagi põnevat ka, ning lootus, et kõik läheb lõpuks hästi ja soovid täituvad. Alati ei pea ju minema halvasti, seda pole kusagil öeldud.”

 „Ei ole küll, aga ikkagi on igal valikul, mis elus teed, kaks võimalust: kas sellest on kasu või rikub see kõik ära. Seega on jäänud veel mitu tuhat võimalust rumalaid vigu teha ja ämbrisse astuda,” ajasin ikka vastu, minus oli pead tõstnud tohutu pessimism.

 „Tõsi. Ja seda, kuidas kõik lõpuks välja kukub, saad teada alles siis, kui elu juba möödas on,” ohkas ta ja teadsin, et nüüd pelgab ka tema ebaõnnestumist, soovide täitumata jäämist, valesid valikuid, õnnetusi, lolle vigu ja seda, et meil pole veel pikka aega midagi kindlat, millele toetuda.

Väärikalt läbi elu

„Kas ma tohin sinult midagi küsida?” uuris mu vastne kursavend vihmasel neljapäeva pärastlõunal, kui olime juba tükk aega ülikooli raamatukogu riiulite vahel tolmu korjavaid teoseid uurinud.

  „Ma ei tea... Eks sa küsi siis,” kogelesin vastu ja kruttisin pika seeliku serva ümber sõrme.

 „Mis imevalemiga sa oled nii enesekindel ja uhke?”

 „Kuidas palun?” kohkusin.

 „Ma ei mõtle seda sugugi halvaga,” ruttas ta end parandama, „vastupidi just. Sul on kindel ja kõigutamatu hoiak, sa oled nii väärikas ja väljapeetud, et ma suisa kahtlen vahel, kas oleme ühevanused.” Noormees lükkas paksu pehmete kaantega köite riiulisse tagasi ning jäi mulle heatahtlikult otsa vaatama. Ma ei suutnud mõista, kuidas võis talle minust lühikese ajaga säärane mulje jääda. Ometigi tundus ta nii usaldusväärne ja mõistev, et tekitas minus tahtmist selgitada, milline tegelikult olen.

 „Mu isa ei osanud alkoholiga piiri pidada ja kippus siis alati autorooli istuma. Ühel korral sõitis ta liigselt gaasi litsudes teelt välja – mu ema sai surma ja mina selle armi,” laususin vaiksel häälel ja kontrollisin, kas noormees ikka kuulab. Tema silmad olid naelutatud kaheksasentimeetrisele armile, mis jooksis mu vasaku oimu juurest põsele.

 „Ma olin siis kaheksane ja teiste laste vanemad ei lubanud minuga rohkem tegemist teha. Kui enne olid kuulujutud mu veidi vägivaldsest ja joomalembesest isast, siis õnnetusega said nad ka tõestuse. Ma kasvasin põhiliselt iseenda käe all, üritasin orienteeruda suurte inimeste maailmas ja kõigega vapralt toime tulla. Mida enam aeg edasi läks, seda raskem oli sulanduda, sest kõik arvasid, et ma ainult õpin ning loen raamatuid. Ma küll tegin seda ja lõpetasin gümnaasiumi kuldmedaliga, aga mitte selle pärast, et oleksin mõni igav kuivik olnud.” Endalegi üllatuseks ei värisenud mu hääl sugugi, rääkides kõige üksildasemast ja kurvemast ajast oma elus, ma ei häbenenud ega kartnud seda ning mulle tundus, et viimaks ometi ei hõõruta seda nina alla.

 „Sa õppisid selle pärast, et tahtsid minema saada,” kostis ta pärast pisukest pausi.

 „Jah, see tundus mulle tol ajal ainuke pääsetee ja ilmselt oligi.”

 „Sa oled üks vapramaid inimesi, keda ma tean,” lausus ta sõbralikult naeratades ja läksime istusime lugemissaali, „ma loodan, et ei pannud sind väga ebamugavasse olukorda, ma ei tahtnud tegelikult urgitseda.”

 „Oh, ei,” raputasin rõõmsalt pead, „mulle tundub praegu, et sellest valju häälega niimoodi rääkides jääb minevik üha kaugemale ning tohin lõpuks ometi olla täieõiguslikult mina.”

„Hakkasin mõtlema, et kas tõesti ainult need inimesed, kes on ise palju läbi elanud ning pingutama pidanud, oskavad elu ja ennast ümbritsevat tõeliselt hinnata. Nii paljud käivad, nina vingus, ja ei ole mitte millegagi rahul.” Noormees kortsutas mõtlikult kulmu.

 „Ma arvan, et väärikuse ja sihikindluse tekkimiseks ei pea elult noaga selga saama, vaid tuleb olla lihtsalt sina ise. Mina ei ole kunagi kellelegi teisele meeldida tahtnud või kuhugi kuuluda püüdnud, sest mind tõugati seltskonnast välja. Väikses linnas on kohutavalt raske leida inimest, kes ei tunneks enne sind juba kõiki kuulujutte.” Kursavend kuulas mind süvenenult, seega jätkasin. „Olgugi et see võib kõlada egoistlikult, olen ma enda üle uhke ja leian, et mul on igasugune õigus lüüa selg sirgu nüüd, kus ma enam kodu ja isaga vähimalgi moel seotud ei ole. Ma kannatasin ära need päevad, kui külmkapis oli ainult õlut, ja kõik õhtud, mil ta oma sõpradega köögis lällas, ning kõige selle kõrval suutsin kasvada iseendale meeldivaks inimeseks.”

 „Igaüks ei oleks sellega hakkama saanud. Mina oleks end küll maapõhja haletsenud ja ammu alla andnud.”

 „Aga mina vaatasin vanast albumist must-valgeid pilte ema ülikooliajast, tema naeratavatest huvitavatest sõpradest ning tahtsin, et mul oleks kord ka selline elu, et saaksin olla õnnelik ja teha natuke paremad valikud kui tema,” ütlesin vaikselt.

 „Ja sa saidki sellega hakkama, kuigi mulle tundub, et tuleksid vist kõigega toime.” Lõpuks ometi olin sattunud seltskonda, kus mind imetleti selle eest, kes olen, ja enam ei tundnud ma hirmu, et midagi võib valesti minna. Kõik oli nüüd minu enda kätes.

Miks teater?

Mul ei ole viimasel ajal väga midagi, mida siia üles riputada, seega hoopis see "agamiksmitte?" VHK katsete ajast.

Miks teater?

 Istun laual, aknast paistev kevadine päike paneb mu punased juuksed vahvalt sillerdama. Matemaatikud on kobaras koos, arutlevad üsna valjult, kuid siiski viisakalt erinevate lahenduskäikude üle, lähevad vaat et tülligi, kelle numbrijada kõige arukam ning mõistlikum tundub. Juba mitukümmend minutit muutuvad nad minu vaimusilmas erinevateks loomadeks ja lindudeks, siis kehastavad kodumasinaid või taimi, kogu nende vestlus kulgeb edasi, saades vahel mõne uue nüansi ning huvitava pöörde – oma peas loon olemasolevast midagi uut, mängin ja laveerin emotsioonide, häälekunsti ja miimika maailmas – see on minu jaoks kordades huvitavam ja põnevam, kui mõne targa mehe nuputatud teoreem.

 “Sa võiksid unistamisele lisaks midagi praktilist teha,” kostab üks ning korraga vaatavad kõik ootusärevalt minu poole.

 „Ah, mida sa loodad inimeselt, kes kirjutab luuletusi ja jutte,” tuleb sealt samast seltskonnast kohe ka vastukaja.

 „Igasuguste kirjandite ja näidendite kirjutamise vahelt ei saagi millekski mõistlikuks aega jääda,” jätkavad nad, just kui polekski mind tegelikuses seal.

 „Ma saan kõik oma asjad tehtud!” ajan sõrad vastu, „isegi reaalainetega tulen toime.” Endale ei lase ma ka pähe istuda!

 „Aga reaalsust on sinus vähe – pidevalt kehastud ümber kümneteks erinevateks inimesteks, paned nad paberil elama ja annad neile mineviku ning tuleviku, kuid elus on midagi muud ka vaja – vaevalt sa sellest ära elad!”

 „Võites kõik kirjandikonkursid, kus ta osaleb, ei saa vist väga millekski muuks mahti jääda.” Mulle näib, et nad ei lõpetagi etteheidete tegemist.

 „Lisaks tuleb ta parimaks ka omaloomingut ja Viidingut lugedes ning saab kõnepidamise eest esimese koha.”

 „Fotograafia ja tantsimine on ka veel.” Hääled lähevad mu kõrvus vaikselt segi, ma ei erista enam, kes neist mida ütles.

 „Sa unustasid ratsutamise ja pideva ninapidi raamatutes istumise!”

 Nüüd kaotavad nende arvamused ja kriitika igasuguse korra, minuni jõuavad vaid üksikud repliigid, mis ei tõsta kuidagi tuju: „Ta naerab liiga palju...Iga asja kohta on oma arvamus....Ta on nii aus...Miks ta kogu aeg nii õnnelik on?...”.

 Mulle tehtakse kõvasti liiga, aga miski sügaval sisimas keelab alla anda ja jääda truuks igapäevaste situatsioonide ümberlavastamisele ja enese teiste nahka sobitamisele. Tean, kes ja milline tahan olla ning reaalsus ei lükka mind hoolikalt sillutatud rajalt kõrvale, öelgu nemad mida tahes – mina ju tean, et saan kõigega hakkama, kui vaja, siis ka loogiliste numbrijadade ja keeruliste valemitega.

 Keegi paotab ust ning astub sisse – tal on natukene sakris juuksed, õhetavad põsed ja kulunud väljanägemisega riided, aga tema silmad säravad rõõmsalt – midagi nii tuttavlikku ja igatsetut on selles kujus. Matemaatikud unustavad minu ja oma veendumuse, et ma ei kõlba tõsisteks asjadeks, heidavad sasipeale pahase pilgu, nagu öeldes: „Jälle üks unistaja.”, ja süvenevad uuesti oma maailmasse. Kuid mina naeratan laialt sellele veel võõrale, aga kindlasti südamelähedaseks saavale tegelasele – ma ei ole enam üksi.

 Mu hääles heliseb šokolaad, kui lausun: „Just sind ma ootasingi!”

Ilu potis

Kuigi väljas on juba suur suvi, tuli meelde, et üks on kooliajast veel näitmata... See jäi minu viimaseks võistluskirjatükiks Westholmi gümnaasiumis. Kohta see ei saanud, kuid millegi pärast on see üks väheseid töid millega lõpetades rahule jäin.

Ilu potis

Ta koputab vaikselt mu toauksele ja paotab selle, ma ei viitsi muud teha, kui ainult pilgu tõsta.

 “On sul hetk aega?” uurib ta ja asub siis kohe asja kallale: „Mul oleks natuke mataga abi vaja.”

 Minu tumedatesse silmadesse ilmub jälle see kriitiline, hukkamõistev pilk, mida lihtsalt ei suuda tagasi hoida, kui ta jälle abi paluma tuleb. Muidugi arvab ta, et saan absoluutselt kõigega hakkama, ma ei kahtle milleski ega kuuluta valjult, et ei oska, kasuta kõrvalist abi või ürita vastuseid leida mujalt kui oma peast, et olen lihtsalt sünnist saati kõike teadnud ning alati toime tulnud. Paar aastat tagasi nähvas ta, et kõik tema suutlikkuse geenid läksid poolteist aastat varem mulle, jättes tema kogu aeg minust sõltuvaks. Pole ime, et inimesed ajavad silmad suureks, kui kuulevad, et oleme õed. Tõsi küll, minu sügavad šokolaadikarva silmad ja kastanpruunid juuksed ajavad segadusse tema kuldsete kiharate ja helesiniste silmade kõrval, aga enamasti kuulen just seda varianti, et mina olen nii tark ja terane, aga õde kohati lausa labaselt rumal. Selja taga nimetab ta mind leksikoniks ja rõõmustab selle, tema jaoks nii tähtsa, mulle aga täiesti tühise fakti üle: tema on ilus, võib astuda ruumi ning rabada inimesed jalust, kõik ta näojooned on suurepäraselt paigas, ükspuha, mis nurga alt teda pildistada või vaadata, ta lihtsalt on täiuslik, aga minul on pisut laiguline nahk ning pisut liiga laiad huuled – mina ei raba kedagi jalust. Kuid see, milline ma välimuselt olen, on alati kaugele mu teadmiste varju jäänud. Mul on piisavalt sõpru ja tuttavaid. Paljudel, kes armastavad raamatuid nii väga kui mina, pole tihtilugu suuremat sotsiaalset elu, aga minul on see täitsa olemas, muidugi ei anna seda võrrelda õe omaga – temal on igaks hommikuks uus parim sõbranna ja vihavaenlane. Pole mõtetki üritada lugeda kokku poisse, kes murravad ta südant, sest ta ise on nii naiivne ja kergeusklik ega oska enda eest seista. Vanaemal on totaalne õigus, öeldes, et kui Agnes oma suu kinni hoiaks, suudaks ta seda jumaliku kaunitari muljet hoida kauem kui mõned sekundid. Aga tema pläriseb absoluutselt igal hetkel, ka siis, kui tal midagi öelda pole. Ainsad, keda see häirivat ei näi, on ta sõbrannad ja poisid, kes toodavad ise lihtsalt sama palju mõttetut mula ega pane siis teisi tähele, kuid iga endast vähegi lugu pidav inimene kaob, kus seda ja teist, hetk hiljem, kui mu noorem õde on suu avanud.

 „Mis teema see on, mida sa jälle ei oska?” vaatan talle uurivalt otsa ning üritan keelt hammaste taga hoida.

 „Miski trigo-asi, kolmnurkadega midagi,” pomiseb ta oma nina alla.

 „Selle nimi on trigonomeetria. Kas sa tunnis kuulasid, kui õpetaja seletas?” Isegi tema hingetõmbed ärritavad mind vahel.

 „Mind ei olnud siis tunnis, ma jäin natukene hiljaks ja teised tegid siis juba ülesandeid.”

 „Ja muidugi ei palunud sa õpetajal sulle uuesti seletada?”

 „Ada, noh, sa tead ju küll, ma ei saa mata õpsiga eriti hästi läbi, ma ei jul’enud küsida.”

 „Eks sa too siis oma vihik siia, vaatame neid trigo-asju,” panen 153 ja 154 lehe vahele järjehoidja ning ajan end voodist püsti. Milline kaunis kolmapäeva õhtu sellest tuleb.

 „Tänks, sa oled ingel,” rõõmustab Agnes. Mu ihukarvad tõusevad iga jumala kord püsti, kui ta selle kohutava lause välja ütleb.

 „Mida ta peale põhikooli lõppu edasi teeb?” küsib ema minult ühel hilisõhtul, kui istume kahekesi köögilaua taga, Agnes on jälle ühel niinimetatud tüdrukuteõhtul, mis tegelikult tähendab klubisse minekut ja seal võhivõõraste poistega semmimist. Ema teab, et tegelikult ei ole ta Kessu, Mannu, Sannu või mõne teise tobeda hüüdnimega plika pool, vaid lippab mööda linna ringi, ning seda keelata üritades väriseks lihtsalt kõik meie maja seinad ning keegi ei jaksaks seda kiledahäälset kriiskamist ära kuulata – kuidas me ikka oleme nii igavad ja vastikud ega taha oma eluga midagi huvitavat peale hakata.

 „Parem küsi, kas ta selle põhikooli üldse lõpetab,” kostan ainult pisut nipsakalt ning rüüpan tassist kuuma piparmündi teed.

 „Tõsi, Agnese hinded liiguvad üsnagi korralikus valsitaktis,” ohkab ema. Ma ei ole kunagi suutnud järeldusele jõuda, kumb meist on rohkem tema nägu.

 „Kui ta natukene suudaks koolile keskenduda, võiks ta tunnistusel kolmepuru keskel isegi mõni viis ja neli olla. Kui reaalainete kahed kõrvale jätta, siis oleks see vähemalt midagigi.”

 „Kui ma püüaks teda väljas käimast keelata ja sunniks õppima, siis ei tuleks sellest ka midagi välja, ning jääda lootma sellele, et isa tuleb mõnel nädalavahetusel Rootsist pelgalt selleks koju, et oma printsessile,” viimase sõnaga muutub ema hääl pisut kiledaks, „natukene aru pähe panna.”

 „Ta ju on proovinud mitmeid kordi rääkida,” astun isa kaitseks välja, „et Agnes peab natuke vaeva nägema ja ühel päeval ei saa pelgalt sellega enam läbi, et ta näeb kena välja ning omab sadat südamesõpra, aga Agnes ainult naeratab, kehitab õlgu ja elab ikka vanaviisi, õppides ainult siis, kui tõesti kipub kaks tunnistusele tulema.”

 „Talle ei jää midagi meelde, loeb sada korda sama lauset, võib-olla suudab kontrolltöös midagi meelde tuletada ja siis unustab täiesti ära.”

 Ohkame emaga korraga ning teineteisele naeratades võtame mõlemad oma tassist paar lonksu.

 „Mis isevärki töö see olema peab, mis talle kunagi söögi lauale ja riided selga toob?” Ema vaatab aknast välja. Kui õel ja silmakirjalik tegelikult teist niimoodi taga rääkida ka ei ole, oleme mõlemad tegelikult kohutavalt kurvad ning üritame igal vabal hetkel välja mõelda, mida hakkab mu noorem õde oma eluga pärast põhikooli lõppu peale. Kaks aastat tagasi ei olnud minul säärast probleemi – gümnaasiumisse edasi minek oli ainukene ja kõige õigem otsus, midagi muud ei tulnud kõne allagi.

 „Ta peaks välja mõtlema, mis on see miski, milles ta tõesti hea on,” pakun, üritades manada silme ette näiteks süüa tegeva või õmbleva Agnese – kumbki neist kujutluspiltidest pole paljulubav, ta lihtsalt ei sobi ühegi asjaliku toimetusega kokku.

„Igal kevadel on täpselt sama jama – jääb ta istuma või saab klassist läbi. Siis lahistab küll nutta ja kraabib kapaga kolmesid kokku, aga sügiseks on see rannas päevitamise ja pidudega meelest läinud ja hoopis kellegi teise kauge võõras mure.” Ema toetab põse vastu kätt ning jääb mulle otsa vaatama – meile kummalegi pole tarvis Agnese probleeme. Aga ta ei näi lakkamatutest õpetussõnadest ja isegi härdast palumisest väljagi tegevat – igal õhtul lubab hakata pingutama ning hommikul otsustab, et tal siiski pole seda vaja. Milleks midagi teada, kui ta on nii ilus?

 „Ma ei saa kooli minna, mul on kõik õppimata,” ütleb ta esmaspäeva hommikul kell seitse emale, kui viimane läheb vaatama, miks Agnes juba ei sirgenda juukseid ega võõpa nägu.

 Kiristan vihaselt hambaid, mida rohkem aega möödub, seda vähem suudan teda taluda – igas kuldses juuksesalgus, neis sinistes värvitud silmades, punaseks lakitud küüntes ja tooni võrra liiga tumedas puudris on midagi, mis mind ärritab ning tekitab tahtmist teda tugevalt raputada ja sundida ükskord ometi keskenduma sellele, mis edasi viib ning aitab ära elada, mitte ei näe kena välja ega ole lõbus –, aga ma surun endas selle tahtmise järjekordselt alla, üritan ignoreerida ema vaikselt kaduvat tasakaalukust ja leebet meelt. Miks ta ei võiks kord ometi aru saada, et kogu maailm ei seisne kuusteist pluss pidudes, laitmatus välimuses, mõttetutes jututeemades, et miski ei saaks sind isiklikult puudutada ega miljonite sõprade omamises, vaid palju väiksemates ja lihtsamates asjades?

 „Mida ma temaga peale hakkan?” Ema ei ohka nagu tavaliselt, vaid on juba totaalses ahastuses – tema silmad on niisked ning käed värisevad, „Ma ei oska lapsi kasvatada!”

 Istun köögilaua taga ja esimest korda ütlen mõtteis selgelt välja tõsiasja, mida olen kogu aeg üritanud alateadvuse tagumises otsas hoida: „Agnes rikub minu ja ema elu ära.”. Korraga ühendavad meid vaid sama perekonnanimi ning A-tähed, see imeilus kõige tagumises toas voodis lösutav tüdruk ei tundu mulle enam isegi õena, meil nagu polekski midagi ühist, ta jääb sekunditega üha kaugemaks ja kaovad igasugused vähegi positiivsed tunded tema vastu. Olles aastaid üritanud tema käitumisele vabandusi ning ettekäändeid leida, andsin viimaks alla – see ei ole minu mure!

 „Sina, Ada, oled tubli, sinus on õiget inimest, aga ma ei pidanud sind ka kunagi kasvatama, kõigest said esimese korraga õigesti aru.” Ema hääle nukrast, kuidagi eemalolevast kõlast taipasin, et ka tema oli just nüüdsama alla andnud.

 Esikus mantlit selga sikutades üritasin ette kujutada oma elu ilma noorema õeta, kes tekitab mulle probleeme, mida mu enda elus tegelikult absoluutselt pole, tema tõttu tean, mis tunne on viimasel hetkel õppida, et hinded natukene paraneksid. Kui tema üritab meeleheitlikult meelde jätta vähemalt midagigi, proovin mina võimalikult arusaadavalt seletada ja kõike talle lihtsamaks teha – aga teoreeme ning valemeid ega loodusseadusi ma ümber teha ei saa, seega jääb Agnes alati rumala näoga mulle otsa vaatama, kui püüan talle pähe taguda, et elektrivool võib muutuda soojusenergiaks ning alkoholide põlemisel tekib süsihappegaas ja vesi – see maailm jääb talle kaugemaks kui Kuu.

 Ometigi on temas see miski, mis paneb inimesi kahel käel appi tõttama, nii et päevast päeva tuleme emaga talle ikkagi vastu ning püüame teda oma varjust üle upitada ja nutikamaks muuta, kuigi teame väga hästi, et ta ei muutu ega paranda ennast. Ükskõik kes ja vahet pole kui palju ta ka räägiks, Agnes kehitab ikka õlgu, naeratab võluvalt ja läheb sõbrannaga poodi, kui teda on ees ootamas raske bioloogia töö või on matemaatikas käsil uus teema, millest ta silpigi ei jaga.

 Olin terve päeva halvas tujus ning tusane, mu meeleolu ei paranenud isegi, kui kirjanduseõpetaja pakkus, et võiksime vahelduseks natukene luulet lugeda ja seda klassis ette kanda. Abi ei olnud ka mu klassiõe katsest proovida mu enesetunnet šokolaaditahvliga parandada. Ainuke, millele koolipäeva jooksul auru jagus, oli mõtteis taeva tänamine, et ma õega ühes koolis ei käi.

 Seistes uuesti samas esikus, kus hommikul, ja võttes välisriideid seljast, kohtusin päeva jooksul esimest korda Agnesega, kes oli ennast üles löönud ning teatas, saapaid jalga ajades, et läheb paari sõbrannaga poodlema. Kiristasin vaikselt hambaid ning korrutasin endale, et see pole vähimalgi määral minu mure – suur tüdruk peab ise õigeid otsuseid tegema ning kui tema peab paremaks mitte koolis käia ja sõpradega ringi huluda, siis olgu ta õnnelik.

 Korteriuks klõpsatas vaikselt kinni ja läinud ta oligi, esikusse jäi vaid magus pafrüümi lõhn, mis tuletas mulle jätkuvalt meelde, et ta on siiski olemas, mitte ei kao minu soovimise tagajärjel ära. Ma ei tohiks lasta end temast häirida, aga neis heledates salkudes ja ilusas näos lihtsalt on midagi, mis käsib talle alati veel üks võimalus anda, kuigi tean ise sama hästi kui tema, et Agnes ei muutu mitte iial ega hakka enda kallal vaeva nägema. Tal on lihtsat ükskõik – tüdruk ei ela eilses ega homses, käesolevas hetkes ka mitte, vaid tal on oma kummaline universium, kus teda kantaksegi elulõpuni kätel ja kummardatakse hea väljanägemise pärast.

Rabas on elu ja mõtiskelu

Käisin jälle kiituskirja ja viie rubla järel, seekord oli tegu, siis Looduskaitse Seltsi konkursiga, kus tehti pai mõnele rabateemalise luuletuse- ning kahele esseekirjutajale. Seega õnnestus mul jälle olla üks.

Rabas on elu ja mõtiskelu

  „Lähme siit!” Hõigates valget vana koera pööran väikesele teeotsale, millest tavaliselt mööda kõndisime. Loom sörgib mulle vaikselt järele – maha langenud männioksad praksuvad jalge all, üksikud tärkavad rohututid sirutavad end uuesti, kui meie tallad nad rõhumise alt vabastavad, sammal on pehme ja vetruv. Käes on suur kevad, ere päike istub alles kõrgel puude latvades, õralt magusa lõhnaga tuul jalutab puude vahel ringi, on vaikne ja rahulik.

 Kõiksugu mõtted mängivad mu peas kulli, ainult vahel harva saan mahti silmanurgast valget sõpra piiluda, kontrollimaks, et ta on alles – kuigi kõigi nende üheteistkümne aasta jooksul pole ta kordagi ära kadunud ega vehkat teinud. Pean endale ikka ja jälle meelde tuletama, et vaataksin, kuhu astun, sest mida edasi, seda kehvemaks muutub rada ning viletsamaks pinnas, aga siis kaob mu pilk taas kugugi kaugusesse ning ma ei keskendu enam millelegi olemasolevale.

 „Miks ta teeb head nägu, kui tegelikult mind üldse ei hinda?” küsin poolvaljult vanalt koeralt, kes minu häält kuuldes kergitab hetkeks pead, puurib mind oma sügavpruunide silmadega ning nuusutab siis üht kanarbikupõõsast.

 Meie ees laiub korraga suur ning vesine raba, pisut pehkinud laudtee läheb laugaste vahel loogeldes kaugele edasi. Seisatan, ise pisut segaduses. Elades aastaid metsa kõrval, ei olnud mul iial aimugi, et kõrgete mändide taga on veel midagi peale pedakate.

 Ümber ei olnud mõtet pöörata; nagu ta mulle alati õpetas: „Elus tuleb minna edasi, edasi ja veel edasi.” Kuid miks peaksid tema õpetussõnad mulle enam midagi lugema, võib-olla olid ka need lihtsalt üks hästi teeseldud vale?

 „Ära rajalt kõrvale astu!” manitsen koera, kuid tema näib selle peale justkui õlgu kehitavat, nagu teaks minust paremini, kuidas rabas liikuda.

 „Ma mõtlen seda tõsiselt!” hüüan järele, kui loom minust ettevaatlikult möödub ning hoolsalt samme sättides mööda laudu edasi astub.

 Väikesest peale olen neil jalutuskäikudel vana valgega aru pidanud, rääkinud talle oma elu keerdkäikudest ning hetkedest, mis mind hingetuks võtsid või jalust niitsid; koer kuulas alati ära, ei öelnud küll midagi vastu, ei arvustanud ega lohutanud, kuid ometi tundsin end pärast paremini ning sain jälle muretult naeratada.

 Siis tuli mulle viimaks meelde, kuidas aastaid tagasi oli vanaema rangelt keelanud metsaradu pidi vasakule hoida, seda pidi teha tohtima alles siis, kui oled viimaks suur ja arusaaja inimene. Kogu oma lapsepõlve, konnates sõprade või koeraga metsas, pöörasin alati paremale, hiljem oli see juba refletoorne liigutus, ma isegi ei mõtelnud, et võiksin kuhugi mujale minna. Kuulsin päris selgest peas ema vaikset häält, mis umbkaudu kuueastasele teadmisjanulisele minule seletas, kuidas tema noorim vend oli pisikesena laukasse kukkunud ja uppunud. Kummalisel kombel ei olnud ma iial varem kahte nii loogilises seoses asja omavahel kokku pannud, vanemaks saades ei olnud mul enam mahti selle üle pead murda ega aru pidada – mõni asi lihtsalt oli nagu ta oli.

 „Seepärast siis peabki paremale hoidma,” teatasin oma avastusest ka kümmekond meetrit eespool lonkijale, koer jäi ootama, et temani jõuaksin, „vanaema ei armasta raba.”

Vaatasin ringi. Kui aus olla, siis oli see suur lage laukaid täis ala tõepoolest hirmutav, igast nurgast õhkus salapära ja ohtu oskamatutele, keda lummavad virvatulukesed mülgastesse meelitasid, et vaesed tobukesed siis sinna oma maise elu jätaksid.

 Kaks kotkast tõusis kaugemal puuladvast lendu, vana koer tõstis huvitatult pea ning jäi paigale tardunult vaatama, tema silmad hakkasid särama, lõkkele lõi ajaga vaibunud jahimehe kirg, kuid ta ei pannud jooksu, ainult niutsatas nukralt ja lasi kaugeks jäänud kutsikapõlvel minna oma teed.

Taevaserv oli õhetama hakanud – kaunis ja lummav kuma puudutas pehmelt puudelatvu, andes märku, et päev hakkab otsakorrale jõudma – ja minul polnud endiselt aimu, mis moodi oma eluga edasi lähen, kui kadunud on vähimgi soov talle sama andunult otsa vaadata ja kõike jagada. Usaldust kuritarvitades ja head nägu tehes oli niinimetatud sõber pannud mind kõiges kahtlema, aga võib-olla oligi viimane aeg roosad prillid eest võtta ning näha tema tõelist palet.

 „Kas sa oled väsinud?” uurisin koeralt, kuid tema lasi mu küsimuse kõrvust mööda ning astus mööda laudu edasi – loomulikult oli siin kordades põnevam, kui kõigil tuhandeid kordi läbi käidud radadel. „Ma ei saa ju talle öelda, et meie sõprus on läbi, sest olen viimaks taibanud, et ta teeb maha absoluutselt kõike, mis on minu jaoks oluline. Sõbrad pidid tulema ja minema – eriti, kui sa oled alles noor – aga miks ei oleks tema võinud jääda?”

Valge koer küünitab end tuules õrnalt õõtsuvat kõrtepuhmast nuusutama ning turtsatab seejärel kentsakalt. Hakkan naerma ning teenin ära ühe vägagi pahase pilgu, loom keerab mulle selja ning marsib uhkelt minema.

 „Aga äkki on meil siiski veel võimalus? Ma lihtsalt ei tee tema ülemäärasest kriitikast välja ja avaldan vähem arvamust – hakkan distantsi hoidma,” panen ette ning vastan siis kohe ise, „kuid miks pean mina järele andma ja ennast alla suruma – see ei kõla sugugi sõpruse moodi.”

 Vahemaa minu ning koera vahel on muutunud suureks, seega istub vana valge ootama, jälgides igat mu sammu oma valvsa pilguga, tema selja taga kumab tuletõrjeauto karva taevas ning mustavad männid, õhk lõhnab raskelt ja vesiselt, kuulen vaid enda ning koera hingamist, muidu on kõik kõrvulukustavalt vaikne – selles kõiges on midagi nii puhast ning ehedat, et ja mul endal hakkab parem ja tundub lihtsam olla mina ise. Märkan, et päike hakkab kohe mändide taha kukkuma, saabuv pimedus näib vägagi hirmutavana, seega keeran hoopis otsa ringi ning asun rutakalt tuldud teed tagasi ruttama.

 „Tule nüüd!” lausun pisut kärsitult koerale, kes end siis jalgele ajab, mulle järele sörgib ning minust möödub. Meie ümber kumab kõik ikka veel roosakalt, ja hoolimata sellest, et mul pole ainumatki head ideed, mida oma luhtaläinud sõprusega rabast välja jõudes peale hakata, tundub elu korraga lihtne ja arusaadav. Annaks, et ma teda ise keeruliseks ei aja.

 Vana valge turtsatab taas kentsakalt, liputab mulle üle õla vaadates saba, koos kaduva valgusega muutub ta üha hallikamaks, näeb ka pisut väsinum välja. Ta jääb alatiseks mu truuks kaaslaseks, kes oskab pelgalt vaikimisega kõik korda ajada, nüüd leidsin endale laugaste ja lageda taeva näol veel ühe seltsilise, kes ei mõista kunagi hukka. Hämaruses vaevu rajalaudu eristades taipasin korraga, et mina ei karda raba – minu jaoks on ta hingematvalt ilus ning suurepärane kaaslane.

Raskused on võitmiseks

 Õpetaja üritab meeleheitlikult minu kirjandites vigu leida ja rõõmustab, kui saab kuhugi ühe koma sokutada. (:


(Aga noh, nüüd seda arvutisse trükkides suutsin ikka hulgi vigu sisse teha ja tähti ära kaotada.)

Klassikirjand

Raskused on võitmiseks

„Ma ei saa hakkama, lihtsalt ei suuda ja kõik!” Justkui kasetti kerisin oma peas üha ringi ja ringi. Olin kohutavalt kurnatud, ihkasin ainult pea uuesti padjale toetada ning ümbritsevast mitte välja teha.

 Ometigi polnud mul valikut, tuli lükata jalad üle voodi serva, tõusta püsti, panna seelik ja kampsun selga ja minna inimeste hulka. Nagu kõigil eelnevatel päevadel ning nädalatel ei tekitanud see väljavaade minus vähimaidki positiivseid emotsioone, just nüüd, kus rõõmus meel oleks marjaks ära kulunud. Ma ei soovinud enam naeratadagi.

 Ehk oleks kordades parem, kui ei oleks öelnud välja seda lihtsat lauset, mis muutis paari päevaga kogu tutvusringkonna suhtumist minusse.

 „Mul on leukeemia.” Mäletan, et mu hääl isegi ei värisenud, olin jõudnud juba leppida, et arstide sõnul jääb mu ellujäämise tõenäosus kõvasti alla vähki suremisele. Arvasin, et sõpradele tuleb teavitada säärastest seikadest oma elus. Tahtsin anda ka neile võimaluse seista silmitsi faktiga, et ma ei tohi enam teha kõiki harjumuspäraseid asju, juuksed langevad välja, põsed vajuvad lohku, silmad kaotavad igasuguse sära. Osa minust lootis, et nad vähemalt üritavad suhtuda minusse endistviisi, rääkida ikka oma naljakaid jutte, konnata minuga mööda tänavaid, kuid nemad pidasid paremaks lasta istuda mul üksi nurgas, vaadata kaugelt haletsevate pilkudega ning alustada igat vestlust küsimusega: „Kuidas sa ennast tunned?”, et saaksin neile vastu pomiseda: „Enamvähem.”, kuigi mu peas kisendab üks hüsteeriline hääl, et kõik on kohutav, mitte miski mu elus pole enam sama, sõbrad hoiavad distantsi, isa veab mind igal nädalal haiglasse, roosakas jume on asendunud halliga, tugevatest juustest alles mõned salgud.

 Seepärast ma enam ei tahagi hommikul ärgata ja kodust välja minna – mu kõige kallimad inimesed on kaotanud selle nii olulise omaduse – iseenesestmõistetavuse – ja esitavad küsimusi, millele vastata pole vajagi. Nüüd eiravad nad igasuguseid tavasid, toovad sõprusesse minu poolt vihatud jooni, kus sa aina pärid ja küsid, aga ise loogiliselt ei järelda. Kuidas saaks üks vähihaige tüdruk tunda end hästi?

 Käin ikka koolis, vastan telefonikõnedele, lähen välja, kui kutsutakse, sest ma saan terveks. Ükski arst ei saa mulle öelda, et pean nüüd surema – ma ei taha veel elust lahti lasta. Tarvis on ülikooli filoloogiat õppima minna, muretseda endale tuhmoranš kollase eeskojaga maja, hea huumorisoonega abikaasa ning kolm last: Sonja, Mart ja Äliss. Poiss võiks sündida esimesena, siis oleks tüdrukutel võimalus omada vanemat venda.

 Kuid ma ei jaksa enam ega taha näha ühtki haletsusest nõretavat nägu, mida kunagi pidasin endale tuttavaks ja armsaks, aga ei tunne enam äragi. Ma ei taha alla anda, kuid isegi sisse hingata on raske, kogu maailm rõhub õlgadele.

 „Tulge, naeratage nagu varem, rääkige mind oimetuks ning unustage, mis kell pidite koju minema. Ma ei hakka surema, mul on vaja kolm last saada!” Keegi ei kuule, sest kadunud on igasugune soov teistega lävida. Tean, et nad kergitaksid vaid virilalt suunurki ning kohtleks mind ikka nagu mahakantut.

 Saan terveks, juuksed kasvavad tagasi, enam ei ole keemiaravist süda paha – paranen, sest ei jäta endale teist valikut. Kahju on ainult sellest, et mu sõbrad minusse sama suure pühendumusega ei usu.

 Ema ütles, et kõige suurematest raskustest tulebki ihuüksi läbi murda, seega igal hommikul, tundes, et ei taha ega jaksa, panen ikka riidesse ja lähen inimeste sekka, sest see on ainuke võimalus. Ühel päeval pean elama tuhmoranžis kollase eeskojaga majas!

Kui mul poleks ühtegi sõpra

Kuna proosa võtab natuke rohkem aega ja palub mõneks hetkeks keskenduda, siis on mul praegu luuletustega suurem sõprus, aga koolis tuleb mõnel harval korral midagi valmis viksida, seega ma otsustasin teile näidata, mille eest sain viie.

Ja kuna ma just mõni minut tagasi lõpetasin oma viimaste nädalate "töö" - näidendi lasteaiale - siis on nüüd ka lootust (see on alati hea asi), et ma hakkan ka millegi pikema ja mahukamaga tegelema. Aga enne on veel üks. Ja alles siis... Võib-olla. Ehk... (:

Klassikirjand

Kui mul poleks ühtegi sõpra

Kuldsed kiired paitasid tänavasillutist, õhk oli suvistest lõhnadest paks, tuul liigutas ainult kõige kõrgemaid latvu ning tavas polnud ühtki pilveräbalat. Asfalt meie paljaste jalgade all tulitas, aga lippasime nii kiiresti, et peaaegu ei tundnudki seda.

Seadsime sammud niidule, taldu torkisid kõrred, vastu sääri peksid valged putked - see oli nii tühine ja ei lugenud, sest juba kostus kõrvu ojakese kutsuv vulin. Rõõmsa vallatu pladina saatel tormasime jahedasse vette - kivid olid külmad ja libedad, vool viis endaga kaasa kõike, mis ette sattus. Ta üritas lahti kangutada ka meid, kuid tulutult. Mis teeb üks ojanire lapsele? Ainult sülgasime tema ponnistustele ning pritsisime sillerdavaid piisku igasse ilmakaarde.

Peagi said riided läbimärjaks ja jaks lõppes otsa. Veest välja sumades vaatasin tõtt naerusuise iseendaga - oja peegeldas vesiselt nii mind kui ülalt laiuvat erksinist taevast. Maailm seisis minu seljataga.

Heitsime kõrge rohu sisse pikali, kui kaua paigal lesisime, muutusid liblikad julgeks, tulid peade kohale lendlema ning istusid ninaotsale. Ka linnud hakkasid jälle häält tegema ja said tagasi oma igapäevase elurütmi. Püsides hiirvaikselt, kostus kätte eemalt tulev linnakära, vee vulisemine, kerge tuulesahin põõsastes - elu argine hingamisrütm.

Soe suvepäev mässis end siidisallina meie ümber ning enne võitlusesse asumist oli uni meid juba relvituks teinud.

Ärgates oli päike kõvasti lääne poole kaldus, õhk pisut jahedam ja metsatukk silmapiiril tumedam. Läksime hoogsal sammul rõõmsaid viisikesi vilistades kodu poole tagasi. Asfalt ei olnud enam tuline - ainult õhetas kergelt - , katuste kohal kumas õrnroosa rant ning kõik inimesed olid kuhugi teel.

Üks kaabuga vanahärra jäi meid nähes seisma, vangutas pead, kortsutas kulmu. Valge linane särk tema seljas leemendas higist, otsaesine läikis ning mida lähemale talle jõudsime, seda puurivamaks muutus mehe pilk. Meie lillelised kleidid ei olnud päeva jooksul küll grammigi tööd teinud, aga laste peale ei saagi ju pahandada, et nad ei ole veel võimelised täitma tähtsaid ülesandeid ja end igavate asjadega surmani väsitama. Tuiskasime mööda nii temast kui paarist mureliku näoga tädikesest ning keerasime kodutänavasse.

Väikese maja helesinised väravad olid ootuses pärani ja avatud akende ees rippusid päevalilledegakardinad. Kohutavat lärmi tehes tormasime välisuksest sisse ning suundusime helekollasesse kööki, mis lõhnas natuke praekartulite ja vaarikamoosi järele.

"Kus sa terve päeva olid?" küsis ema lahkelt helisev hääl.

"Me mängisime oja ääres," vastasin ning turnisime teine teises lauaotsas asuvale toolile.

Märkasime, et ema muutus veidi närviliseks ja tema nooruslikku, elurõõmsasse näkku ilmusid paar kortsu, kui ta meid vaatas.

"Kas sul üksi igav ei ole?" uuris ta ettevaatlikult.

"Meil pole kunagi igav." Naeratasin vastasistujale ning näitasin ülemeelikult keelt.

"Palun ära räägi endast meie-vormis," ohkas ema ja tõstis panni pliidilt.

Koht teisel pool oli tühi, piilusin laua alla - seal kõlkusid ainult minu räpased paljad varbad. Sellepärast siis vaatavadki inimesed mulle tänaval viltu - olen kogu aeg täiesti üksi, maailm on mu maha jätnud.

Lumetus. MUSTA KOERA TRAAGIKA

28/12/2011 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.

Täna peaks olema talv. Uksest välja astudes vaatab mulle vastu rõõmsalt rohendav muru, päike on sama terav kui aprillis, tuul on soe ja mängib lõbusalt tamme okstes.

Läheme musta koeraga juba neli aastat mööda sama tänavat, ainult teed, kust ära keerame, on iga kord erinevad. Kõrged tormist räsitud kuused on kuidagi nukrad ja väsinud, hoiavad vaid vaevu silmi lahti ja noogutavad tervituseks. Väike rõngassabaga krants tuleb meile järele, kuid nähes, et meie minek ei lõppe veel nii pea, pöörab otsa ringi ja suundub koju. Allaandja! Mets astub meie ees tagasi ning peagi kaovad nii minu kui koera varjud puude vahele, linnake jääb vaikiva vaatlejana ootele.

Ta tuiskab, pea uljalt kuklas, läbi kõigi jäätunud lompide, teeb veidi üllatunud nägu, kui käpad märjaks saavad ja jalad sügavale vajuvad, aga siin kõrgete kuuskede ning veidi madalamate põõsaste seltsis on must koer nii õnnelik, et mul ei ole südant talle midagi keelata ega kombeid meelde tuletada.

Torm on palju pahandust teinud - oksi ja risu vedeleb kõikjal ning iga natukese aja tagant lõikab mõni maha langenud puu meil tee ära. Kuid oleme juba harjunud - vilunult ronin jämedatest kuuskedest üle, must koer hüppab mulle järele, vahel, kui tihedad oksad tema lennuteed blokeerivad, poeb ta tüve alt läbi. Koos pääseme pea igalt poolt läbi, miski ei saa takistada meid sel hommikusel jalutuskäigul, kaaslasteks vaid pilvede tasane sõudmine.

Kõrge laotus ülal on nii sinine nagu oleks välja lõigatud lasteraamatust, maailm on vaikne ja inimene magab veel, aga meie musta koeraga oleme avastanud juba uue maailma, teinud läbi suured seiklused ning väljunud puude vahelt võitjatena. Kui palju rikkam oleks kõigi elu, kui nad viitsiks varajasest kellaajast hoolimata soojadest mugavatest tubadest välja tulla ning veeta mõne tunni silmi peseva detsembriga.

Uurin koeralt, kas ta on nõus koju tagasi pöörduma, ning üheskoos võtame suuna pisikeste kandiliste majade poole. Alustuseks otsin mõne, kellega oma emotsioone jagada.

Minu elu kutse

Noh, ma ei tea... Ma sain jälle esimese koha. Imelik juba seda siia kirjutada.

Minu elu kutse

„Mida te tulevikus teha sooviksite?” uuris nooruke rõõmus pedagoog klassitäie uduste silmade ja eksinud pilkude omanikelt, kelle mõtted uitasid sootuks teistel radadel, kui seda olid eesti keele grammatika kordamine eesootavaks eksamiks. Nad vahtisid seletamatute silmadega akendest välja, lastes kokku-lahku kirjutamise reeglid kõrvust mööda.

„Mina mängin kindlasti jalkat edasi,” hõikas tumedapäine noormees eelviimasest aknapoolsest pingist.

„Päris hea oleks, kui saaks arstiks õppima – ma olen juba praegu vere ninast välja pigistanud, et kõik hinded väga head oleksid,” täheldas range näoilme ja seda rõhutava musta potisoenguga neiu, kes suutis hämmastaval kiirusel peast arvutada ning lahendas ka unenägudes keemia ning füüsika ülesandeid.

„Juristina saaks ropult raha, kui suudaks kõik need kriminaalid ingliteks rääkida,” arvas esiletungiva lõua ja kurjade silmadega poiss, kes tihtilugu kõik õpetajad oma argumentide ning õigustustega hauda ajas.

Noor pedagoog muudkui noogutas kaasa, tundes rõõmu igati mõnusa ja rahuliku arutelu üle, mis pani noored pisutki kaasa mõtlema.

„Mina tahaks ka arstiks, aga hinded ei luba,” ütles seina vastas lösutav noormees, kes alati kodused tööd tegemata jättis ning kontrolltöödes täiesti huupi vastas, „Seega ma õpin tulevikus vist midagi mehhaanika või elektriga seoses.”

„Ma lähen peale gümnaasiumit kindlasti ülikooli – sisekujundaja oleks päris vahva olla,” kostis kräsupealine tütarlaps keskmisest reast, kruttides samal ajal oma blonde salke ümber sõrme.

„Mis sisekujundaja sinust saab, sa ei suuda oma riideidki kokku sobitada!” teravmeelitses tüsedam tüdruk esimesest pingist ning purskas oma tehtud nalja üle valjult naerma.

Viimane märkus vallandas klassis kaose – kõik pistsid läbisegi karjuma, kes kiitis öeldule takka, kes sõimas põrsanäolist plikat ülbeks ning vastikuks, kiiresti tekkis kaks leeri ja igaühel oli midagi omalt poolt lisada. Nooruke õpetajanna ohkas vaevukuuldavalt, kavatsus natuke millestki elulisemast kõnelda ja siis grammatika juurde tagasi pöörduda, oli luhta läinud ning tohutu segaduse põhjustanud.

„Aitab nüüd!” kostis uksepoolsest reast jäme hääl, mis kuulus turjakale tõsiste näojoontega noormehele, „Kaua te ühe tühise asja pärast ikka kriiskate.”

„Tõesti, palun ärge karjuge nii hirmsasti, me ei ole ometigi laadal ega pea üksteist üle pakkuma,” täheldas õpetaja, istus raamatute ja paberitega kuhjatud laua taha.

Korraga ta avastas, et sel ajal, kui kõik teised hirmsat lärmi olid löönud, istus üks kõhetu kogu täiesti vaikselt ning sirgeldas midagi keskendunult vihikusse – see tüdruk sattus harva ümberringi toimuvast õhinasse, ta peaaegu ei märganudki oma klassikaaslasi.

„Miia, kelleks sina saada tahad?” proovis naine varem alustatud teemat uuesti üles võtta. Sel korral teda tõesti huvitas vastus.

Neiu võpatas silmnähtavalt, mille peale tagumise pingi poisid kentsakalt turtsatasid, siis tõstis punapea oma suured unistavad tumerohelised silmad ning vaatas õpetajannale julgelt otsa. Kõik püsisid hiirvaikselt. Nii palju, kui seda tüdrukut imelikuks peeti, peljati ka tema otsekohest olekut ning tihtilugu tabamatuks jäävaid mõttekäike.

„Mina tahan saada vabaks ja õnnelikuks,” kostis tüdruk vaiksel, kuid selgel häälel.

„Ei noh, muidugi, järgmine hull! Aina paremaks läheb. Õpetaja, kui mina suureks saan, siis ma hakkan banaanikoorijaks,” irvitas blond mitte just kõige meeldivam ja ilusam poiss keskmisest reast – ebasümpaatsest olekust hoolimata oli tal alati sootuks valel hetkel midagi tobedat öelda.

„Jäta, Jakob!” lausus õpetajanna kurjalt ning pöördus taas Miia poole, „Mida sa selle all mõtled?”

Kogu klass vaatas ootusärevalt nääpsukesele vaikse oleku, kuid tohutu fantaasiaga tüdrukule otsa.

„Ma tahan hommikul ärgates teada, et täna on see päev, kus ma lähen ja teen, mida tahan ega pea arvestama mingite tobedate kohustustega, mis ühiskond mulle määranud on.” Nähes, et kõik huviga kuulavad, sai ta julgust juurde. Tema kõlav hääl täitis kogu ruumi, tähelepanelikumad tabasid selles kergeid põlastusnoote, kui ta kõneles oma eakaaslastest ja nende tavadest. „Ma kavatsen hakata elama ainult enda reeglite järgi ega taluda seda, kuidas iga teine, enda meelest suur kunstikriitik, ütleb mulle, et minu loodud tööd on pentsikud ja liiga keerulised, ning ma ei kuulu siia maailma. Te käite igapäevaselt oma trennides, jõlgute sõpradega ringi, põete hinnete pärast, kaklete vanematega ega pane kunagi tähele, et just praegu, täpselt selles vanuses, on meie ümber avanenud tohutu maailm, mis kahel käel kutsub kõike tegema ja nägema. Teie jalutate ikka seda sama rada ning elate ühe idee järgi: saada edukaks, kuid mind ei huvita absoluutselt, kas ma olen kümne-kahekümne aasta pärast rikas ja tuntud, või sootuks läbikukkunud ning nälga surnud. Ma tahan lihtsalt kõike näha, proovida, elada oma kunstist, kohata suurepäraseid inimesi ning mitte kunagi kahetseda.”

„Vau, nagu kuulipildujast tulistab sügavmõttelist teksti,” pomises jalgpallur, pead kätele toetades.

„Ole vait! Sul endal pole üldse ajusid,” torkas pontsakas tüdruk esimesest pingist – nii nagu ei meeldinud talle ilusad tüdrukud, ei sallinud ta ka üleolevaid spordipoisse.

„Saage aru – iga päev on kordumatu ega tule enam kunagi tagasi, te elate tänases ainult ühe korra ja siis on kõik.” Miia surus oma tillukesed käed tugevalt rusikasse. „Kui te korralikult kuulata ei oska ja silmad kinni surute, siis ei pane te tähelegi, et elu seisab teie nina all ning kogu aeg kutsub – tal on nii palju võimalusi ja radu, et mine või lolliks. Kõik ei ole must-valge, te ei pea olema keegi, kes te ei taha olla, minge ja tundke endast lihtsalt rõõmu, avastage uusi asju, kukkuge läbi, saage haiget, tõuske uuesti püsti ja astuge edasi.” Tüdruku hääl muutus korraga suisa anuvaks, „Palun olge elus, mitte sellised tuimad masinad, kes käituvad nii, nagu neilt oodatakse. Tehke oma revolutsioon ja vallutage maailm, mõelge suurelt, unistage hästi palju. Siis leiate ühel päeval, et maailm on kõige imelisem paik ning elu enneolematu, suurepärane kingitus.”

Noored vahetasid hämmastunud ja imetlevaid pilke, mõni oli segaduses ega saanud aru, kuid teised arvasid, et klassiõe jutus peitus iva. Muidugi ei teadnud keegi neist, mismoodi punapea ideid tegelikkuses rakendada.

Kui kell helises, tormasid kõik ummisjalu klassist välja, mõne minuti pärast ununes neil, mis kunstnikuhingega tüdruk neile rääkinud oli, keegi ei osanud hinnata seda, et teine oli end avanud ning üritanud aidata. Hoolimata sellest, et kogu klass oli Miia juttu vähemalt ühe kõrvaga kuulanud, ei mäletatud sellest hiljem midagi – tunti vaid pisut hirmu, et vabadus võib maksta seltskonnast välja tõrjumise ning üksi jäämise, kardeti läbi kukkuda ning haiget saada.

Ainult nooruke õpetajanna istus endistviisi rabatult oma toolil ning imetles punapead, kes julges rääkida sellest, mis talle korda läks, kes suutis kõigest hoolimata olla tema ise, kes ei käinud ettetallatud radu mööda ja uskus, et just temast saab alguse muutuv maailm.

"Kuidas elad, Eestimaa laps?"

Piinlik on juba öelda, aga ma võitsin jälle. (Olen juba nagu Karlssoni sõber Väikevend.) Homme antakse mulle üle kiituskiri ja viis rubla, loen oma töö ka konverentsil ette. Ja nii armas, et minu ümber on tõsiselt vahvaid inimesi, kes enam ei viitsi üllatust teeselda, kui neile räägin, et taas esimeseks tulin.

Kuidas elad, Eestimaa laps?

Meie majas on tubade vahel õhukesed seinad, mis kostavad kahjuks ülemäära hästi läbi, vahel isegi vappuvad, kui keegi raskemate sammudega ringi liikub. Jälestan neid seinu ega anna ehitajatele iial andeks, et nad ei raatsinud veidike rohkem materjali kulutada ning sellega mu elu kvaliteeti parandada.

„Mis otsaga sa mõtled?” kriiskas ema elutoas.

„Kuradi idioot, mitte millekski sa ei kõlba!” Isa kõlas nii kurjakuulutavalt, et see tõi mul kananaha ihule. Võtsin kätega kõvasti ümber põlvede kinni, oma pehmel voodil kägaras lamades, soovisin, vähemalt tuhandendat korda, et oleksin üks teine tüdruk, teises peres, teises linnas, võib-olla isegi teisel planeedil. Aga ma ei olnud – mul olid ikka need samad laiad põsesarnad ja liiga suured silmad, mis sobiks kõigile, aga mitte minule, vanemad elasid oma luhta läinud elusid kodus täie rauaga välja, ning mul oli see pisike, lausa nääpsuke väikevend, kes tahtis olla kõige parem laps maailmas, aga tal ei tulnud see kunagi välja.

Nüüd oli poiss oma sünnipäevaks saadud põrkepalliga viisakalt mängida üritanud, aga just tema kiuste lendas see kollane kummist asjake vastu vitriinkapi klaasist ust ning lõi sealt tüki välja – kõike seda teadsin uksest välja astumata.

Oleks sel hetkel kohal olnud mu sõbrad ja tuttavad, kes aina ohkavad, et mul on nii vahvad vanemad, stiilne kodu, suurepärane elu. Siis oligi, kui keegi külas käis, ema või isa tööasjus ära sõitis, vend magama läks, aga muidu meie majas ainult karjuti – normaalne kõneviis visati ammu prügiga ühes tänavale.

Korraga kohkusin, kõhus hakkas lausa keerama, jõudsin vaid püsti hüpata ja siis hakkas see peale. Alguses kostis vaid üks ahastav hüüe, sellele järgnesid mõned vandesõnad ning siis tõreles ema nii, et terve maja kajas: „Need nõud! Miks nad siin kraanikausis vedelevad? Kas ma olen teie teenija või?”

Jooksin ummisjalu kööki, ette ja taha vabandades, olles ise teadlik, et sellest pole vähimatki kasu. Heledal sametisel diivanil kössitas venna nurgeline kogu, kuid ma teadsin juba ammu, et ta istub niimoodi ning peidab oma äranutetud tulipunaseid silmi, mida isa taluda ei või. Mis lapsed me niimoodi oleme, kui ei tohi pikalt tagajärgedele mõtlemata ühtegi sammu astuda, kartes pahandada vanemaid? Mis kodu see on, kui siin kunagi naerda ei taha?

Tundsin ja nägin, kuidas mu käed kraani lahti keerates värisesid – vihast ja hirmust, ma ei peljanud ema lakkamatut sõnadetulva ega ringi sahmimist, kartsin vaid, et isa tõuseb laua tagant püsti ning tuleb rääkima, kuidas minuvanuselt võiks juba majapidamistöid meelde tuletamata teha. Ema lendas mööda tube ringi, õiendas kordamööda minu ja väikevenna kallal, võttis üles vanu pahandusi, mis üheski teises peres poleks isegi jutuks tulnud.

„Ära raiska nii palju vett!” kostis isa toolilt tõusmata, kui ema parasjagu hinge tõmbas.

Kruttisin veevoolu väiksemaks, üritasin tugevamalt nühkida, võimalikult ruttu valmis saada, et ei tuleks kuulata enam isa õpetussõnu, mis pidavat mind paremaks inimeseks tegema.

Just need vanemate olematud sihid ning meile pandud ootused ajasid mind iga päevaga üha enam hauda, pugesime oma nahast välja, seisime pea peal, tegime ära kõik trikid, aga polnud kunagi piisavalt head. Mind lohutas ainult mõte, et paljude suletud uste taga elavad ka teised lapsed, kes ei jõua ära oodata, et saaks kodust välja kolida. Ka nemad saavad suureks, samuti nagu kõik need, kelle vanemad ei karju ega nõua võimatut. Loodan, et siis nad mäletavad hästi selgelt, mis tunne see on, kui oled oma lapselt võtnud võimaluse vastata küsimusele: „Kuidas läheb?”, rõõmsate silmadega ja ausa südamega: „Hästi.”

MIKS?

Nüüd teile lugemiseks siis ka teine kirjand, mille eest mulle anti I koht ja auhind. (Mainin imetillukest pisiasja, et tegu oli minu kooli vilistlaskogu kirjandiga, mis oli suunatud gümnasistidele, aga mina seal ei käi... (:)

Kui küsite, et mis toimubs ja millal midagi uut lugeda saab...siis ma ei tea, töötan praegu "Metsikute/Räuskavate/Laamendavate/Rahutute jne lepatriinudega", täiendan, parandan, särki-värki. Ja uut...uut ei tule vist nii pea.

Miks tunduvad noored rumalamana, kui nad tegelikult on?

Ere kevadine päike paistab köögiaknast sisse ja täidab terve toa sooja valgusega. Hoolimata sellest, et käes on keskpäev, tunnen end väga unisena. Vaatan vidukil silmil teises laua otsas ajalehte lugevat vanaisa ning rinnuli joonistusbloki kohal lamasklevat poissi. Vana mees kortsutab kulmu ning vangutab pead, ilmselt ei meeldi talle lehes kirjutatu. Minu sõber tõmbab paberile laisalt hariliku pliiatsiga kriipse, mis ajapikku moodustavad inimese näo piirjooned.

Toetan pea vastu seina ning olen endaga kohutavalt rahul. On laupäeva hommik, mul pole kuhugi kiiret ja vanaisa köögis on lõpmata mõnus aega viita.

„Miks need noored inimesed peavad nii juhmakad olema?” lõhkus taat vaikuse.

Poiss reageeris kiiremini, ajas end joonistuse kohalt püsti ja küsis: „Mida sa sellega öelda tahad?”

„Ma lugesin uute raamatute kokkuvõtteid. Näe, vaat siit!” Vanaisa lükkas ajalehe meie poole. Ajasin end taburetilt püsti ja kummardusin lehe kohale. „Kolm noorteraamatut, kõigil täpselt sama teema. Ikka peod, narkootikumid, probleemid koolis ja enese avastamine. Kas siis tõepoolest ei eksisteeri mõnda teismelist, kes oleks ennast juba üles leidnud ning ei laaberdaks pidevalt ringi?”

„Mina saan endaga väga hästi läbi,” täheldas mu sõber.

„Kõigis noortekates peab olema repliik fuck you!, muidu pole see mingi õige raamat,” laususin ning urgitsesin joonistusbloki ajalehe alt välja.

„Ilmselt on viga minus, aga ma ei saa aru, kuidas on võimalik hästi elada ja hakkama saada, kui kõik, mis paika loksunud, lastakse nädalavahetusel vastu taevast. Töönädala alguses avastatakse, et kõik on jälle sama halvasti kui varem,” kurtis vanaisa.

„Sa ei tohiks hinnata tervet noorsugu nende labaste romaanihakatiste põhjal, mida avaldatakse. Seal on tõepoolest kõik ühe malli järgi, aga tegelikult on ka taibukaid ja väga asjalikke noori olemas. Ma küll ei tahaks, et mind nendega ühte patta pandaks. Mul on kainena ka ääretult lõbus,” seletas poiss elavalt. Ta silmad olid rahutud ning näoilme reetis tema keevalisust. Talle oli ülimalt oluline, et minu vanaisa mõistaks, kui palju ta teistest erineb.

Taat ei tohiks selliseid üldistusi teha, sest ka mina ei ole kunagi teiste püha lehma kummardanud ja jalad rakkus mööda pidusid jooksnud. Sain tema murest küll aru, kuid mul oli sellest oma arvamus.

Nad teevad meid lihtsalt rumalamaks, et oleks alust kriisata, et kõik noored on hukas. Palju lihtsam on kirjutada hunnikust probleemidest ning hädasolijatele tunnevad ju kõik kaasa. Kui kirjutataks tarkadest ja loomingulistest inimestest, siis oleks paljudel peale lugemist kehv enesetunne, sest nende elu ei ole nii hea ning pea ei lõika sedavõrd hästi. Aga kui su peategelasel ja tema sõpradel on koolis raske või on suhted vanematega halvad, siis leidub terve trobikond neid, kes tunnevad ennast sinu loos ära, ostavad raamatu ja loevad selle kapsaks, sest seal on välja öeldud kõik mõtted, mida nad pole ise veel jõudnud mõeldagi.

„Televiisoris näidatakse samuti ainult joomist ja laaberdamist ning need sõnad, mis seal kasutatakse. Armas taevas! Kuidas nad julgevad sellist asja üldse inimestele näidata? Nüüd vanas eas olen ma õppinud juurde nii palju uusi sõnu, et ma ei jõua neid enne surma kasutadagi. Ma tean küll, kuidas vahel võtab vanduma. Siis tulebki anda nii kuidas torust tuleb, aga mille jaoks on seda vaja tervele ilmale kuulutada?”

„Kõik ei ole sellised!” hüüatasin, kohkudes oma äkilisest reaktsioonist.

Mõlemad vestluskaaslased vaatasid mind pisut mureliku näoga.

„Neid filme ja sarju kirjutavad täiskasvanud,” märkis poiss, „Kust nemad teavad, millised tänapäeva teismelised on? Nad olid noored kakskümmend, kolmkümmend või veel rohkem aastaid tagasi, aga ajad on ju muutunud. See, et mõni nolk tänaval tatistab ja õllepudel näpus räuskab, ei tähenda, et tuleb filme vorpima hakata. Need tolgused töllerdavad ringi, sest neil pole midagi targemat teha. Loomulikult on neid meie ühiskonnas palju, aga see ei ole puhtalt meie endi süü, et silmaring on kitsas ning mõistus nürivõitu.”

„Noored ise ei tee ja vanad ei oska,” muigasin pead kätele toetades.

„Aga miks ei võeta siis midagi ette?” Vanaisa kratsis otsaesist.

„Kes sind kuulab, kui sa lähed ja ütled, et ma tahan maailma muuta? Asjad paraneksid ainult siis, kui enamus seda tahaks, aga kahjuks on paljud igati rahul sellega, et nad ongi idioodid ja mölakad, täpselt sellised, nagu täiskasvanud neid ette kujutavad,” Poiss hakkas paberile tugevaid kriipse tõmbama. Õige pea tundsin tema joonistuses ära enda.

„See on kahe otsaga asi. Kui lastega tegeletaks piisavalt, aidataks maailmapildi avardumisele veidikenegi kaasa, siis ei halaks keegi hukas noorsoo pärast. Ja lapsed ei tohiks nii ruttu suureks kasvada, üritada jäljendada kõike, mida täiskasvanud ees teevad ning pressida ennast maailma, millest tegelikult aru ei saa. Kümne- või viieteistaastasele pole mõtet korrutada, et ta on juba suur inimene ja peab ise teadma, mida teha. Nii väikse elukogemusega ei saa ühtegi adekvaatset otsust langetada, alati on keegi, kes sind mõjutab ning suunab oma tahtmise järgi. Kindlasti on erandeid, aga enamusele kuluks pidev järelvalve ja õpetamine ära,” laususin.

„Kas sulle meeldiks, kui keegi sul pidevalt sabas jookseks ja targutaks?” naeris vanaisa ja viis teetassi kraanikaussi.

„Ilmselt ei meeldi see kellelegi, aga sa pole näinud, milliseid romaane need kaheteistkümneaastased kirjutavad, kus komade ees on tühikud ja pool lugu räägib sõpradega poodi ja linna peale hulkuma minemisest. Neile tuleks kohustuslikus korras tõelist kirjandust peale sundida ning sellest jaburast maailmast välja kiskuda. Otsustagu ära, kas nad on väikesed ja mängivad nukkudega või on täiskasvanud ja käituvad ka nii,” ärritusin päris tublisti. Iga päev tänavatel kõndides ei märkagi, kui palju oleks vaja ja võiks selles ühiskonnas muuta.

„Sa unustasid, et nad teevad ka muusikat. Kõik ridade otsad kõlksuvad suurepäraselt kokku, aga sõnum kaob esimeste nootidega. Nad ise peavad seda muidugi kunstiks, ja mis kõige hullem, mõned, kes võiks juba sellest east välja kasvanud olla, jätkavad ikka samas vaimus. Varsti on terve ilm täis muusikat, mis su südame pahaks ajab,” seletas mu sõber ning ta käsi liikus sujuvalt üle lehe, muutes pildi üha enam realistlikumaks. Ta oli joonistanud mulle suured ja hirmunud silmad ning pisut paokil huuled, tema tööl nägin välja mitu aastat noorem, kui tegelikult olen. Vaatasin üle poisi õla, kuidas ta tõmbas viimaseid jooni ning kirjutas paberi serva kuupäeva.

Nii raske on noor olla, kui ülejäänud maailm on ammu suureks kasvanud, saab kõigest aru ja liigub kiirelt edasi. Tahtsin, et kõigil oleks lihtsam olla väike, tegeleda jõukohaste asjadega, võimalus tunda end õnneliku ja muretuna, sest ei pea käima tööl ning paanitsema päevast päeva tõusvate hindade, tööpuuduse või kehva tervise pärast. Soovisin kogu südamest, et lapsed ja noored võiks tunda end vabalt, põdemata, mis neil seljas on, kuidas nad välja näevad ning mida kõik teised arvavad. Ükskõik kui ilusad mu tahtmised ka ei olnud, teadsin, et paljast fantaseerimisest on vähe, aga lahendust ei suutnud ma leida. Kõige rohkem kurvastas mind arusaamine, et paljud eakaaslased peavad täiesti normaalseks, et neid võetakse kui rumalaid ja saamatuid tühikargajaid, kelle tegudele pole mõtet tähelepanu pöörata, sest neile ei järgne niikuinii mingit märkimisväärset tulemust.

„Miks siis näib noorsugu nagu kari ajudeta lambaid?” küsis vanaisa, äiates käega üle lõua, „Olgu, teie kaks ei ole lambad.”

Mu sõber naeratas, tema silmad tõmbusid pisut kissi ning poisi olekus väljendus tohutu rahulolu - ta oli saavutanud oma eesmärgi ja teinud taadile selgeks, et kõik ei ole ühe puuga löödud. Ka minul oli hea meel, et vanaisa ei teinud enam kohutavalt üldistades meile liiga. Kindlasti oli veel palju poisse ja tüdrukuid, keda ei oleks tohtinud rumalaks nimetada, aga nemad ei istunud köögilaua ümber ning ei üritanud enda au ühe üsna jäärapäise vanamehe ees kaitsta.

„Noored tehakse lolliks, sest nad lubavad sel juhtuda. Nad ei võta ise midagi ette, et tõestada oma suutlikkust ning taibukust. Pahatihti käitutakse üsna labaselt ja maailm paneb selle kohe avalikkusele vaatamiseks välja.” Jätsin ütlemata, et oma musta pesu ei tohiks teistele näidata, vaid kiiremas korras puhtaks pesta. Korraga torkas mulle pähe, et suured inimesed võivad olla ka pisut kadedad, et nende elu on juba paika loksunud ja kindel nagu kellavärk, aga meil on alles kõik uksed valla, võimalus teha targemaid otsuseid. See sähvatus pani mind muigama, aga ma ei hakanud seda kuulutama. Mine tea, kuidas vanaisa reageerib ning milline on tema arvamus. Ma ei jaksanud enam raisus ja rikutud lastest rääkida. Justkui minu minu mõtteid lugedes lausus poiss: „Kui noored tõesti hukas oleksid, siis poleks homset päeva üldse vaja, meie oleme ju tulevik. Praegu nähakse aga kõvasti vaeva, et kõik aina edasi areneks, seega pole meil midagi viga. Paljud kasvavad suureks, jätavad tobedused maha, panevad lipsu ette ja lähevad panka tööle. Võib-olla õpivad ka arstiks, õpetajaks, hakkavad tuletõrjujaks või politseinikuks, majandus muudkui kasvab, tehnika areneb ja tuleb helgemast helgeim tulevik.”

Vanaisa ohkas ning tõusis, et ajaleht ahju ette visata. Ta võttis nagist jope ja läks esikusse saapaid jalga panema. Vaatasime talle pikalt järele. Alles tükk aega pärast välisukse kinni kolksatamist märkasin, et poiss oli joonistuse mulle sülle poetanud. Hoidsin seda õrnalt oma näppude vahel, justkui kartes, et võin selle katki teha.

„Me ei ole hukas,” ütles ta rõõmsalt, „Lähme ka õue! Väljas on ilus ilm.”

„Jah, varsti läheme. Meil on aega,” Viimased kolm sõna jäid mu peas ringi käima ning ma tundsin tohutut rahulolu oma nooruse ja tobeduse üle.

"Kodu minule ja mina kodule"

Alustada võiks sellega, et nädalavahetus oli I-ME-LI-NE ja lõpetada võiks sellega, et mul on kaks maailmasuurt uudist, millest praegu kuulete vaid ühest. Teine peab veel ootama.

Mai alguses saatsin ühe kirjandi Omanike Keskliidule ja täna kuulutati siis võitjad välja. Ja mina sain säherduse meili: Tere, Laura!

Meil on rõõm teatada, et oled Omanike Keskliidu poolt jaanuaris väljakuulutatud kirjandivõistluse "Kodu minule ja mina kodule"

VÕITJA!

Sinu kirjand paistis silma ladusa sõnastuse, keelelise korrektsuse ja eelkõige ilusa emotsiooni poolest....

(edasine ei ole Teile tarvilik)

Ma ei tea...tänase päeva lõpuks on mu katus jalga lasknud. Mu vaimsest tasakaalust, nii palju kui seda üldse on...ei jää midagi järele, ma olen hääle juba ära karjunud ja huuled lõhki närinud. Pöörane! Fantastiline!

Ja nüüd, armsad sõbrad ja lugejad, see kirjand.

Istun kiigel ja kõlgutan jalgu. Väljas on mõnusalt soe - pikk talv on viimaks läbi saanud ning annab teed rõõmsale kevadele. Vana kulu alt paistavad juba noored rohelised rohulibled, linnud laulavad ning käratsevad suisa kõrvulukustavalt. Mul pole aimugi, kas kujutan endale ette või on õhk hakanud sootuks teistmoodi lõhnama - ninna tungib midagi paksu ja magusat. Olen seda kevadet oodanud nii kaua ja pikisilmi, vahepeal tundus juba, et lumi ei sula iial ära, temperatuur jääb igaveseks allapoole nulli. Ma ei tea, miks, aga sel aastal tundus muidu nii meelepärane talv tohutult tüütu ning rusuvana ning ma vaatasin pea iga päev igatsevalt aknast välja, lootes, et Alaska on lõpuks sulanud.

Ma ei leia õigeid sõnu, mis suudaks kirjeldada minu õnne sel hommikul, kui sain öösärgi väel sahvrist mune tooma minna. Enam ei virutanud jäine õhk mulle teki alt välja pugedes vastu nägu, võisin vabalt ja suurima naudinguga paljajalu esikupõrandal ringi lipata, julgesin isegi nina õue pista, et kraadiklaasilt temperatuuri vaadata. Viimaks, ikka veel öösärgis, kööki jõudes, tundsin, et sellised imelihtsad ja kaunid hommikud oma kodus on hingele tohutult kasulikud.

Must koer tuleb ning toetab oma karvase pea mulle sülle. Ta määrib oma tatise lõuaga mu püksid ära ja üritab oma suurusest hoolimata mulle vägisi sülle pressida. See on kohutavalt rumal komme, mille olen talle loomulikult ise õpetanud. Kuna mul pole suuremat tahtmist koeraga riidu kiskuda, tõusen kiigelt püsti ja jalutan toa poole. Vaatan vana maja nagu näeksin seda esimest korda, üritan taas kord meelde jätta pisemaidki detaile, kanda hoolt, et miski mul kunagi ei ununeks. Seisan trepil toetades selga vastu ust. Silmitsen aeda, justkui üritades sealt midagi leida. Must koer arvab, et mul on tuge vaja ning pressib end vastu minu külge, toetan käe tema pealaele.

Nii naljakas, et aed, mis tundus mulle kunagi päratu suurena - oli tõeline vägitükk joosta ring ümber krundi - on jäänud nüüd nii väikeseks. Minus tekib hirm, et äkki ei mahu ma ühel päeval enam oma koju ära, kogu paiga võlu ja imelisus kaob. Seepärast ma tahangi absoluutselt kõike mäletada.

Olen sellel trepil seisnud nii mitmeid kordi. Talveöödel käisin, ise külmast värisedes, tähti vaatamas, suvel imetlesin loojuvat päikest, sügisel jälgisin looduse surma ja kevadel sündi. Ma ei suuda ette kujutada, et võiksin kunagi seista mõnel teisel trepil kuhugi kiirustamata või millegi pärast muretsemata, vahtida nii ülbelt ja julgelt suure maailmaga tõtt, endal kõige kindlam kants selja taga.

Minu kodu on mu kindlus ja mulle on vaja varjupaika kaitseks tormiste ilmade ning eelkõige teiste inimeste eest. Keegi teine ei ole kunagi minu turvamist vajalikuks pidanud, ma ei ole ju ometigi mõni tähtis isik, kelle elu võib ohus olla, kuid ise leian, et mul on tarvis kohta, kus ei pea iialgi tundma hirmu. Mu kodu on täiesti tavaline, ilma igasuguste alarmide ning keeruliste lukkudeta, ei mingeid salajasi väljapääse või relvi, millega end vajadusel kaitsta. Ometigi ei tunneks ma end kusagil mujal ohutumalt kui siin.

Minust ei oleks iialgi saanud sellist inimest, nagu ma praegu olen, kui mul poleks taolist kodu, mis võtaks mind alati just nii nagu olen. Kui maailmas on üldse mõni koht, kuhu sobin täiuslikult, siis on see just minu kodu. Ma ei ole kunagi kuulanud neid, kes üritavad mulle selgeks teha, et mõni asi siin ei ole päris õige või minule kasulik. Minu jaoks on kõik siin imeline. Armastan seda kerget korralagedust, mis siin alati valitseb, vajan turvatunnet ja teadmist, et saan olla läbi ja lõhki ise.

Kodu on andnud mulle absoluutselt kõik, mis kunagi olnud on. Mul ei oleks tänaseks neid sõpru, huve ja kirgi, kui see vana oranž maja, koos kõigi oma asukatega poleks mind selliseks kasvatanud. Mu arusaamad ja tõekspidamised saavad kõik sealt alguse. Selle värava tagant jookseb sirge ning tugev piir minu ja maailma vahel.

Kuid mida olen andnud kodule? Kas ühel viieteistkümneaastasel tüdrukul on üldse midagi teistele jagada? Loomulikult on, sest mina olen andnud oma kodule iseenda - jäägitult ja viimse veretilgani. Olen uhke, et mul on midagi, mille nimel olen valmis väga paljustki loobuma, ainult selleks, et saaksin seista kivitrepil, musta koeraga maid jagada, pidada kanadele monoloogi, joosta öösärgi väel õues. Ma ei tahaks mitte kunagi olla keegi teine ja jääda ilma säärasest imest, mis mul juba olemas on.

Kodust on ääretult raske kirjutada ning oma tundeid ja mõtteid teistega jagada, sest alati jääb midagi puudu või ei kuku päris õigesti välja. Ma ei suuda eladeski kellelegi selgitada, milles peitub selle koha võlu ning mis tõmbab mind sinna igal nädalavahetusel. Neid emotsioone ei ole võimalik kindlatesse raamidesse suruda või vormida. Tean vaid, et minus on üks tunne, mis on kõigist teistest võimsam ja see on armastus oma kodu vastu, mis on mulle muinasjutu eest.

Kui oleks võimalik soovida ükskõik mida, siis paluksin võimalust elada igavesti Pipi Pikksukalikku elu - koos karvaste ja sulelistega peadpidi koos, igas päevas mõni pisike spunk, joosta paljajalu ning mitte kunagi kasvada suureks. Iial ei või teada, kuhu satun, kui ühel päeval täiskasvanuks saan, kas tohin ja saan siis üldse elada selles armsas ja toredas majas. Võib-olla on natuke rumal, et soovin säärast asja üle kõige, kuid olen alati olnud hetkeemotsiooni ajel tegutseja ning mõtleja, seega pole ime, et praegu, kus mind lämmatab koduigatsus, suudan vaid sellele mõelda.