Meil sinuga oleksid kindlasti väga arukad lapsed

sellised, kes oskavad öelda, mida nad tunnevad

ja põhjedada oma arvamusi

(sest mina ju kirjutan luuletusi
ja sinul on argumendid varruka peal reas)

Nad istuks õhtuti lauas ja ajaks meiega juttu

taldrikul auramas lõhe, seened ja riis,

sest nad juba maast madalast teavad,

et lasteaias ei panda toidule piisavalt soola

ja kokku hoitakse hea rasva pealt

ning sajale keedetud karamellkisell ei saa iial maitsta nii

nagu nende isa tehtud pošeeritud nektariinid

Nad tantsivad laupäeviti minuga mööda tube,

ja ootavad, et saaks minna jalutama parki

Meil oleks neile aega naeratada ja tuletada meelde,

et elu ongi vahel ebaõiglane,

aga ühel hetkel hakkab kergem,

kindlasti hakkab, sest meie ju ometigi teame

Nad turniks puude otsas ja kõõluks kiigel

kui sulle omletti tehes räägin, mida öösel unes nägin

ja pistaks pea vahel aknast sisse –

mitte selleks et kaevata, mitte selleks, et kurta –

vaid küsida, kuidas mesilane leiab oma pessa tagasi tee

või näidata peenrast leitud vihmausse

Meil oleks maailma kõige toredamad lapsed,

need lapsed, keda me ilmselt kunagi ei saa