Ehitades mudellennukeid 3.

Kahetuhande ja üheksanda aasta nutused riismed.

„Saša, sa lubasid, et räägime koju jõudes. Kas sa saad siia tulla?“ küsis Shännon poisilt telefoni teel. „Jah, ma tulen.“ Vastas noormees ja lõpetas kõne. Poole tunni pärast seisis ta tüdruku juures koridoris. „Kas sa põgened mu eest?“ küsis neiu kohe. „Miks sa nii arvad?“ imestas poiss. „Meid lasti kuu aega tagasi haiglast välja, sa lubasid, et räägime kohe. Sa ei vastanud mu kõnedele.“ Süüdistas tüdruk. „Ma vajasin aega, anna andeks, Shän. Kuidas sul Astridiga on?“ „Hästi, tänan küsimast. Tule istu.“ kutsus tüdruk. Noored läksid Shännoni tuppa ja istusid voodile. Tüdruk tõmbas teki peaaegu lõuani ning vaatas poisile otsa. „Hakkasin mõtlema, et millele sina mõtlesid kui me sealt ära tulime, sest tead, sellel hetkel kui sa ärkasid tundsin ma tohutut soojust ja õnne. See ei ole tavaliselt nii. Shän, kas sa mõtlesid minu peale?“ küsis poiss tasakesi. Tüdruk oli pikalt vait, kuid sosistas siis: „Jah,“ Sellele üürikesele vestlusele järgnes pikk vaikus. Kumbki ei osanud midagi enam öelda. Shännon oli hirmul, et kaotab oma kõige usaldusväärsema sõbra. Sašale sai kõik lõpuks selgeks, kuid ometigi tundis ta end eksinuna. „Mina ei pidanud kahetsema, sest tulin vabatahtlikult sulle järele, seepärast sain seal maailmas ka ringi liikuda.“ ütles lõpuks poiss. „Kuidas sa teadsin, et ma seal olen?“ päris tüdruk. „Sa ütlesid seda mulle, hüüdsid appi, näitasid mulle ähmaselt seda kohta kus oled. Igal öösel kui sa rändamas käid, tean ma kus sa oled. Sa saadad mulle ähmaseid mälupilte.“ Saša vaatas aknast välja, ta ei julgenud neiu poole vaadata. „See ei ole tavaline, onju.“ piiksatas plika. „Selle nimi on hingeline side, kui ma väga tahan suudan elada läbi seda mida tunned sina. Ma arvan, et sina suudad seda ka. Ma ei tea miks see nii on,“ kostis noormees. „Kas sa oled nagu mu hingesugulane...“ küsis tüdruk hämmingus. „Umbes nii jah. Shän, ma enam tõesti ei jaksa. Palun armasta mind. Ma väga palun.“ anus poiss. Neiu naeratas, kogu tema sisemus naeris. „Jah, loomulikult,“ ütles ta ning heitis voodile pikali. „Kas sa viitsid mulle mudellennukitest laulda?“ palus ta. Poiss tõusis, võttis Shännoni toa nurgas seisva kitarri ning seadis end tüdruku voodijalutsis sisse. Ta köhatas hääle puhtaks ja alustas: „I hear you've got a pocket full of words, that you keep in the garage, together with the feather and the fireworks.
A surftown hero who's got one foot in the garden where the neon-lighted cocktail glasses bloom,” Shännon sulges silmad ja teadis, et praegu on ta seal, kus kõik on hea. „And they built you a model airplane, like the one that brought you back to Lindbergh field. Now you're counting your change by the streetlights on India, „Hey, it's me again, I'm faded...could I please come over?”” Siniste juustega poiss vaatas aknast välja, öö oli saabunud. Esimest korda ei tahtnud ta enam ära minna. Ta oli nõus jääma.

Ehitades mudellennukeid 2.

Detsembrikuu päevadel, vahetult enne jõule. Peagi lõppeval kahetuhandeüheksandal aastal.

Shännon ronis mööda lumega kaetud mäge tipu poole. Ta oli siin olnud igaviku, aga polnud kohanud veel ühtki hinge, tal polnud õrna aimugi, kus viibis. Jääkülm tuul sasis ta juukseid ja imeõhukest lohvakat särki, mis kattis ta heledat ihu. Suur kotkas lendas kiirelt põhjast lõuna poole. „Hei, oota!“ karjus tüdruk talle järele. Lind pöörduski tagasi ja laskus oksale, veidi eemal tüdrukust. „Jälle üks eksinud katsetaja,“ sõnas kotkas, sirutades oma paremat jalga. „Mis mõttes?“ oli neiu hämmingus. „See on Igaveste Kannatuste Maa. Sa ei pääse siit, kõik on siin igavene. Sa ei jõua kunagi mäe tippu, siin pole aega ega ruumi, kõik on vaid üks suur igavik. Kõik satuvad silmitsi siin oma kannatustega. Mina lendan juba igaviku lõunasse, kuigi olen aru saanud, et ei jõua kuhugi pean seda ikka ja jälle tegema, see on karistus.“ rääkis kotkas. „Mida sa siis valesti tegid?“ päris Shännon. „Lendasin pesa juurde tagasi, käisin poegadele süüa toomas, aga olin väga väsinud ja laskusin oksale puhkama, lootuses kohe edasi lennata. Enne uinumist mõtlesin veel oma poegadele ja siis olin juba siin. Ma poleks tohtinud magama jääda.“ „Kui kohutav,“ mõtles tüdruk. „Pean nüüd minema, siin ei ole lubatud omavahel kaua rääkida,“ lind sirutas oma tiibu ja jätkas lõputut lendu lõunasse, igaveses lootuses kunagi pärale jõuda. „Oota, aga mida mina valesti tegin?“ hõikas tüdruk talle, aga kotkas oli juba kaugel. Shännon üritas ronida ülesse, aga vahemaa jäi sama pikaks. „Ma ei taha siin olla!“ röökis tütarlaps suures vihas.

„Olla, olla, olla...“ kajas kaugusest. Saša üritas määrata suunda kust hääl tuli ja asus siis teele. Imekombel lähenes suur mäetipp talle jõudsalt. Saša oli vabatahtlikult tulnud hukatusse, sel polnud tema üle enam mõju. „Oh, miks sa küll kõigist kohtadest valisid just selle, Shän?“ rääkis ta omaette. „Kurat!“ kostus kaugusest. „Shännon, oota, ma tulen.“ Hüüdis noormees nii valjult kui suutis.

Neiu ema istus valges haigla koridoris kui tema juurde tuli doktor Ellis. „Vabandage, proua, aga tahaksin väga teada, kuidas need noored inimesed koomasse langesid. Kas te teate midagi?“ „Ei, ei tea,“ valetas naine, „mu tütar magas ja see poiss tuli talle külla, nad olid kahekesi tüdruku toas ning kui sinna läksin ei hinganud nad enam. Helistasin kohe üks, üks, kahte,“ „See on väga kummaline juhus,“ seletas doktor, „kummalgi neist polnud midagi viga, ei pisematki kahjustust, tüdruku kehatemperatuur küll langeb vahel veidi madalale, aga muidu on terved nagu purikad.“ Arst lõpetas oma jutu ning lahkus. „Oh kurat,“ mõtles naine endamisi.

Shännon oli kuulnud kaugusest oma nime. Ta istus maha ja ootas, kuid ei teadnud mida. „Shännon, Shän, tule sealt alla, tule kohe alla!“ röökis Saša. „Ta on siin!“ mõtles plika ja pistis tulistjalu jooksma. „Oh, mul on hea meel sind näha,“ hüüdis Shännon ja langes poisile kaela, „see on väga kummaline koht, läheme palun ära.“ „Mitte nii kiiresti. Sa ei pääse siit enne kui kahetsed südamest ja teavitad ennast sellest, miks on maailm parem kui see unenägu,“ „Mida mu keha teeb?“ küsis tüdruk. „Hetkel oleme mõlemad koomas,“ vastas Saša, „kuhu sa unes tahtsid minna?“ „Sinna kus kõik on hea,“ lausus neiu, „ma läksin Astridiga tülli ja mul oli emaga väike kaklus, kõik suhted kippusid nässu minema.“ „Ära enam kunagi otsi kohta, kus kõik on hea, sest siis ei pruugi ma enam sind ülesse leida ja ilmselt ei saa ka aidata. Miks on elu parem?“ küsis Saša. „Maailm on reaalne, seal on mul võimalus jõuda oma sihtideni. Inimesed on mu ümber. Elu keerleb mööda. Ja seal on soojem,“ plika saatis argliku naeratuse poisi poole. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?“ küsis noormees. Shännon hingas sügavalt sisse ja ütles, et mõtleb küll. „Läheme nüüd koju,“ „Oota, aga kas sina ei pea kahetsema? Kuidas sa üldse siia said?“ päris tüdruk. „Kodus räägin, praegu peame minema, luba, et sa järgned mulle. Mõtle õnnest, sõprusest, armastusest, millestki tugevast ja positiivsest ja ärata end uuele elule. Tule!“ hüüdis poiss ja oligi kadunud. Tüdruk vaatas neid mägesid ja taevalaotust, märkas kotkast, kes ei teadnud, et peab kahetsema ja mõtlema, miks elu parem on, siis sulges ta silmad ja mõtles Saša sinakatest juustest ja ekslevatest silmadest. Ta ei ütle kunagi poisile, et just tänu temale pääseb ta koju. Siis ärkas neiu valges palatis, tema ümber kobaras haiglaõed.

Ehitades mudellennukeid 1.

Viieteistkümnendal detsembrikuu päeval, aastal kakstuhat ja veel üheksa peale.

„Need hilinemised tunduvad olevat lausa igapäevased, preili Shännon. Kuidas siis nii? Kas on raske tõusta?“ päris ajaloo õpetaja Varsk, tundi hilinenud tüdrukult. „Vabandust,“ pomises vaid too ning tõttas oma kohale, Astridi kõrval. „Miks sa siis iga päev hiljaks jääd? Tegelikult, ma mõtlen!“ uuris pinginaaber. „Kodus pole äratuskella ja emal on tõusmisega raskusi,“ sosistas Shännon. „Ah,“ pomises tüdruk ja keeras end otseks. Ta teadis, et Shännon valetab.

„Kas sa mu sünnipäevale ikka tuled?“ uuris Astrid peale tundide lõppu. „Ah, jah, eks ma püüan,“ ühmas Shännon ning kadus jooksujalu koolist. „Mis temast küll saanud on,“ lausus Anstrid vastu tulevale Mihklile. „Shännist?“ päris poiss. „Jah, ta ei räägigi enam minuga, jookseb kodu ja kooli vahet. Vaevalt ta mu sünnipäevagi meeles peab.“ Mõlemad noored vaatasid kohta, kust hetk tagasi oli minema jooksnud nende ühine sõber.

Shännon suutis unes rännata. Paar päeva enne suvevaheaja lõppu kohtas tüdruk unes oma, aastaid tagasi surnud vanaema, keda väga igatses. Ta rääkis temaga, vanaema kuulas ning vastas õpetlikult nagu alati. See oli reaalne. Hommikul tuli ema tütart hommikusöögile kutsuma ja märkas, et too ei hinga. Just enne kiirabisse kõne võtmist, tegi Shännon sügava hingetõmbe ja avas silmad. Šokeeritud emale oma öösest seigast rääkides, teadis veidi unetehnikat õppinud naine, et ta ei või tütart enam unenägudest äratada, muidu võib too jäädagi sinna.

„Nägin sind laupäeval,“ sõnas Astrid kurjalt, „kõndisid ühe kutiga mööda tänavaid. Kes ta on? Miks sa teda mulle eelistad?“ „Vabandust,“ pomises Shännon. Tal polnud aega, et oma sõbrannale rääkida Sašast, poisist, kes teadis täpselt kus tüdruk oma ööd veedab, nad kohtusid isegi mõnel korral, enamasti siis, kui mõlemad reisisid rahvarohketesse paikadesse. Shännon tutvus Sašaga ühes uneteemalises jututoas ja kuuldes poisi seiklustest otsustas ta end talle usaldada. Keegi teine peale ema ja Saša ei teadnud, kus neiu öösiti käib.

„Shänn, aeg on ärgata,“ sosistas ema õrnalt, kuna hakkas muretsema, miks ta tütar juba ärganud pole. Kell oli kaheksa õhtul, plika oli maganud üheksateist tundi ja ei ilmutanud vähimatki ärkamise märki. Tüdruku telefon helises ja ema võttis selle kiirelt vastu, et mitte neiut ehmatada. „Hei, Shän, kuhu jäid?“ küsis reibas hääl telefonist. „Shännon ei saa rääkida, ta magab. Kellega ma räägin?“ uuris ema. „Kaua ta juba maganud on? Saša olen mina. Kes teie olete?“ „Mina olen Shännoni ema ja see piiga on siin maganud üheksateist tundi, varsti kakskümend.“ Saša ei vastanud pikalt, kuid ütles lõpuks: „Ma tean kus ta käib öösiti, kas tohin sinna tulla? Äkki saan teda aidata?“ „Jah, tule.“ lausus ema, veidi kaheldes.

Pikemat sorti, sinakate juustega poiss istus Shännoni kõrval voodil ja silitas ta pead. „Kus sa küll oled, tüdruk. Miks sa sinna nii sügavalt läksid?“ sosistas noormees. Neiu ema jõi köögis juba viiendat tassi kohvi ja jooksis aina rõdule suitsu tegema. Äkki Saša võpatas. „Miks sa sinna läksid tobu... Ma aitan sind, proovin vähemalt.“ lausus ta, tegi endale Shännoni kõrval ruumi ja jäi magama, valides sihtkohaks Igaveste Kannatuse Maa. Kui tüdruku ema ukse vahelt sisse piilus pidi ta šoki saama. Mõlemad lapsed magasid ega hinganud absoluutselt. Nüüd helistas ta kiirabisse.