Kuradi 20! /3

Sellega kõik. Thank, God! et kirjutatud sain. Mul on nüüd uus ja palju parem idee, vist.

2:

„Miks ta ei võiks neid kõiki sõnu mulle lihtsalt öelda? Miks, kurat, ta räägib hoopis millestki muust? Ma teen jutuotsa juba lahti ning ta põikab sellest kiirelt mööda,” mõtles Sarah.

„Kuradi idioot!” kirus ta siis ennast, „need on sinu, mitte tema sõnad. Ta ilmselt ei oska vastata sellistele küsimustele nagu sina esitad,”

Sarah keeras end teki sisse ja jäi kannatamatult und ootama. Selleks kulus pea tund. Tüdruk vähkles kitsal voodil, kloppis patju, jalutas toas ringi, kohandas veelkord peaalust ning tõmbas lina sirgeks. Peale kõiki neid ponnistusi saabus rahutu uni.

Sarahi telefon helises. Ta võttis selle kätte ning silmitses ekraani. Seal vilkus poisi nimi. Tüdruk tundis, kuidas tema käed värisema hakkasid ja sisemus krampi tõmbus. Ta vajutas „vasta”. Sellel hetkel käevärinad lõppesid.

„Mis sa praegu teed?” küsis Karel.

„Ah, kätt seon sidemesse,” valetas Sarah.

„Mis juhtus?” ehmus poiss.

„Väike õnnetus,” luiskas neiu edasi.

„Tule minuga välja!” kutsus poiss.

„Millal?”

„Kohe. Keskväljakul näeme, Lepatriinu,”

„Olgu,”

Sarah läks vanaema arstikapi juurde ning otsis sealt rulli valget sidet. Ta vaatas oma käsi ning otsustas parema kinni siduda. Ta nägi veidi vaeva ning torkas siis käe sügavale taskusse, et vanavanemad seda ei märkaks.

„Ma lähen välja!” hõikas ta elutuppa ning jooksis väravast välja. Tänavale jõudes kookis ta käe uuesti välja ning mõtles, et valetada pole tegelikult üldse ilus, aga see vähemalt paneb poisi talle kaasa tundma ning just seda ta enda arvates hetkel vahaski, pisut kaastunnet.

Karel seisis, käed taskus, väljakul ning naeratas Sarahile.

„Näita mulle oma kätt!”, palus poiss.

Neiu sirutas sidemes jäseme ette. Noormees võttis sellest õrnalt kinni.

„On valus?” küsis ta.

„Jah,” valetas Sarah.

Karel puhus sidemele peale.

„Hakkas parem?” uuris ta.

Sarah noogutas.

„Oh sind, väikest, küll!”

Nad jalutasid veidi maad edasi ning istusid kollasele pargipingile.

Karel pööras end näoga tüdruku poole ja lausus: „Abiellu minuga!”

Sarah ainult naeris, kuid jäi järsku vait.

„Sul on oma tüdruk,”

„Enam ei ole,” teatas poiss, „abiellu minuga!”

„Tobu, ma ei ole nii vanagi, et abielluda saaks!” naeris plika.

„Vahet pole. Ole lihtsalt nõus. Ma tahan ainult sind,” ütles Karel tõsiselt, „näed?” Poiss tõmbas tüdruku vasaku käe pöidlalt puust rõnga ja torkas selle teise käe nimetissõrme.

„Korras,”

Sarah vaatas teda ehmatanult.

„Nüüd oled sa minu oma,” sosistas noormees.

Vahepealseid päevi ei suutnud neiu loendada, ainus mida ta teadis oli see, et vahepeal jõudis kätte sügis.

„Koli minu juurde!” pani Karel ühel õhtul ette.

„Ma pean koolis käima,”

„Käid minu juurest!”

„Mu vanaema ei luba,”

„Lubab, ma küsisin tema käest,”

„Valetad,”

„Ei,” luiskas poiss.

„Ainult üks nädal,” andis Sarah järele.

„Olgu. Ja siis veel üks ja nii edasi,”

Plika viskas paar riideeset koti, hüüdis vanavanematele, et ta läheb ning kõndis Kareli poole, teadmata, et vanaema polnud luba andnud ning sai tema peale väga pahaseks.

Tüdruk ärkas, vaatas enda ümber ringi ning hüppas voodist välja. Ta jooksis trepist alla ja tema süda tagus meeletult. Sarah paiskas köögiukse valla ning küsis:”Millal ma koju tulin?”

„Mis sa vassid plika?” ei saanud vanaema aru, „Sa pole kodust ära olnudki. Ainult ühel õhtul käisid ujumas, aga see oli pea nädal tagasi,”

„Mis kuu praegu on?”

„Juuli,”

Sarah istus põrandale ning toetas selja vastu seina.

„Mis viga, laps?” päris segaduses vanaema.

„Ei midagi,” pobises tüdruk ning läks oma tuppa tagasi.

Ta uuris arvutist järele, et viimane vestlus Kareliga toimus kaheksa päeva tagasi.

Poole kuu pärast ei olnud poiss end ikka näole andnud.

„Kui ma kaua korrutan, et teda vihkan, siis ühel hetkel usun seda isegi,” õpetas Sarah ennast, ta kustutas poisi oma kontaktide hulgast ja otsustas, et kogu temasse puutuv oli olnud nüüd minevik. Poiss oli reaalsuse jaoks liiga ebareaalne. Mittekunagi olemas ja alati puudu.

Kuradi 20! /2

Mulle tundub see lugu nüüd nii tobedana....

0:

„Kuule, kes see oli?” küsis Alina Karelilt.

„Kes?”

„No see, kellega sa eile poole ööni rääkisid?”

„Mis sinul kõik ka meeles ei ole!” Sõber oli,”

„Mmmm...” tegi tüdruk kahtlustavalt, „Rainer või?”

„Ei, kurat, mul on mõni teine sõber ka!” ägestus poiss, kuid lisas siis leebemalt, „Jätame selle jutu, eks?”

„Oota nüüd! Pea hoogu! Ma tahan teada, kes see oli! Sa unustasid meie seitse kuud ära! Miks sa muidu täna niisuguse kiiruga välja jooksid ja pärast lilledega tagasi tulid. Kellega sa rääkisid?”

„Jäta” kähvas Karel.

„Ma tahan teada! Miks sa ei ütle? Mis sellest siis on?”

„Sa ei tea teda ju niikuinii!”

„Siis pole ju mõtet sellest saladust teha!”

„Siis ei ole mõtet sinul ju urgitseda!”

Alina vaatas poisile tigedalt otsa ja puhkes nutma.

„Mida sa töinad?” küsis Karel ülbelt, kuid tüdruk ei vastanud, vaid juuksis teise tuppa, lüües ukse pauguga kinni.

„Pagan!” Kallis, ära tee niimoodi! Miks sa mulle sedasi teed?” päris poiss ja läks Alinale järele. Ta avas ukse ja jäi vastu uksepiita toetuma.

Mine ära! Sa keerasid kõik kihva!” nuuksus plika, tõmmates endal teki üle pea.

„Oota nüüd! Mina ei alustanud ju. Sina hakkasid pihta! Ise oled süüdi!”

„Käi välja!” kriiskas tüdruk ja viskas noormeest padjaga.

„Sa ei või mind mu oma korterist välja tõsta!” naeris Karel õelalt.

Alina hüppas voodilt püsti ja tormas poisi juurde.

„Miks sa mulle nii teed?” küsis ta ning pühkis pluusivarrukaga oma punetavaid silmi.

„Mina ei tee midagi!”

„Sa petad mind, onju?”

„Ei peta!”

„Valetad!”

„Ei valeta!”

Tüdruk hakkas rusikatega hüsteeriliselt vastu poisi rinda taguma, korrutades üha: „Sa valetad!”

„Ma ei valeta!” sõnas Karel kindlalt ja võttis Alina õlgadest kinni ning raputas teda.

„Lõpeta ära!” käskis ta, „kuula mind nüüd! Oli jah üks tüdruk, aga me polnud ammu rääkinud ja seepärast läkski mitu tundi,”

„Me polnud mittekunagi rääkinud,” mõtles nooruk ja üritas mälust kustutada pilti täpilistest tennistest.

„Sa ei valeta mulle?” kontrollis Alina.

„Ei,” teatas poiss pisut järsult.

2:

„Mida paganamat tegin ma oma eluga?” päris Sarah eneselt, üritades pühkida peast mõtet Karelist, kes astub sisse tema koduväravast ja ütleb naeratades: „Tere, Lepatriinu!”.

Sarahile tundus see mälupilt vägagi reaalsena, ta peaaegu, et uskus seda, ainult miskisugune kuues meel ütles tüdrukule, et see on vaid osa tema piiritust fantaasiast.

„Vanaemal on õigus kui ta ütleb, et ma elan teises maailmas,”

Veidi üle nädala oli Karel toitnud Sarahi fantaasiaid, tüdruk ei unistanud paduromantilisest Don Juanist, vaid lihtsalt sõbrast, kes oleks vahelduseks tema teistele tuttavatele.

Kuid poiss ei andnud ennast näole. Sarah oli ta juba oma elust välja kirjutanud ning teinud endale peapesu pimesi usaldamise eest, ometigi ei saanud ta tüütutest ning üsna ühenäolistest mõtetest lahti.

„Ta isegi ei tea kus ma elan, seega puudub võimalus, et ta astuks väravast sisse,” ütles Sarah endale tõredalt, vaadates ise pingsalt värava poole.

„Mis paganama elu see on?”

Sel hetkel, murule istudes ei osanud ta aimatagi, et samal õhtul jalutab poiss tema maailma tagasi.

0:

„Ta on ikka tige,” mõtles Karel, jälgides Lepatriinut järves ujumas. Jah, nad olid täiesti juhuslikult kokku juhtunud. Poiss oli Alina bussile saatnud, sest tüdruk sõitis oma isa sünnipäevale. Peale seda oli Karel lootuses mõnda tuttavat kohata, järve äärde jalutanud. Justkui kiuste ei kohanud ta ühtegi sõpra. Rand oli peaaegu tühi. Paar naist oma lastega ja üks vanem meesterahvas nautisid vaid päikeselist, kuid üsna tuulist ilma. Ta ei märganud alguses, et üle veekogu ujus veel keegi, varsti tuli ta üleni tilkuvana järvest välja, vaatas noormehele pikalt otsa ning kõndis siis oma asjade juude.

„Lepatriinu, oota! Hüüdis Karel ja jooksis talle järele.

Poiss oli üsnagi ehmatanud, kohates tüdrukut, ta arvas, et Lepatriinu elab mõnes teises linnas. Kusagil kaugel ning silma alt ära. Tegelikult oleks Karelil vaid veidi pruukinud ajusid liigutada ja talle oleks meenunud, et on sama tüdrukut mitmeid kordi bussis näinud. Ühel korral oli ta märganud ka täpilisi tenniseid ja nende üle mõtteis naernud. Kuid Karel ei tulnud selle peale.

Ainus mõte, mis tema peas hetkel, mil ta tüdrukut nägi oli see, et ta oli peale tüli Alinaga Lepatriinu sootuks unustanud. Ta polnud ka arvutis käinud, et näha lauset, mis tüdruk talle peale poisi äkilist kadumist kirjutanud oli.

Kui ta järgmisel õhtul ekraanilt luges: „Tõbras, ma vihkan kui inimsed järsku ära kaovad!” muigas ta vaid ning kirjutas tüdrukule lihtsa tere.

Lepatriinu kuivatas end hoogsalt rätikuga ning seisis seljaga Kareli poole.

„Anna andeks!” ütles poiss.

„Pole midagi anda,” vastas tüdruk ükskõikselt.

„Vaata mulle siis vähemalt otsa,” anus noormees, toetades käe tüdruku paljale õlale, kavatsusega ta näoga enese poole pöörata. Ta ei osanud arvatagi, et tüdruk käe maha lükkamiseks niivõrd äkilise liigutuse teeb ja liivale istuli kukub.

Karel muigas. Lepatriinu vahtis temaga trotslikult tõtt.

„Sa oled kõige kummalisem tüdruk, keda ma kunagi kohanud olen!” ütles Karel.

„Mine siis tagasi oma normaalsesse ellu. Unusta mind ära. Mul ükskõik!”

„Ma ei unustanud sind ära,” valetas poiss ja märkas, et tüdruku silmadesse on kirjutatud, et tal pole kaugeltki mitte kama kaks.

„Ma ei unustanud sind ära,” kordas poiss oma valet, soovides, et oleks tõesti lepatriinut meeles pidanud ning lisas, „ja sinul ei ole ükskõik,”

„Sina ei tea seda,” kähvas tüdruk ja ajas end püsti, keeldudes poisi pakutud abikäest.

„Mida sa tahad?” küsis neiu, vaadates poissi hävitava pilguga.

„Anna mulle andeks!” palus Karel.

„Mida see sulle annab? Mis siis saab kui ma ei andesta? Või mis siis saab kui ma annan andeks?”

„Kui sa ei anna, siis lähen minema, aga kui annad, küsiksin lihtsalt, et kuidas sul läinud on,”

„On ikka läinud küll,”nähvas tüdruk.

„Sa oled ikka pahane,” lausus poiss.

„Ei, Sherlock, ma ei ole pahane,” ütles Lepatriinu õelalt ning istus liivale. Karel potsatas tema kõrvale. Mõlemad vaikisid mitu minutit.

„Ma lähen jälle ujuma. Ma ei ole enam pahane, kaua ma ikka tigetsen!” naeris plika ja jooksis vette.

Karel istus ja jälgis tüdrukut järves ujumas.

„Kuradi Lepatriinu!” mõtles ta ning muigas.

Kuradi 20!/1

Aga vot! Kõik läksid kodust ära ja jätsid mu korraks arvutiga kahekesi :) Ja ma mainin kohe ära, et te ei pruugi üldse sellest loost sotti saada, ega ma ise ka ei saa. Lihtsalt. Ma ei oska praegu kirjutada. Ja kuna klaviatuur on võõras, võib kirjavigu olla murdu. Andke siis andeks.
Ja kui te ühel päeval ei tunne ennast enam ära, siis kuulake ka Katy Perry albumit "One of the boys", ennast üles ei leia, parem ka ei hakka, midagi ei juhtu. Lihtsalt kuulake.


See on esimesest kuni viimase sõnani Sulle, Sa igavene kaabakas. Jah, kirjutasin lootuses, et Sa ennast neis üksikutes tõestes lausetes ära ei tunneks. Tegu on ikkagi väljamõeldisega. Ükski sündmus pole tegelikult aset leidnud. Lootsin lihtsalt, et seda kõike välja öeldes, saan lõpuks tagasi enda mõtted ning ideed, millest tegelikult kirjutada tahan. Seega veeretan kogu süü Sinu kaela.
Sulle, et sa neid ridu kunagi ei loeks ja laseks mul taaskord olla Mina.


Tegelikult ei eksisteeri seda poissi ega tüdrukut. Ma pole neid eladeski kohanud ega kavatsegi. Tahtsin lihtsalt veelkord mainida, et see kõik ei toimu siin, kus oleme Sina ja Mina, vaid hoopis mujal. Igaksjuhuks, et te ei hakkaks mõtlema Jumal teab mida! Ja number kakskümend on lihtsalt niivõrd häiriv, et teeb lausa haiget, annab see põhjuse, et tüdruk oleks "2" ja poiss "0".

2:

Tüdruk istus kivitrepil ja pidas endaga aru. Miks ometi loob ta enese mõtetes olukordi, millesse ta kunagi ei satu? Mille pärast unistab ta nii suurelt, et soovid kunagi tõeks ei saa ning nende mittetäitumine hinge tibatillukesteks tükkideks lõhub? Lausa nii pisikesteks, et ühel päeval reaalselt elama hakkamine võimatu näib. Ükskõik kui väga ta püüdis, ei suutnud ta lakata loomast situatsioone, milles ta oleks tahtnud end leida. Ta oli selle kõige pärast enda peale pisut kuri. Tema mõistus ei suutnud võtta seda, kuidas ta muidu nii hakkaja ning otsusekindel, ei jõua nüüd enesega kokkuleppele.
Tüdruk oli mitmeid kordi otsustanud hakata reaalselt elama. Valida unistused, mis oleksid normaalses mõõdus. Soovida enda kõrvale tavalisi inimesi. Ning, mis kõige olulisem, mitte kujutleda teistele häid omadusi juurde ning panna neile sõnu suhu. Seda viimast vihkas ta vaat, et kõige rohkem.
"Sarah! Mis sa istud siin? Tule parem sööma!"
Tüdruk rõõmustas, et vanaema ta raske mõttelõnga katkestas ning läks üsna lõbusas tujus kööki, et koos vanaema ja vanaisaga õhtust süüa.
Paar tundi hiljem istus Sarah televiisori ees ning vaatas värvilist pilti, mis liigutas ning rääkis. Tal polnud õrna aimugi, mis saade parasjagu käib, aga see ei morjendanud teda eriti. Kui ta pea korraks kõrvale pööras, jäi tema pilk viivuks pidama pildil, kus ta istus koos emaga aiapingil ning puhus seebimulle otse kaamerasse. Sarah ei mäletanud oma ema eriti hästi. Naine oli raskesti haigestunud, kui tüdruk oli vaid viiene. Kui ema seisund enam paremuse poole ei liikunud, otsustasid vanavanemad, et võtavad väikese tüdruku enda hoole alla. Sarah oli käinud ema regulaarselt vaatamas, alguses haiglas ja hiljem hooldekodus. Mõne aja pärast hakkas, aga ema mälu hägunema. Ta ei tundnud enam Sarahit ära. Tüdruk keeldus ema vaatama minemast, kuna ei tahtnud näha naist, kelle silmades valitses täielik tühjusEi soovinud näha ema, kes ei mäletanud oma last. Ka vanemaks saades, jäi ta endale kindlaks ning ei läinud ema vaatama. Ta ei jätnud seda tobedat jonni, teades ise väga hästi, et naine ei saa mälestuste kadumise vastu midagi ette võtta, küll aga tema ise saab.
Tegelikult oli tüdruk oma eluga enamasti rahul. Ta leidis, et on piisavalt omanäoline ning enesekindel, et teiste inimeste seas hakkama saada. Tal olid mõned sõbrad, kellega talle meeldis koos olla. Oli ta nimelt üsna valiv inimeste suhtes, kelle ta endale lähedale lasi. Enda meelehärmiks kippus ta liigitama teisi alam- ja kõrgklassiks, üldsegi mitte nende raha ja riiete pärast, vaid iseloomu ja ellusuhtumise põhjal. Sarah nimelt leidis, et osad inimesed ei ole piisavalt huvitavad või taibukad, et tema sõprust ära teenida. Jah, see oli pisut isekas, aga ta tõesti soovis, et sõprade nime kannaksid vaid selle väärilised. Selle põhimõtte tõttu oli tüdruk tihti üksi, aga ta hakkas omaette olemisega juba harjuma.
Neiu pidas veidi naljakas, et üks inimene peab üksindusega harjuma, aga ta jäi sellegipoolest seisukohale, et kui ta piisavalt kaua korrutab, et ei vaja seltskonda, siis ühel hetkel hakkab ta isegi seda uskuma, sest kõik teised juba uskusid. Mõnel ööl, kui ta tundis end natukene kurvana, soovis ta, et maailmas leiduks keegi, kes jaksas talle korrutada, et ka tema on tore, lausa fantastiline.
Sarah ei sallinud seda mõtet, aga ometigi leidis ta end tihti unistamas kellestki suurest ning tugevast, et ta saaks hetkeks unustada pideva võitluse oma koha pärast ilmas.

Ta oli täiesti tavaline, lausa täiuslik tükike hallist massist. Tema juures ei olnud midagi erilist. Sarah päris endalt mitmel korral, et miks ta küll jäi seisma, poissi teretas ning lasi alata ühel täiesti mõtlematul sõprusel, millel polnud juba algusest peale ilusat lõppu.
Iseendalegi üllatuseks avas ta suu ning ütles: "Tere. Ma leian, et sa oled lahe," seejärel ta naeratas ning vaatas poisile otsa. Hiljem kirus tüdruk end, et võis halli inimest huvitavaks pidada.
"Tere!" Sa oled ilus," kõlas talle ootamatu vastus.
Ja nad seisid. Mõlemad ootasid seda, mis juhtuma hakkab ning siis, Sarhi suureks üllatuseks pööras poiss ringi ja läks minema. Ta ei vaadanud tagasi.
"Tobe tüdruk, millal sa lõpetad võõraste inimsestega tänaval rääkimise?" päris ta endalt. Suures segaduses, ei märganud ta hiljem poes, et oli alla mineva eskalaatori asemel, astunud hoopis üles tulevale ning seal äärepealt pikali kukkunud. Sarah hakkas naerma. Üleüldse pidas ta oskust enese tobeduse üle nalja heita, oma parimaks omaduseks. Ta võttis pingil istet, kavatsedes seal kõik pooleli olevad mõtted lõpuni mõelda, et mitte sattuda järgmisesse lolli olukorda.
Kui ta jälle pilgu tõstis, märkas Sarah, et too poiss, kes teda ilusaks oli pidanud, seisis nüüd tema ees, paari meetri kaugusel.
"Miks sa siin seisad?" küsis tüdruk.
"Ära eksisin,"
"Kuhu sa siis minemas olid?"
"Ma ei tea,"
"Miks sa arvad, et sa siis eksinud oled?" ei saanud plika aru.
"Mis su nimi on?" viis poiss jututeema mujale, jättes küsimusele vastamata.
"Sarah,"
"Mina olen Karel,"
"Kas sa ei pea veidi imelikuks võõra tüdrukuga poes rääkimist?"
"Mis su MSN on?" suunas poiss jutu jälle teisele lainele.
"Tüdruk vuristas kohklemata oma MSNi aadressi ette ning Karel kirjutas selle enese telefoni üles.
"Näeme, Lepatriinu!" ütles poiss ning jalutas Sarahi juurest teist korda, viimase tunni jooksul, minema.
"Lepatriinu?" ei mõistnud Sarah. Ta pööras pilgu maha ning märkas oma punaseid, mustade täppidega tenniseid.
"Kuradi Lepatriinu!" mõtles tüdruk.


O:

Kell oli palju, isegi liiga palju. Poisi silmad hakkasid vett jooksma. Ta oli arvutiekraani taga pea viis tundi istunud, veetes selle aja Lepatriinuga rääkides. Kummalisel kombel ei suutnud ta meenutada tüdruku pärisnime.
"Ilmselt ei ole see oluline. Lepatriinu kõlab ju ülimalt kenasti," mõtles Karel. Ta pidas veidi naljakaks, et tüdruk oli temaga lihtsalt rääkima tulnud. Ja oleks siis lihtsalt mõni suvaline tüdruk, aga ei. Tema juures oli midagi teistmoodi. Kummaline siirus ja need naeratavad silmad ei andnud Karelile rahu.
"Kuradi Lepatriinu! Mida ta minuga teinud on?" mõtles ta.
"Kallis, kellega sa räägid?" küsis üks vaikne hääl seljatagant.
"Ah ei kellegagi," vastas Karel ning lülitas arvuti kinni. Viivuks arvas ta, et tegi Lepatriinule liiga, nimetades teda eikellekski ja lahkudes ilma head aega ütlemata, aga siis segas see sama tasane ja üsna unine hääl ta mõtteid ning palus tal magama tulla.
"On sul ikka meeles, et meil täitub homme seitse kuud koosolemist?" päris Alina.
"Jah, mul on meeles," valetas poiss, kuigi osa tema vastusest oli tõene. Ta tõesti mäletas esmaspäeval ja mäletas ka teisipäeval, aga sealt edasi, peale Lepatriinuga kohtumist, ei olnud tal tähtpäev meeles.
"Ma ei tohi Alinale kunagi Lepatriinust rääkida, ta teeb niikuinii valed järeldused ja saab haiget." mõtles Karel enne veel, kui magama jäi.

2:

"Tõbras!" ütles Sarah arvutiekraanile, "Kuradi värdjas!"
"Ta ei ole midagi erilist, isegi head aega ei oska öelda. Mingu ta sinna sammusessegi oma lepatriinude ja jutuga, et teda huvitab," mõtles tüdruk.
"Kes kurat ta üldse on, et ma ennast koos oma muredega temale usaldan? Mis ajast ma üldse inimesi peale ühekordset trehvamist usaldan?"