et vesi jookseks solinal,
lumi katuselt kaoks kolinal.
Päike oleks jälle soe
ja mitte miski neile ei loe,
sest nad on lapsed
ja lapsed ootavad kevadet.
Ma liigitaks ennast ka sinna laste alla, lihtsalt nad kõlas lihtsalt paremini kui me. Ja ma nalja pärast pühendaks need seitse rida tollele poiskale, kes istus möödunud pühapäeval rongis mu kõrval ning tal olid rastapatsid ja kirjud käpikud. Tore, et ta ei lasknud end väga häirida sellest, et ma istmel siplesin, pidevalt taskust kirjapaberit otsisin ja sinna lullasid vorpisin.
No comments:
Post a Comment