Showing posts with label musta koera traagika. Show all posts
Showing posts with label musta koera traagika. Show all posts

6.10.16

Lahkumine. MUSTA KOERA TRAAGIKA.

Minu kõige paremale sõbrale, kelle kohta ma tahaks öelda nii nii palju, aga ometi ükski sõna ei passi.

03/10/2016 

Täna on sügis. See jõudis kohale nii tasahilju, teeseldes vapralt suve nägu, ja siis ühel hommikul hakkasid õue astudes põsesarnad külmetama ja hingeõhk auras.
Must koer minu ees läheb väsinud, aga väärikal sammul. Vihaseks paisunud oktoobrikuu tuuled painutavad tänavaäärsete pihlakate latvu, langevad lehed ei saa kusagil asu. Looma pikk karv on ajaga tuhmiks muutunud - kohati on see nüüd hall - ja lehvib kontrollimatult tuule käes. Ilm on jahe ja näpistab näost, kuigi päike sirab selgelt, pilved kihutavad ta eest rutuga läbi. Ma tunnen külma pugemas kõikidesse kontidesse kahest kampsunist hoolimata. Koer hingab raskelt ja võtab tempot maha. Ta leiab asfalti seest lohu, kuhu on jäänud pisut vihmavett ning joob januga, siis lähme koos edasi.
Varsti jõuame sügisehteis metsa äärde, soojades toonides vahtrad ja kased kohisevad hirmutavalt, kusagil kaugel raksatab midagi. Ma ei taha sellesse metsa astuda, ma ei ole seal kunagi varem käinud ja ei tea, mis mind ees ootab. Ilm pole ka kõige sobivam.
Asfalti ja puude vahel on sügav kraav. Must koer vaatab mulle rahulikul pilgul pikalt otsa. Tema silmad on väsinud, aga kuidagi soojad. Ja siis, võttes kokku oma viimase jõu, hüppab ta üle kraavi ning maandub niutsatades teisel pool. Loom vaatab korraks veel üle õla, mina seisan ikka paigal, ja hakkab siis paremat käppa longates kaugemale minema.
Rada on kitsas ja kaob ruttu puude vahele. Ühel hetkel ei paista tema musta kogu enam selle värvide virvarri keskelt. Me ei kohtu enam kunagi.
Keeran ümber ja hakkan tuldud teed tagasi minema. Tuul on korraga vaiksemaks jäänud, kogu ümbrus on õigupoolest vait ja mina ise olen kuidagi tühjem. Vaikus ja eredus teevad haiget ning ma üritan seda alla suruda. Surun seni, kuni enam ei tee. Lõpetuseks olen tänulik talle, et ta nii kaua minuga kaasas käis.

22.8.15

Rohi. MUSTA KOERA TRAAGIKA.

03/08/2015 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.


 Õhtune päike on jahe ja paistab rohekalt läbi puulatvade. Must koer kahlab minu ees läbi jaheda vihmaniiske rohu. Tema samm on kindlam ja läbimõeldum kui varem, liikumine ettevaatlikum, ma näen temas viimaks aastatega omandatud tarkust ja meelerahu. Tunnen seda ka endas. Koer lonkab õrnalt oma vasakut jalga ning mina tajun, et vasak põlv ragiseb iga kord, kui jala vastu maad panen. Nii palju aega on vahepeal mööda läinud.
 Mets meie ümber on hõredamaks jäänud, tema keskel haigutavad nüüd suured lagedad langid, rajad on ära songitud ning porised, kitsaste teeradade servas vohavad putked, mis ulatuvad üle minu pea. Kuigi siin on rohkem valgust kui aastate eest, suudab hell hämarus meid endiselt alla neelata. Siis hüppab must koer sügavasse lompi, vesi pritsib kahes kaares laiali ning muutub mudaseks. Loom ei ole sellest põrmugi häiritud ning larbib isukalt, raputab seejärel pead ning sörgib edasi. Mõned asjad ei muutu kunagi.
 Korraks tõuseb tuul ning toob esile kõik metsa lõhnad - hilise ristiku, vaigu, jaheda rohu, mulla omapärase koosluse. Ma ei tea, kas must koer paneb seda tähele, aga mina märkan küll ja tunnen korraga nii tugevalt, et muutumatuid asju on ka minus - juhtugu mis tahes, meie retkedel on minus kõik paigas. Enam täpsemalt ma seda kirjeldada ei suutnud.
 Ühtäkki kõrgub meie ees tihe lehtedest ja okstest sein. Suur vaher on kukkunud risti üle teeraja. Koer vaatab mulle segaduses pilgul otsa, oodates, et ma olukorra lahendaks. Just nagu jääks tema loomalik vaist minu inimmõistusele looduses alla. Märkan, et langenud puust paremal on võsa pisut räsitud ning oksi eemale tõmmates leian sinna tallatud raja - puu on siin pikalt lebanud. Poeme koeraga, tema ees ja mina järel, okste vahelt läbi ning jalutame edasi. Me kumbki ei vaata tagasi. Siis mõistan, et elu kulgeb täpselt samamoodi. Kui sa korraga enam otse ei saa, lähed ringiga ning jäädki pikemat teed minema, kuni probleem eest kaob või muutub lihtsamaks, et end läbi närida.
 Meie tee hakkas viimaks kodu poole viima ning ma tundsin, et kahiseva kõrge rohu haardest välja astudes oli midagi minus teisiti. Ei midagi suurt ega märgatavat, aga midagi siiski. Alustuseks üritan sellega leppida.

11.11.13

Lörts. MUSTA KOERA TRAAGIKA

19/10/2013 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.

Alles säras päike, kuid koduväravast välja astudes olid pilved terve taeva kinni katnud ning hakkas jälle sadama. Terve päeva oli tulnud vihma, lörtsi ja rahet - kord oli taevas tusaselt hall, järgmisel hetkel sinas uhkelt. Mul ei olnud tahtmist ilma rahunemist oodata, seega lasin musta koera rõõmuks ta tänavale.
Öeldakse ju, et pole halba ilma, vaid vilets riietus ning mina leidsin sellele kinnitust. Tuul kiskus raagus puude oksi ja keerutas langenud lehti, laiad lörtsi lärakad maandusid jultunult riietele ja koera kasukale. Tema ei lasknud ennast sellest häirida ning miks oleks ka mina pidanud? Sees oli soe tunne. Astusin ilma igasuguse hirmuta kõikidesse lompidesse, naeratasin omaette, kui vesi laias kaares pritsis ning riided poriseks tegi. Tol hetkel tundus mulle, et terved kummikud on tõepoolest kõige suurem eluõnnistus.
Mets oli nukker, loendamatutes erivärvi kleitides ning vaikne. Ikka omal kohal ning avasüli ootamas, et võiksime tema erinevatel radadel hetkeks ära kaduda. Põsed hakkasid külmast õhetama, õhul oli kuidagi teistsugune maitse ja lõhn kui tavaliselt, mustal koeral oli nii palju tegemist, et ununesin tal sootuks.
Korraga tabasin end mõttelt: kui palju inimesi tuleksid säherduse ilmaga üldse välja ning naudiks seda? Kas nad märkaks, kui teistsugune on loodus pilvisel päeval ning mis moodi ta kõlab? Isegi kui oleksin tahtnud sinisilmselt väita, et kindlasti on selliseid uitajaid palju, teadsin, et nad istuvad pigem soojas ja mugavas toas ning vabanevad külitades igasugustest kohustustest, kuna õues on koerailm.
Mu neljajalgne sõber jooksis läbi kuivanud kõrte tohutu lustiga, käis mulle vahepeal saba liputamas ning kadus siis võssa, järel vaid hirmus ragin. Kõik mõtted, mis mind varem painasid, olid kadunud, hing oli rahul ja kerge, ma oleks võinudki jääda jalutama.
Head asjad lõppevad aga alati otsa, nii keeras ka tee ükskord kodu poole ning alles siis märkasin, et mu jope oli läbivettinud ning ka koera kasukas tilkus. Alustuseks panen oma riided soojamüürile kuivama.

28.12.11

Lumetus. MUSTA KOERA TRAAGIKA

28/12/2011 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.

Täna peaks olema talv. Uksest välja astudes vaatab mulle vastu rõõmsalt rohendav muru, päike on sama terav kui aprillis, tuul on soe ja mängib lõbusalt tamme okstes.
Läheme musta koeraga juba neli aastat mööda sama tänavat, ainult teed, kust ära keerame, on iga kord erinevad. Kõrged tormist räsitud kuused on kuidagi nukrad ja väsinud, hoiavad vaid vaevu silmi lahti ja noogutavad tervituseks. Väike rõngassabaga krants tuleb meile järele, kuid nähes, et meie minek ei lõppe veel nii pea, pöörab otsa ringi ja suundub koju. Allaandja! Mets astub meie ees tagasi ning peagi kaovad nii minu kui koera varjud puude vahele, linnake jääb vaikiva vaatlejana ootele.
Ta tuiskab, pea uljalt kuklas, läbi kõigi jäätunud lompide, teeb veidi üllatunud nägu, kui käpad märjaks saavad ja jalad sügavale vajuvad, aga siin kõrgete kuuskede ning veidi madalamate põõsaste seltsis on must koer nii õnnelik, et mul ei ole südant talle midagi keelata ega kombeid meelde tuletada.
Torm on palju pahandust teinud - oksi ja risu vedeleb kõikjal ning iga natukese aja tagant lõikab mõni maha langenud puu meil tee ära. Kuid oleme juba harjunud - vilunult ronin jämedatest kuuskedest üle, must koer hüppab mulle järele, vahel, kui tihedad oksad tema lennuteed blokeerivad, poeb ta tüve alt läbi. Koos pääseme pea igalt poolt läbi, miski ei saa takistada meid sel hommikusel jalutuskäigul, kaaslasteks vaid pilvede tasane sõudmine.
Kõrge laotus ülal on nii sinine nagu oleks välja lõigatud lasteraamatust, maailm on vaikne ja inimene magab veel, aga meie musta koeraga oleme avastanud juba uue maailma, teinud läbi suured seiklused ning väljunud puude vahelt võitjatena. Kui palju rikkam oleks kõigi elu, kui nad viitsiks varajasest kellaajast hoolimata soojadest mugavatest tubadest välja tulla ning veeta mõne tunni silmi peseva detsembriga.
Uurin koeralt, kas ta on nõus koju tagasi pöörduma, ning üheskoos võtame suuna pisikeste kandiliste majade poole. Alustuseks otsin mõne, kellega oma emotsioone jagada.

1.3.11

Lumi. MUSTA KOERA TRAAGIKA

01/03/2011 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.


Väljas on jälle talv. Ta on olnud seal juba kaua, isegi liiga kaua. Hommikuti kui ärkan, taban end vahel igatsevalt aknast välja vahtimas, lootes leida väikseimatki märki kevadest, mis ei tule ega tule. Õues ei ole enam kaugeltki mitte nii külm kui varem. Mul on suisa palav. Võtaksin hea meelega heleda jope seljast, kuid ei riski. Väljas on ikkagi ju talv.
Must koer minu ees naudib täiel rinnal vabadust. Ta traavib kiiresti mööda teerada, põikab vahel sügavale metsa ning tuleb jälle tagasi, et kontrollida, kas ikka alles olen. Mõnikord muutub ta liiga uljaks ja leiab end kõrvuni lumes.
Minu sinistes saabastes jalad jätavad puhtale lumele jälgi. Üritan võtta võimalikult ühe pikkuseid samme, et muster oleks korrapärane.
Koer tõstab pead ja jääb seisma. Eemal jookseb pisike taks oma peremehe eest ära. Minu must koer vaatab mulle küsivalt otsa. Tahaksin kohutavalt lubada tal taksile vastu tormata, aga ei saa seda teha. Mingid kombed peavad ikka jääma. Kutsun looma enda juurde ja võtan kaelarihmast kinni. Möödume lärmakast koerakesest.
Mida lähemale linnale jõuame, seda mustemaks lumi muutub. Võib-olla olen liiga nõudlik ja pirtsakas, aga inimesed tõesti peaksid veidikenegi vaeva nägema, et lumi jääks puhtaks ning talv oleks muinasjutuliselt valge, mitte hall ja kohati kollane. Käige jala!
Palun mustal koeral lõpetada aia taga ketis oleva liigikaaslase peale urisemine ja sean sammud kodu poole.
Alustuseks võtan paksud riided seljast.


27.6.10

Päike. MUSTA KOERA TRAAGIKA

28/06/2010 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.


Täna on suvi. See pole midagi uut, sest eile ning üleeile oli ka, samuti nagu homme. Ja jalad kõnnivad lõbusal sammul mööda auklikku asfaldit. Suunan pilgu neile ja loodan, et ei komista mõnda auku. Suvi on jälle teistsugune. On alati olnud. Tegelikult ma ei ootagi, et iga järgmine aasta oleks samasugune. Ja teisalt, tahaks ma kogeda neid emotsioone jälle ja jälle, just neid, mis on läinud ning kättesaamatusse kaugusesse maha ununenud. Meenutage mulle, miks ma nad hülgasin? Jalgade otsas on veidi räpased ning kulunud tennised, paelad lohakalt kokku kistud ja umbsõlm peale tehtud. Jalavarjude otsas on kaks paljast säärt. Põlvi katavad lohvakad püksid. Must koer, minu ees, seisatab korraks ja vaatab mind. Tema pilgus on mustmiljon mõtet, mida ma ei üritagi mõista. Taban sealt ainult ühe ja ütlen talle, et meie tee viib aina edasi, kaugele, silmapiiri taha. Ta noogutab nõusolevalt ja sörgib edasi.
Tuul vihiseb mööda ja ajab puud kahisema, tõstan pilgu ning üllatuseks, ei näe midagi. Miks? Kõik on väga valge. Kissitan silmi ja aiman kõrgel taevas säravat päikest. Tunnen kuidas ta on nii suur ja soe ning paitab väga õrnalt minu nägu, kui tema poole vaatan. Inimesed seda ei oska. Vaata neid kui kaua tahad, soe ei hakka. Ja siis on see päike kadunud, pilv kattis ta kinni.
Minu jalad lähevad aina edasi ning olgu see kummaline või mitte, tunnen end uue inimesena. Ma ei naljata, kui ütlen, et see on kindlasti juba neljas kord selle päeva jooksul, mil ei näigi lõppu tulevat.
Annan loomale märku, et siit peaksime ära pöörama ning sean sammud kodu poole, koer tuleb loomulikult traavides järgi. Alustuseks püüan uue minaga leppida.

20.2.10

Tuul. MUSTA KOERA TRAAGIKA

20/02/2010 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.


Täna on talv. See pole midagi uut, sest eile ning üleeile oli ka, samuti nagu homme. Lund on antud kulbiga, sellise suurega, millega malevas süüa jagati. Päike ei paista, pilved varjavad teda. Väljas on külm. Mu must mantel on liiga õhuke selliseks eluks. Tunnen kuidas külm vaikselt sisse voolab. Need lillad, ketside moodi talvesaapad on mugavad, kuigi varsti hakkab hoolimata kolmest sokipaarist jalgadel külm. Huvitav, et mul on käes kaks paari käpikuid, vasakul käel on meeletult külm, parem suriseb mõnusalt soojast. Kampsuni krae ulatub silmini ja ma tunnen kergelt koitanud villa lõhna. Jalad astuvad vaikselt, samas rütmis mööda teed. Must koer, minu ees vaatab viivuks tagasi ning sukeldub siis hange, et oma märk maha jätta. Lumi on talle kõrvuni.
Siis tõuseb tuul, vali, vilisedes ja tuhisedes. Keerutab ülesse kogu tuhklume ja ma ei näe enam midagi. Tunnen kuidas mul on meeletult külm. Tuul vuhiseb läbi kõigi kontide. Selle vastu ei aita miski. Sulen silmad ja ootan, et see mööda saaks. Nii äkki kui see algas, see ka lõppes. Kõik on vaikne, ainult külm naha vahel on jääv. Ma elan põhjamaal, naudin seda. Aga see tuul tekitab minus vahel tunde, et vajan midagi sooja, armast ning pehmet. Midagi, millele mõtlemine tooks naeratuse näole. Sean sammud kodu poole, koer tuleb kaasa. Alustuseks joon tassi teed ning sirutan jalad soojamüürile.