Showing posts with label metsikud lepatriinud. Show all posts
Showing posts with label metsikud lepatriinud. Show all posts

16.5.11

Metsikud lepatriinud

Ja nüüd on viimane osa. See lugu on olnud mulle midagi... siia sai kokku kõik, mis mul kunagi olnud on ja asjad või inimesed, millest/kellest puudu tulnud. Nüüd on see koht, kui ma küsin, et mida teie arvasite? Kas meeldis? Miks meeldis/ei meeldinud? Ja nii edasi, kuide viitsite...


KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK

„Kaua ma veel lehvitama pean?” päris Kelsa väraval kõõludes Olavilt.

„Nad ju niikuinii ei näe sind enam,” vastas poiss.

„Kahju, et Mirjam Tsenmargil teise vanaema juurde käskis minna,” ohkas tüdruk.

„Neil vähemalt on teine vanaema. Sinul ja minul ju ei ole.”

„Kus sinu teine sai?”

„Ta suri möödunud talvel.”

„Kas ta meeldis sulle?” uuris Kelsa.

„Meeldis, ta oli täitsa tore.”

„Kas sinu vanemad sõidavad ka kohe ära?” vahetas plika teemat.

Poiss noogutas ning nad jalutasid koos Audi poole, kus seisid vanavanemad jättes tütre ja viimase abikaasaga hüvasti.

„Oled sa kindel, Olav, et ei taha kaasa tulla?” uuris Brite.

„Küll ma tulen ise kunagi järgi.”

„Olgu,” Naine naeratas. „Ole siis tubli. Me tuleme paari nädala pärast puhkusele.”

„Ära siis Kelsale lollusi õpeta,” manitses isa.

Lapsed pööritasid vaid silmi.

„Kel, kas su isa on kodus?” päris Brite autosse istudes.

„On küll, ta hakkas koristama.”

„Mida sina siis siin teed?” kurjustas Karoliina.

„Ma ei vii-tsi-nud ko-ris-ta-da,” silbitas plika ja krimpsutas nina.

Kõik oli vaikne. Vanaema luges toas raamatut, vanaisa oli läinud heale sõbrale külla ning Olav lösutas lamamistoolis, võttes ülakehale päikest.

Kelsa tuli tasakesi poisi juurde ning jälgis suure huviga, kuidas pikka kasvu, kenade näojoontega noormees päevitas.

„Mis sul mureks on?” uuris Olav silmi avamata.

Tüdruk ei vastanud, vaid puges sõnagi lausumata talle sülle. Poisil ei jäänud muud üle, kui põimida käed ümber Kelsa ja oodata.

„Mis siis saab, kui memsu või vanaisa ära sureb?” küsis plika vaikselt.

Olav võpatas kergelt.

„Miks sa sellistele asjadele mõtled?”

„Keegi ju peab seda tegema,” ohkas tüdruk.

„Ma ei tea, mis siis saab.”

„Mul on nii hea meel, et sa ära ei läinud.”

„Minul jälle on hea meel, et siin kõik uuesti korras on. Nagu vanasti.”

„Mitte miski ei ole kunagi nagu vanasti,” lausus Kelsa elutargalt.

„Kust sa seda kuulsid?”

„Sinu ema ütles.”

„Minu ema on imeline,” ütles Olav vaikselt.

„Minul ei olegi ema.”

Nad olid mõnda aega vait. Poiss pidas aru, kas oleks võimalik tüdruku kössis kogu enda kõhule päevitada ja Kelsa maadles mitme väga suure ning võõra mõttega.

„Ma tahaks minna kuhugi, kus ma pole iial käinud ja teha midagi, mis oleks põnev,” alustas Olav.

„Mina tahaks, et sa võtaks mu kaasa, siis ma saaks teada, mis on põnev,” jätkas tüdruk.

„Sinu elu ju ongi põnev.”

„Aga ma olen alles nii väike, see vist ei ole sama põnevus, mida sina otsid.”

Nad jäid uuesti vait. Suur vares lendas risti üle hoovi ning naabrite kass astus nõtkel sammul põõsast välja, kadudes õige pea majade vahele.

„Kas sul oli linnas mõni tüdruk?” päris Kelsa äkki.

„Miks sa teada tahad?”

„Kui sa esimesi päevi siin olid, siis vahepeal sa kadusid justkui ära. Olid minu juures, rääkisime juttu, aga su mõtted läksid minema.”

„Kel-Kel, sa oled vaid kümne aastane,” naeris poiss, „Jah, mul oli linnas üks tüdruk, aga me läksime lahku, kui ma ütlesin talle, et tahan paariks kuuks siia tulla. Rääkisin talle, et ma ei saa tulemata jätta, sest siin oled sina ja sa oled minu jaoks alati number üks.”

„Mis tema selle peale ütles?” elavnes Kelsa.

„Ta arvas, et ma olen liiga hea inimene,” muigas Olav.

„Kas see teeb haiget?”

„Mis?” ei mõistnud poiss.

„Et sind hea olemise pärast maha jäätakse.”

Noormees raputas pead. Ta hakkas Kelsa korralikust patsist salke välja tõmbama.

„Ära tee!” pahandas tüdruk ning lükkas tädipoja käe minema.

„Kas sa tead, et ma armastan sind üle kõige maailmas?” küsis Olav äkki.

„Kas sa tead, et ma armastan sind veel rohkem kui kõiki kooke, torte, šokolaade ja komme kokku?”

Lapsed naeratasid teineteisele.

„Ma lubasin isale, et ma lähen koju, kui kõik on ära sõitnud. Me hakkame nüüd koos korralikult elama,” teatas Kelsa, aga ei liigutanud ennast. „Palun luba mulle, et kui memsu ja vanaisa vanaks jäävad ja ära surevad, siis sina ei lähe kunagi kuhugi kaugele, sa ei sure ära ja tuled alati mind vaatama.”

„Oh, Kel-Kel.”

„Lihtsalt luba,” ärritus tüdruk, „las see olla lihtsalt lubadus.”

„Ma luban sulle, et sa oled alati, igavesti minu jaoks tüdruk number üks ja ma ei jäta sind eladeski maha,” tõotas Olav silitades onutütre pead.

Päike oli kõrgel taevas. Aias toimetas omasoodu ringi elu, kuid nemad istusid mitu tundi samal kohal. Poiss, kes ei näinud enam välja nagu laps, kuid oli seda kogu oma hinges ja tüdruk, kes oli noormehe kõrval imetilluke, kuid kohati isegi täiskasvanulikum. Sel hetkel ei olnud ajal neile mingit mõju, maailm jäi seisma, sest nad vajasid seda. Olavil ja Kelsal oli tarvis turvatunnet ning teadmist, et on üks inimene, kelle eest võiks teha ükskõik mida.

Vanaisa leidis koju tulles poisi ja tüdruku toolil magamas. Ta tõi toast heleda lina ning laotas selle üle laste, et nad ära ei põleks. Vana mees vaatas neid, pilgus tohutu õrnus ja hoolimine, teadmata, et trepil seisab Karoliina, kellele see hetk jäi igaveseks meelde. Kui Olav ning Kelsa suureks kasvasid, mõtles naine ikka ja alati päevale, kui lapsed valge lina all magasid ning ta abikaasa neid mitu minutit jälgis. Päike lõõskas üle nende imelise aia.

11.5.11

Metsikud lepatriinud

KAHETEISTKÜMNES PEATÜKK

„Kel-Kel, mis me su sünnipäevaks siis ka süüa teeme?” küsis vanaema peo eelõhtul.

„Tahaks kooki,” õhkas tüdruk.

„Mis kooki siis?”

„Head,” itsitas plika ja sikutas Tsenmarki juustest.

„Ema, tee martsipani kooki,” hõikas Rein avatud aknast sisse.

„Ei!” karjatas Kelsa ning tormas aknale, „Sina mine üldse ära, mis sa räägid rumalat juttu! Ma ju ei söö martsipani kooki,”

„Seepärast seda teha tulebki,” naeris onu ja läks tagasi pika laua juurde, kus vanaisa, Paul ning Olav juba toimetasid.

„Kas Brite toob lihakraami?” tundis Reinu naine Mirjam huvi.

„Lubas nagu tuua, tema on alati selle eest vastutanud,” kehitas vanaema õlgu ja tõi retseptiraamatu lagedale.

„Siis võiks teha paar head salatit. Mulle on alati meeldinud sinu tehtud toorsalat,” sädistas Mirjam ning hakkas kõigi üllatuseks pikalt ja laialt vatrama toitudest, mida ta armastab, mida ei salli. Tavaliselt oli ta üsna vaikne ja hoidis tahaplaanile, lastes Karoliinal vägesid juhatada, kuid seitseteist aastat perekonnas olid teinud oma töö ning viimaks andnud talle pisut julgust jagada laste vanaemaga oma mõtteid ja seisukohti.

Alguses oli Karoliina pisut hämmeldunud ning häiritud, et keegi teine tema tööd tegema asus. Vana naine leebus alles siis, kui minia suutis Kelsalt välja pinnida, mis kooki tüdruk ikka tahaks ning pani salativaliku kiirelt paika.

„Midagi peaks täna valmis ka tegema,” ütles Tsenmark, kellele pakkus kokkamine suurt huvi, sõna sekka, „Homme läheb muidu väga kiireks.”

„Ole siis armas ja pane makaronid keerma,” lausus vanaema ja võttis riiulilt suure poti. „Kelsa, kui palju neid sinu sõpru tulema pidigi?”

„Heldeke, need söövad ju nagu elajad,” naeris Mirjam uurides vahukooretordi retsepti.

„Sassu, Indrek, Mart, Hendrik, Fred, Marju, Anna, Laur, Peep. Üks, kaks kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa, üheksa,” loendas tüdruk esmalt nimesid ja siis oma sõrmi. „Üheksa!”

Olav seisis keset kööki ja vaatas nõutult ringi. Ta oli üllatunud, et kedagi teist toas ei olnud, üldse oli majas kuidagi kahtlaselt vaikne, mis tundus väga imelik, sest inimesi oli juba hetke seisuga vähemalt üheksa. Muidugi oli tal tore koos oma onude, nende laste, Mirjami ja vanavanematega – nad kõik olid tema perekond, aga ometigi tundus poisile, et üleliigset sagimist oli liiga palju.

Väljast kostis automürinat ja noormees jooksis toast välja, et avada värav emale ning isale, kes olid just saabunud. Ta polnud vanemaid pea kuu aega näinud ja rõõmustas väga, kui tema imekaunis ema tumehallist Audist välja astus ja hüüatas: „Oled sa tõesti minu poeg?”. Naine võttis päikseprillid eest ning kissitas silmi oodates, kuni Olav temani jõudis.

„Oh sa mu väike armas,” naeris Brite ja kallistas noormeest.

„Ja taas kord tuletame meelde, et poiss on peaaegu seitseteist,” raporteeris Olavi isa pagasnikut avades, „Ole meheks, vii need kotid ruttu tuppa, söögid tahavad külma saada. Tere kah.”

„Tädi Brite!” Kelsa tuli hirmsa jooksuga eikusagilt ning Tsenmark oli tihedalt tema kannul.

„Kuidas mu lemmikud lapsed elavad?” uuris tädi ja kallistas mõlemat.

„Kuidas me neljakesi kõik sinu lemmikud oleme?” küsis Sten-Marten.

„Aga miks siis ei saa?” manas naine näole väga pettunud ilme, lisades siis kavalalt, „Aga mulle tundub, et kellelgi on siin täna sünnipäev.”

Olavi isa krahmas Kelsa sülle ja keerutas teda.

„Mul tuleb lõunasöök üles,” kõõksus tüdruk.

Mees lõpetas lapse solgutamise ning pani ta maha.

„Öelnud siis enne, sa oleks võinud niiviisi mu puhtad riided ära määrida,” naljatas ta.

„Lähme nüüd teiste juurde,” pani tädi ette võttes tagaistmelt oma helekollase ridiküli.

Naine läks oma madalatel punutud kingadel üle muru, erkpunane seelik tuulekäes lendlemas. Tema pikad paksud juuksed langesid korralikult seljale ning mõlemad – nii Kelsa kui Tsenmark leidsid, et ta on justkui ilmutis, üks väga hea ilmutis keset nende hoovi.

„Kes küll laua kattis?” imestas Mirjam, kui ta koos Britega viimaseid kausse, kanne ja anumaid lauale paigutas.

„Minu meelest tegi seda Kelsa ise, sest kõik poisid läksid koos vanaisaga poodi.”

„No tule nüüd siia,” kutsus Mirjam, „Mitu kohta siia kaetud on?”

„Kolmteist,” lausus Brite peale kiiret üle lugemist.

„Nii... Ja mitu külalist tal tuleb?”

„Mulle ta ütles, et üheksa või ütles seda ema, ma ka ei mäleta.”

Mõlemad naised silmitsesid veidi aega lauda ja purskasid siis naerma.

„Ta on pannud meie poisid ka oma sõprade sekka istuma.”

„Paul on kindlasti ekstaasis, kui saab koos üheksa- ja kümneaastastega süüa,” märkis Mirjam, „Mis me teeme siis nüüd?”

„Ah,” lõi Brite käega, „las olla, poistel endal jalad all ja suud peas, kui ei meeldi, kolivad teise laua taha ümber.”

„Naljakas, et kõige noorema auks korraldatakse kõige suurem pidu,”

„Aga tema hoiabki ju kogu seda seltskonda siin koos. Ilma Kel’ita istuksime kõik oma nurgas ja nokitseksime midagi. Kas sa siis ei mäleta, kuidas kümme aastat tagasi sattusime siia oma peredega heal juhul korra aastas?”

Mirjam noogutas ning tundis end veel kindlamana, nüüd, kus Brite kohal oli. Seitsmeteistkümne aastaga olid naistest väga head sõbrannad saanud.

„Kuulge, teeme jooksuvõistlust,” pani Kelsa ette.

Nooremad lapsed olid otsemaid nõus, kuid Olav, Paul ja Tsenmark vaatasid üksteisele veidi ebalevalt otsa.

„Kas me ei peaks enne natuke seedima? Päris korralik laar sai ära söödud,” uuris Paul.

„Ei, mh,” kortsutas tüdruk kulmu, „sa võid stardi anda, kui sa joosta ei jaksa.”

„Mis siin nüüd toimuma hakkab?” uuris Marko, kes oli laste seas elevust märgates lähemale tulnud.

„Kel-Kel sunnib meid jooksuvõistlust tegema,” oigas Tsenmark.

„Ohooo,” imestas Marko hõigates täiskasvanutele. „Hei teie! Lapsed hakkavad võidu jooksma.”

Kui sünnipäevalaps oli kõik ritta seadnud ja sõnad peale lugenud, võttis ta ka ise koha sisse – Olavi ja Mardi vahel – ning lubas Paulil stardi anda.

„Täiesti pöörane,” irvitas Tsenmark.

„Noh, olge valmis ja läks,” karjus Paul käega vehkides ning kogu lastekari pani jooksu.

Olav magas meelega stardi maha ja sörkis pööraselt tormavatele külalistele ja Tsenmargile järele.

„Noh, küta nüüd, Olav!” hõikas Rein.

„Muidu saad veel väikestelt pähe,” naeris Mirjam.

Korraga olid kõik täiskasvanud püsti ja elasid jooksule kaasa. Kogu aed täitus kilgete ning hõigetega, kui kaksteist paari jalgu ringi ümber krundi tegid. Indrek läks üsna varsti juhtima ja võitis, kuna Tsenmark oli meelega grupist maha jäänud ning sörkis Olaviga koos viimaste seas.

Sünnipäevalised vajusid hingeldades murule, mõni tormas kohe morsikannu juurde. Tükk aega oli kuulda jutte, kuidas keegi oli jala ette pannud või küünarnukiga toginud, aga sellest ei tekkinud mingit riidu.

Marko ja Rein olid õue muusikakeskuse toonud, lisaks jutuvadale hakkas nüüd kostma vali lõbus muusika.

„Kas me tohime tantsida, tädi Karoliina?” uuris Sassu.

Vana naine noogutas ning togis jalaga oma abikkasat, kes selle peale end püsti ajas ja ta tantsima palus.

Kelsa hoidis kõvasti Tsenmarki kätest kinni, hüples ja keerutas ning lasi poisil end õhku visata. Lõpuks jooksid kõik pidulised pikas rivis mööda hoovi, pugedes õunapuude okste alt läbi, moodustades erinevaid kujundeid, lastes muusikal end õhtusse saata.

9.5.11

Metsikud lepatriinud

ÜHETEISTKÜMNES PEATÜKK

„Kelsa, täna on teisipäev,” sosistas vanaema ukse vahelt.

Kottpimedas toas liigutas ennast keegi. Voodi nagises, kui tüdruk end püsti ajas ja magamistoast käsikaudu välja hiilis. Peale seda, kui Tsenmark paksu teki akna ette riputas, kippusid kõik lapsed väga kaua magama, enam ei ajanud neid tõusev päike üles.

„Mis kell on?” uuris plika ja hõõrus silmi.

„Kümme hakkab juba saama,” vastas Karoliina, „Seepärast ma tulingi sind äratama, et vast sa tahad ikka isaga ühel ajal koju jõuda.”

Kelsa noogutas ning küsis, kas ta enne minekut midagi hamba alla saab. Uni oli kui silmist pühitud ja laua taga istudes oli tüdruk sama ergas ning rõõmsameelne kui muidu.

„Tulge siis siia, kui asjad lahti pakitud saate. Poisid pole ka Markot ammu näinud,” hõikas vanaema järele, kui plika juba uksest välja lendas. Ta pistis tulistjalu kodu poole jooksu.

Samal ajal tuli teiselt korruselt alla Tsenmark, endal silmad pahupidi peas.

„Mis asja te lärmate siin ’ommikul vara?” torises poiss ja suundus vetsu.

Kelsa lükkas ukse ettevaatlikult lahti ning vaatas esikus ringi. Ta ei olnud juba kuu aega kodus käinud, sest isa oli väga pikalt ära. Tüdruk astus sisse ja piilus kööki, kus oli vaid paks tolmukord, seejärel tõttas ta elutuppa ning leidis isa diivanilt istumas.

„Issi!” kiljatas plika ja jooksis mehe juurde.

„Oi, Kel-Kel,” imestas Marko, „sa tulid nii vaikselt, et ma ei kuulnudki.”

„Ma mõtlesin, et sa ei tulegi tagasi,” ohkas tüdruk ja kallistas isa.

„Mis häda mul sinna väljamaale jääda on? Pealegi, Kel, see oli viimane kord, rohkem ei sõida ma sinu juurest ära.”

„Kas me nüüd läheme loomaaeda?” uuris Kelsa ja sättis end mugavamalt mehe sülle.

„Kohe täna või?”

„Nojah.” Tüdruk noogutas innukalt.

„Pakime siis asjad ruttu lahti.”

Kelsa keksles isa kohvri juurde ja hakkas lukku lahti sikutama.

„Me peame memsu ja vanaisa juurest läbi minema. Memsu tahtis, et sa ennast poistele ka näitaks,” ütles ta, samal ajal triiksärke põrandale loopides.

„Ei tea,” kõhkles Marko riideid põrandalt üles korjates, „kui mind palju vaadata, siis viimaks kulun ära.”

„Ära jama,” lõkerdas tüdruk ja torkas šokolaaditahvli endale taskusse.

„Ma nägin seda küll,” naeris isa ning läks musta pesu kuhjaga vannituppa.

„Niisiis, et jääb loomaaed?” päris ta elutuppa naastes.

„Jah,” kilkas Kelsa, „ma võtan igaks juhuks tossud ka kaasa.”

„Muidugi tee seda,” noogutas isa ja haaras laualt auto võtmed, „viimaks pistetakse sind veel ahvi pähe puuri.”

„Kas sa tahad emale ka külla minna?” uuris Marko, kui nad juba pool tundi sõitnud olid.

„Kas sina tahad?” küsis plika vastu ning puuris isa pilguga.

Mees muutus ebalevaks ja trummeldas sõrmedega vastu rooli.

„Mina ei taha,” lausus Kelsa, nähes isa kimbatust.

Markol hakkas kohe kergem ning ta palus tütrel edasi jutustada, mis ta sel suvel juba teinud oli. Tüdruk toetas pea vastu ust, rääkides samal ajal kiiresti ja elavalt kõigest, mis meelde tuli.

„Ah sa vana kurat!” torises isa, sõites kogemata august läbi.

„Sa vana kurat jah,” kordas plika ja pühkis verist nina.

Mees vaatas hämmeldunult lapse poole ning pidas auto teeservas kinni.

„Mis sul juhtus?” imestas ta, otsides bardatsokist paberit.

„Kui sa august läbi kimasid, siis ma virutasin endale rusikaga kogemata vastu nina,” naeris tüdruk.

Valge paber muutus kiiresti punakaks, kuid naeratus plika näolt ei kustunud hetkekski. Teda ei hirmutanud veri, ta leidis hoopis, et see on uskumatult lahe.

„Kahju, et poisid seda ei näinud,” ohkas ta.

Marko purskas naerma, ta paitas Kelsa sasipead ja tundis end väga õnnelikuna, et just temal säärane taibukas ja hakkaja tütar on. Neid pidi ees ootama suurepärane elu, nüüd, kus ta ei pea enam pidevalt reisima. Korraks oli mees plaaninud ka elukoha vahetust, sest enam ei vajanud ta isa ja Karoliina abi, kuid siis mõistis, et äärmiselt arutu oleks kiskuda Kelsa välja keskkonnast, mis on tüdrukule nii omane ning kallis. Ilmselt ei oleks keegi ka selle plaaniga nõustunud, sest plika kuulus sinna linakesse – oma vanavanemate, sõprade ja lõputute seikluste juurde.

5.5.11

Metsikud lepatriinud

KÜMNES PEATÜKK

„Nii, nüüd me istume siin seni, kuni te normaalseteks hakkate,” ütles Karoliina kurjalt ja vaatas kordamööda kõigile lapselastele otsa, „Ma ei hakka praegu emadele, isadele helistama, ise vaatate, kuidas seda jama seletate, aga niimoodi ei saa see asi edasi minna. Olete minuga nõus?”

Kõik noogutasid.

„Ma ei oleks teist sellist asja uskunud,” Vanaisa trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Nõndaks. Kes alustab? Kelsa?”

„Mis mina? Mina oleksin äärepealt ära uppunud!” kriiskas plika ja vahtis mehele trotslikult otsa.

„Kallis laps, me oleme ju mitu korda rääkinud, et sa tuled veest välja, kui seal külm on,” lausus vanaema leebelt.

„Paul, va jobu, oleks pidanud mulle appi tulema,” teatas tüdruk tigedalt.

„Lõpeta!” röögatas vanaisa näost punaseks lahvatades.

Kõik neli last ei osanud kusagile oma häbi täis silmi peita. Esimest korda olid nad suutnud vanavanemad välja vihastada ja teinud seda väga põhjalikult.

„Nii, proovime uuesti,” alustas Karoliina reipalt, „Tsenmark, äkki sina? Sul on vähemalt käed sellest jamast kõige puhtamad.”

„Ma tunnen ju oma venda ja Olavit,” kogeles poiss ja rullis särgi alumist serva ning jätkas vaikselt, „ ja ma ei saanud vahele minna, sest ma teadsin, et nad niikuinii ei jäta järgi. Ma kartsin kohutavalt, nad pole kunagi sellised olnud.”

Paul hakkas toolil nihelema, ta tundis noorema venna ees häbi jõe ääres juhtunu kui üldse viimase kuu pärast. Noormees ei saanud aru, kuidas ta oli oma ratsionaalse mõtlemise kaotanud, muutudes kontrollimatuks elajaks. Kõik oleks parimas korras, kui ta vaid oleks vaevunud Olavilt tüdruku kohta aru pärima.

„Ärge piinake teisi!” ütles Paul valjult, „See on minu süü. Ma ei tea, mis mul viga on.” Ta võttis peast kinni ja sulges silmad. „Ma saan alles nüüd aru, et oma lollakate tujudega keerasin ma teie kõigi suve pekki. Ma rääkisin Olavi kohta täiesti mõtlematult totaalset jama, üritasin kõiki tema vastu ässitada. Kelsa peale vihastasin ka söögi alla ja peale, peaasi, et oleks keegi teine minu hädades süüdi.”

Vanaema vaatas abikaasale otsa ja noogutas heakskiitvalt.

„Katsu nüüd mitte kõike endale kahmata,” pomises Olav, „Mina ei oleks tohtinud sulle kallale tulla. Lihtsalt... Vaatasin, kuidas sa seal käed taskus seisid ja minu Kel-Kel karjus täiest kõrist appi, mul sõitis katus täiesti ära. Kellel ei sõidaks?”

„Ise suured mehed, aga käitute nagu vasikad.” Karoliina raputas pead.

„Nüüd uuesti sinu kord Kelsa,” lausus vanaisa.

„Paul, anna andeks, et ma sulle jobu ütlesin,” vuristas tüdruk kiirelt.

Vanaema tõusis püsti ja võttis kapist sidemete ning plaastritega karbi.

„Noh, kumb teisele rohkem sinikaid tegi? Ninaluud on ikka terved?” naeris ta.

Mõlemad poisid katsusid korraga oma veriseid ninu. Toas valitses hoobil rõõmsam ja vabam õhkkond. Kelsa hakkas jalgu kõlgutama ning Tsenmark jälgis hoolega, kuidas vanaema kõigepealt Pauli näo ja seejärel Olavi näo puhtaks pühkis, viimasele plaastri kulmule kleepis.

„Pange puhtad riided ka selga. Paul, sul on rinnaesine ju üleni punane,” lausus vanaisa ning läks esikusse.

„Mis te siis nii kõvasti lõite, tobukesed?” muigas vanaema ja vaatas heldinult vanemaid poisse.

„Keda teist sa ikka tümitad, kui oma armast sugulast?” naeris Olav ja lõi onupojale sõbraliku matsu vastu õlga.

„Sa vana kurat!” röögatas Paul ja krimpsutas valust nägu.

„Aitab!” kiljatas seni vaikselt istunud Kelsa nii, et kõik võpatasid.

Tüdruk vaatas uhkelt enda ümber ringi ning noogutas rahulolevalt, et oli suutnud korra majja lüüa.

„Kel-Kel, su sõbrad on värava taga,” ütles vahepeal õues käinud vanaisa tuppa tulles.

Plika ajas end kähku toolilt püsti ja tõttas ukse poole.

„Stopp!” hüüdis vanaema ning ootas, kuni toas uuesti vaikseks jäi.

Kolm poissi vaatasid vanale naisele uurivat otsa ning tüdruk kibeles õue.

„Te peate õppima jälle läbi saama, midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda, et te tüdruku jõkke uputate ja üksteist maha lööte. Kõik, mis teil linnas juhtub, selle jätate sinna maha ja siia tulles olete kõik sõbralikud ja rõõmsad,” pidas naine epistlit, „Saite aru?”

Lapsed noogutasid.

„Sina ka, Kelsa?” kontrollis vanaisa.

„Ega ma imbetsill ei ole!” kurjustas tüdruk.

„Poisid?”

„Absoluutselt,” kostis Tsenmark.

Olav ja Paul noogutasid.

2.5.11

Metsikud lepatriinud

ÜHEKSAS PEATÜKK

„Ujuma, ujuma, lähme, lähme ujuma,” laulis Kelsa juulikuu esimesel hommikul, kui kõik neli last hommikust sõid.

„Ujuda tahaks tõesti. Nüüd peaks vesi juba soe olema,” arvas Tsenmark ja pistis maisihelbeid suhu.

„Aga miks me ei võiks siis minna?” imestas Olav ning tõusis esimesena lauast.

„Memsu, memsu, me tahame u-ju-ma minna!” hõikas plika teises toas riiulitelt tolmu pühkivale vanaemale.

„Enne tuleks ikka hommikusöök ära lõpetada,” kostis naine sikutades voodikatte sirgeks.

„Minu taha see asi pidama ei jää!” teatas Kelsa ja viis kausi kraanikaussi.

Ta läks koos Olaviga kapist rätikuid ja ujumisriideid otsima, jättes vennad omavahele.

„Kas sa tuled ka?” küsis Tsenmark pisut murelikul ilmel.

„Jah,” ühmas Paul ning liigutas aeglaselt lusikat.

Noorem poiss vaatas tükk aega vanemat, murdes pead selle üle, millal olid nende rollid vahetunud ja temast saanud suhtlemisaldis ning sõbralik, vennast aga endasse tõmbunud õnnetusehunnik. Sten-Marteni jaoks oli ääretult kummaline teisel kogu aeg silma peal hoida ja üritada tema tusatujusid ette aimata ning vältida. Väikesest vanusevahest hoolimata tundis ta oma venna ees tohutut aukartust, vaatas talle alati alt üles ning pidas lugu. Viimased nädalad olid kõik muidu nii selged suhted sassi ajanud.

„Mis asja te munete siin?” pahandas kööki naasnud Kelsa, toetades riidepusa söögilauale.

Poistel ei jäänud muud üle, kui söömine lõpetada ja oma asjad tuua. Nad olid juba väravast väljumas, kui vanaisa neid hüüdis.

„Mul oleks korraks abi tarvis!” teatas ta lähemale kiirustades.

„Mina tulen,” hüüdis Olav, pani asjad maha ja läks vana mehe juurde.

„Olav, ole nüüd!” kriiskas tüdruk, „Me pidime ju ujuma minema.”

„Minge te ees ära, ma tulen kohe järgi,”

Paul ja Kelsa astusid tänavale, kuid Tsenmark näis kõhklevat.

„Teate,” ütles ta, „ma lähen ka appi, siis saab kiiremini.”

„Küll on ikka head inimesed,” porises Paul, kui ta, onutütar kõrval, mööda tänavat astus.

„Sapikivid, Paul, sapikivid,” tuletas Kelsa meelde ja vahetas teemat. Plika pidas paremaks terve tee ise rääkida, et vältida mõnda sarkastilist või teisi halvustavat märkust ja Paul tundis kergendust, et talle elu lihtsamaks tehti. Asi polnud üldse selles, et ta tahtis pahane olla, sugugi mitte, poiss lihtsalt ei saanud muudmoodi.

Hoolimata palavast ja päikselisest ilmast polnud jõeääres hingelistki. Ilmselt oli asi varajases kellaajas, pealegi käisid selles kohas ujumas väga vähesed, vette mindi enamasti sadakond meetrit eemal kiigeplatsi juures.

Kelsa asus kohe riidest lahti koorima, viskas hilbud hooletult kaldale ja tormas vette.

„Issand!” kikas ta ja väristas õlgu.

„On väga külm?” uuris Paul ning võttis murul istet. Tal ei olnud ujuma minekuga kiire.

„Ei, ei ole!” hüüdis tüdruk ja tegi grimasse. Ta hakkas ennast aegamisi märjaks kastma.

Noormees viskas sellili, vahtis pilvi ning mõtles oma mõtteid. Vahepeal kuulis ta, kuidas plika pladistas ja puristas. Ta pidi sooja päikese käes juba magama suigatama, kui vali röögatus poisi jalule ajas.

„Mu paganama jalg!” kisendas Kelsa kaelast saati vees.

Paul seisis ja vaatas, kuidas onutütar sipleb ja end kaldast üha kaugemale ajab. Õige varsti pidi ta jõudma laia jõe keskele, kust kiire vool võis pisikese tüdruku vabalt kaasa viia.

„Sa vana kurat!” vandus Kelsa edasi, keeras end sellili ja hakkas ühe jalaga siputama. Ta oli küll osav ujuja, kuid nüüd ei õnnestunud tal kuidagi end kalda poole liigutada.

Pauli peas valitses kaos, ta teadis, et peab tüdrukule appi minema, sest muidu võib juhtuda suur õnnetus, kuid ometi seisis ta nagu kivikuju ning jälgis, kuidas Kelsas kasvab paanika. Kõigele lisaks torkas ta käed lühikeste pükste taskutesse. Alles siis midagi poisis murdus, kui plika appi karjuma hakkas. Ta oleks Kelsat päästma läinud, kui selja tagant hirmsa jooksuga tulnud tädipoeg, poleks möödudes teda pikali paisanud.

Olav kahlas ülariietega vette, ujus tüdruku juurde ja haaras kinni ta jalast. Plika klammerdus otsemaid poisi külge ning tema silmis peegeldus tohutu hirm. Noormees ulatus viimaks jalgu põhja panema ning tuli aeglaselt veest välja. Kõik tema riided tilkusid jahedast veest ja süles oleva Kelsa lõug plagises kontrollimatult. Olav toetas tüdruku õrnalt maha ja mässis mitme rätiku sisse, seejärel tormas ta vahepeal püsti tõusnud Paulile kallale.

„Mis sul arus oli?” karjus poiss nagu meeletu, „Ta oleks võinud ära uppuda, sa igavene jobu. Kas sa mõtlesid, et lihtsalt seisad tuimalt ja vaatad, kuidas jõgi Kel’i minema viib? Pärast oleks hea öelda, et ups, juhtus.”

Paul oli vait ja lasi tädipojal end klohmida.

„Mis sinuga toimub? Kelleks sa ennast pead? Mis sul on minu ja Kelsa vastu?” ründas Olav teist nii sõnade kui rusikatega.

Tsenmark oli istunud plika kõrvale ja hoidis tal tugevalt ümbert kinni, ise hoolega vanemaid poisse jälgides.

Viimaks Paul justkui ärkas ja hakkas vastu lööma. Ta oli Olavist küll pisut lühem ja kõhetum, kuid see-eest tabasid tema löögid alati kõige valusamasse kohta.

„Sa ei ole maailma naba. Kõik ei pea sinu ees kummardama ja sind ülistama, sa oled lihtsalt üks hale lipitseja, kes valimatult kõigile poeb,” karjus Paul ning virutas Olavil huule veriseks.

„Mina vähemalt ei käi ilma mingi põhjuseta tigedalt ringi ja ei räägi teistest halba. Mis sa arvad, et ma ei tea, mida sa väikestele minu kohta öelnud oled? Tsenmark ja Kelsa rääkisid mulle kõigest, sa igavene rott!” röökis pikem poiss ja asus aina kõvemini oma onupoega materdama.

Nooremad lapsed tõmbasid end kössi ja üritasid nähtamatuks muutuda, kumbki neist ei julgenud sekkuda.

„Ilma põhjuseta!” möirgas Paul, „Sa ei ole ainult siin mul jalus, vanaema – vanaisa lemmiklaps, vaid sa suutsid suurest linnast üles leida ka just selle tüdruku, kes mulle meeldib.”

„Mis kuradi tüdruku?” Olav tõmbas hinge.

„Kuidas on võimalik, et linnast, kus elab pea nelisada tuhat inimest, leiad sa üles just selle tüdruku ja mina satun teist bussiga mööda sõitma?” Paul pühkis verist nina alust.

„Kellest sa räägid?”

„Ma olen sind alati läbi näinud, Olav. Kõiki su tobedaid plaane, et olla tore ja abivalmis. Sa võiksid olla vähemalt nii julge ja mitte teha nägu, et sa ei mäleta Helerini,”

„Söö sitta, Paul!” räuskas Olav ja rapsas verise käe vastu särgi serva puhtaks. „Ta on mu sugulane. Helerin on mulle isa kaudu mingit pidi sugulane, ta ööbis meil, kui tema vanemad reisil olid.”

Kõhetum poiss kohmetus. Ta tundis end ääretult tobeda ja rumalana. Paul tahtis juba vabandada, kuid sai Olavilt uuesti vastu vahtimist ning see sütitas temas taas viha.

„Kas sa, imbetsill, selle pärast käisidki kuu aega nina vingus ja ajasid minu kohta paska? Sa oleks võinud ju küsida. Ma ei osanud arvata, et sa nii hädine oled.”

Poisid läksid jälle kaklema, näis, et nende hoobid tabasid teineteist aina valusamalt. Viimaks võttis Tsenmark end kokku ja hüüdis: „Aitab juba! Kui vanad te olete?”

Kuna keegi ei teinud teda kuulma, tõusis ta püsti ja läks lähemale.

„Lõpetage ära. Kelsa nutab,” ütles ta tigedalt.

Viimased sõnad tegid oma töö ja noormehed jäid kohmetult seisma. Plika tõepoolest nuuksus ja äigas vahepeal käega üle silmade, et pisaraid pühkida. Olav äigas särgi varrukaga üle verise huule ning jooksis Kelsa juurde. Ta kükitas tüdruku ette maha ja sirutas käed välja. Plika võttis tal tugevalt ümbert kinni, toetades pea poisi õlale.

„Palun ärge kakelge,” sosistas Kelsa.

Olav tundis, kuidas kuumad pisarad tema kaelale tilkusid. Poiss võttis onutütre sülle, tõusis ja viipas peaga Tsenmarkile, et too asjad kokku korjaks. Kolmekesi asusid nad vaikides kodu poole.

Paul istus, ise salkus ja räpane, maha ja toetas pea kätele. Tema rusikad valutasid, aju tahtis kohe plahvatada ning midagi sooja nirises üle põse. Maailm hakkas poisil üle jõu käima.

25.4.11

Metsikud lepatriinud

KAHEKSAS PEATÜKK

„Paul, pai Paul, anna mulle see kriidikarp kapi otsast!” lunis Kelsa ja vaatas onupojale moosipurgi siili näoga otsa.

„Sa kohe oskad segada,” Poiss põrnitses plikat tusaselt ja lõi raamatu kinni.

„Vaata, et sa niimoodi lugedes pimedaks ei jää. Mida sa istud siin toas, õue tuleb minna!” kamandas tüdruk ning pani käed puusa.

„Mida sa tänitad? Ega sina mu vanaema või Olav ei ole. Mine kiusa Tsenmarki või mõnda oma sõpra,” Paul ulatas Kelsale karbi ning istus uuesti diivanile

„Kui sa nii igav inimene ei oleks, siis sa teaks juba ammu, et vanaisa magab oma toas ja memsu, Olav ja Tsenmark läksid poodi.” Tüdruk tegi poisile nägusid.

„Ma ei taipa, miks sina siis siin töllerdad?”

„No, issandjumalappikene! Sa, Paul, oled ikka nagu eile sündinud. Muud ei tee, kui loed ja isegi ei tea, et mulle tuli Sassu külla,” pahandas Kelsa leebelt.

„Ma ei jõua neid sinu semusid meeles pidada, lapsehoidjaks on sul Olav.” Paul süvenes uuesti raamatusse.

„Ei tasu kohe nii kuri olla, sul võivad sapikivid tulla,” lõkerdas plika ja jooksis toast välja.

„Ise sa oled üks suur sapikivi,” torises poiss ning keeras lehte.

„Kus sa nii kaua olid?” uuris Sassu ja sättis oma hobusesaba.

„Ah, Paulil on jälle paha tuju. Tal pole üldse naljasoont,” ütles Kelsa tõsiselt ja istus sõbranna kõrvale maha. „Mida me siis joonistame?”

„Teeme hoopis seda keksumängu,” pani Sassu ette.

Kaks õblukest tüdrukut asusid usinalt kiviplaatidele jooni tõmbama. Plikad ei märganudki, kui Paul trepile ilmus, neid veidi aega silmitses ja võrkkiike pikali viskas. Loomulikult oli poisil raamat kaasas ning ta jätkas lugemist.

Varsti tormasid õuele ka Mart ja Indrek. Nad olid pisut imestunud, et muidu nii poisilikud, mängivad Sassu ja Kelsa nüüd keksu ja joonistavad roosade, helesiniste, kollaste kriitidega. Poisid istusid murule, ajasid tüdrukutega juttu, oodates ise kannatamatult, et saaks midagi asjalikumat tegema hakata.

„Igavesed põngerjad,” torises Paul, tõusis võrkkiigest püsti ja seadis sammud uuesti toa poole, „Nagu lasteaed. Kusagil ei saa rahulikult olla.”

„Pai Paul, ära ole meie peale kuri,” ütles Kelsa.

„Jäta juba see paipaulitamine. Ma ei viitsi sinu totrusi kaasa teha. Mul on kõriauguni sellest, et siin majas kõik nagu kaheaastased on.”

„Paul, mis sul viga on?” küsis Indrek ja vaatas endast tunduvalt suuremale poisile otsa. Lapse pontsakad põsed olid päikesest ära põlenud nimg tumedate kulmude alt paistsid välja sügavsinised seasilmad.

„Mina olen ainuke terve mõistusega inimene siin majas. Vigu tuleks otsida teistelt, eriti aga Olavilt. Iga suvega muutub ta järjest titemaks. Mul on raske uskuda, et ma temaga ühevanune olen,”

Neli sõpra silmitsesid hämmeldunult endi ees seisvat Pauli. Neil oli raske uskuda, et veel mõni aasta tagasi, oli sama poiss nendega koos mänginud ja üdini sõbralik olnud. Lapsed ei saanud aru, miks ta Olavit pidevalt maha tegi ja nendega lakkamatult tõreles. Nende jaoks oli hiiglama vahva, et üks kuueteistaastane noormees viitsis nendega mängida ja pidas lugu asjadest, mis Kelsale ja tema sõpradele korda läksid. Ja nüüd tuli Paul, kes väitis, et see on totaalselt vale ning mõistuse vastane. Kuidas on võimalik, et tal puudub nüüd igasugune mängu- ja naljasoon?

Sellest lastele väga segasest olukorrast päästis kõiki vanaisa, kes tuli avatud aknale ja palus Paulil korra tuppa tulla. Vanamehel olevat poisile pakiline jutt, seejärel tõmbas ta akna uuesti kinni. Noormehel ei jäänudki muud üle, kui tuppa vantsida ja vanaisa ära kuulata.

„Ma olen alati arvanud, et ei ole mõtet küsida kelleltki, et kas midagi on korrast ära, kui see on niigi palja silmaga näha,” alustas vanaisa oma tugitoolist.

„Sul on õigus, see on üsna vaimuvaene küsimus,” kostis Paul ja toetas end vastu köögilauda, kiigates tänavapoolsest aknast välja, et kas teised juba poest tagasi ei tule.

„Ma ju näen, et sel suvel on sulle midagi meie juures väga vastukarva. Sa oled tulekust saadik olnud turris ja pahur. Tean, et sa oled üsna tõsise loomuga ja armastad omaette ninapidi raamatutes konutada, aga nüüd on midagi väga korrast ära.”

„Kõik ei peagi rõõmsad olema nagu Olav või Kelsa,” pomises poiss vaikselt.

„Mida sa ütlesid?” küsis mees, kuigi oli väga hästi kuulnud, mis Paul ütles.

„Siin käib üks igavene vahet tegemine!” pahvatas noormees ja uuris hoolega oma paljaid varbaid.

„Mis vahet siin tehakse siis?” kortsutas vanaisa kulmu.

„Ikka Kelsa ees ja Kelsa taga, vahele natuke Olavit ka. Aga mina ja Tsenmark?”

„Räägi palun ainult enda eest. Sten-Marten ei käi mossitades ringi ja ei õienda kõigi kallal, minu meelest on ta talvega palju enesekindlamaks muutunud ning tublisti trenni tegema hakanud,”

„No olgu,” torises Paul, „aga miks siis mina kehvem olen, kui Olav ja Kelsa?”

„Kas sa tunned ennast kehvemana kui nemad?”

„Otseloomulikult. Ma ei jõua hommikul silmi lahtigi teha, kui ma juba kuulen Kelsa vaimukustest või Olavi heasüdamlikkusest. Ma olen ka olemas, tead.” Poiss istus lauale ja näppis sõrmedega vakstut. Ta tundis end vanaisa ees oma rahulolematuse ja vingumise pärast väga halvasti, kuid ei tihanud enam ka alustatut järgi jätta.

„Aga sa ära tunne end neist viletsamana. Sa oled väga tark ja arukas poiss. Te neljakesi olete kardinaalselt erinevad, teid ei saa ühe mõõdupuu järgi võtta,” andis vana mees nõu, „Paul, sa ei ole minu silmis sugugi halvem, kui teised lapsed. Mina olen kõigi vanaisa ja mul on igaühega teist omamoodi läbisaamine. Ma usun, et ei valeta, kui ütlen, et vanaema arvab ja tunneb täpselt samamoodi.”

Köögiuks lendas lahti ja sisse astus Olav, suur kilekott näpus.

„Tere, me jõudsime tagasi!” teatas ta ning pani ostud külmkapi ette maha.

Paul vaatas teda viivuks väga häiritult ning tormas siis koridori, riivates tugevasti tädipoja külge.

„Mis tal minu vastu viimastel päevadel on?” küsis Olav nii iseendalt kui vanaisalt.

Kostusid tümpsuvad sammud teisele korrusele viivalt trepilt, hetk hiljem lõi Paul üleval ukse kinni. Teine poiss hakkas kilekotti tühjaks tõstma. Õige pea astus kööki ka Tsenmark ja tihedalt tema kannul tuli Kelsa koos oma sõpradega.

„Ära seda jäätis külma pane!” palus tüdruk ja sirutas käe välja.

„Kust sa võtad, et me jäätist ostsime?” päris Olav ning ei teinud kärsitutest lastest välja.

„Tsenmark ütles, et te ostsite!” hõikas Indrek tagant poolt.

Sten-Marten vaatas nagu muuseas mujale, oma süüd kinnitamata või ümber lükkamata.

„Kui ma teid siia kallale lasen, siis saab jäts ju kohe otsa,” täheldas kõige vanem poiss.

„Vanaisa, jah, me võime ju jäätist?” nurus Kelsa, sahtlist juba lusikaid otsides.

„No mis jäätis see on, kui maitsta ei anta,” naeris mees, „aga minge kaussidega õue. Kes seda plätserdust siis pärast koristab. Ega mitte sina Kelsa?”

Tüdruk tahtis nagu midagi öelda, kuid sai ka ise aru, et õues süües on palju lihtsam köögis puhtust hoida.

18.4.11

Metsikud lepatriinud

SEITSMES PEATÜKK

Mart loopis pisikesi kive vastu teise korruse akent. Ta hakkas juba kannatust kaotama ning pidas aru, kas keegi läbi une üldse kuuleb õrnu kolksatusi klaasil. Poiss tahtis juba uksele koputama minna, kui aken lahti lükati ning unine Olav sealt välja vaatas.

„Mart, va raisk, mis sa tahad nii vara hommikul?” pomises noormees ja hoidis suure vaevaga ainult ühte silma lahti.

„Palun andeks, et ma su üles ajasin. Ma tahan teada, kas Kelsa on siin? Kodus teda ei ole, ta isa pole veel tagasi jõudnud.”

„Mida sa selle Kelsaga,” poiss heitis pilgu seinakellale, „hommikul kell kaheksa teed?”

„Kiirelt on vaja Indreku juurde minna. Olav, noh, ole nüüd! Aja ta üles,” nurus Mart, hüpates jalalt jalale. Hommik oli veel üsna jahe, kuid see ei takistanud teda kandmast lühikesi pükse, õhukest särki ja loomulikult oli ta paljajalu.

„Kels, maast lahti, üks su sõge sõber tahab Indreku poole minna!” hüüatas Olav valjult ning tõmbas akna koomale. Ta sikutas tüdrukul teki pealt, mõttes siunates Marti, kellel polnud õrna aimugi, mis kell on viisakas teisi inimesi suvevaheajal üles ajada.

„Ma ei taha minna,” oigas plika ja tõmbas end kerra, hoides tugevasti padjast kinni.

Noormees istus onutütre voodiservale ning raputas teda õlast.

„Pagana Mart!” tigetses Kelsa, ajas end püsti, et otsida üles oma päevalillega särk.

„Ütle edasi, et kui ma teda korra veel siin enne kella kahtteist näen, siis ei lähe tal enam nii hästi,” Olav komberdas oma aseme juurde, viskas pikali. Vana voodi ragises poisi raskuse all, kui ta ennast näoga seina poole keeras ja teiki üle pea tõmbas. Ta kuulis, kuidas uks kinni kolksatas ja Kelsa vaikselt trepist alla jooksis, jõudis veel mõelda, et toas on mõnusalt jahe ning siis suikus poiss sügavasse unne, ärgates uuesti alles peale keskpäeva.

„Kels ei olegi veel tagasi?” imestas Olav kapist kaussi võttes.

„Ei ole, ei ole,” ühmas vanaisa tugitoolist ja keeras lehte.

„Tead ka, mis kell see Mart juba akna all oli?”

„Mina olin juba kuuest üleval. Tavaliselt ei ole Kelsale mingi probleem seitsmest ärgata. Ma ei saanudki aru, mis ta täna nii turris oli.”

„Me läksime veidi enne kahte magama,” lausus Olav ja vaatas maha.

„Mõistust pole teile kummalegi palju antud,” täheldas vana mees, pani ajalehe käest ja tõusis püsti, „Söö kõht täis ja tule siis õue, mul on tarvis üks töö ära teha.”

Poiss noogutas ning võttis külmkappist piimakannu. Hoolimata sellest, et vanaisa teda väljas ootas, ei hakanud Olav kohe sööma. Ta lasi pilgul köögis ringi käia ning üritas end harjutada mõtteda, et paari päeva pärast on ka Sten-Marten ja Paul seal. Vaatamata tohutule kiindumusele oma onupoegade ja kõigi teiste sugulaste vastu armastas poiss kõige rohkem olla vanavanemate juures koos Kelsaga. Siis tundus alati, et iga asi on omal kohal ja täpselt parasjagu. Kui maja oli rahvast täis, oli raske leida kohta, kus pisut omaette olla, pidevalt toimus mingi ringi sehkendamine ja nii armsast vaikusest ei jäänud midagi alles. Isegi nüüd, kui nad kõik olid juba suureks kasvanud ega olnud enam pisikesed tited, suutsid Paul ja Tsenmark teha kohutavalt palju asjatut lärmi. Vahepeal rääkis onupoegadest vanim nii mõttetut ja igavat juttu, et Olavil tekkis tahtmine talle paar obadust virutada. Tal ei olnud midagi nende vastu, aga eladeski ei suutnud ta suhtuda neisse säärase heldimusega nagu Kelsasse. Ilmselt oli asi ka selles, et plika oli temast õige mitu aastat noorem, erinevalt poistest, kes olid peaaegu sama vanad ning eelkõige oli Kelsa ainuke tüdruk. Ja veel milline tüdruk.

Olav võpatas, kui vanaisa aknale koputas. Ta sõi kiirelt kausi tühjaks, viskas selle kraanikaussi ja tõotas, et katsub selle enne vanaema ära loputada.

„Mul on vaja, et sa sinna kuuri katusele roniks,” teatas vana mees ning viskas lapselapsele paari töökindaid.

„Ei ole probleemi,” teatas noormees ja vinnas end esmalt madalale garaaži katusele, kust ronis edasi kuuri omale.

„Viska mulle need kaks traadipusa sealt!” juhendas vanaisa ning sirutas käed välja, „Ja siis mine natuke serva poole ja vaata, kas eterniit on sealt veel terve.”

Olav liikus julgelt katuse teise serva, kükitas ning tõmbas käega üle katkise pinna.

„See tuleb välja vahetada,” hüüdis ta, „Muidu hakkab sisse sadama.”

„Selge, aitäh sulle. Tule nüüd alla.”

Poiss tundis kuidas päike lõõskas talle lagipähe, nahk oli tal juba ammu märg. Ta vaatas välja sobiva koha, toetas käe katuse servale ja hüppas mängleva kergusega alla.

„Mis sa selle traadiga nüüd teed?” uuris ta vanaisalt.

„Ah, ma ei tea isegi veel täpselt.”

„Abi ei ole tarvis?”

„Ei, ei. Mine nüüd, küll ma kutsun, kui mul sind vaja on.”

Olav tõmbas kindad käest, pidades aru, et miks ta need üldse paari traadirulli alla viskamiseks kätte oli pannud ja jalutas siis toa poole, plaaniga õhemad riided selga panna. Poolel teel jäi ta seisma ning hüüdis: „Aga kus memsu on? Kas tal ei ole abi vaja?”

„Ta läks poodi. Ole sa nüüd maru rahulik, jõuad meid aidata küll ja veel.”

Poiss kehitas õlgu ja astus jahedasse esikusse. Tümpsuvate sammude saatel jooksis ta trepist üles ning suundus hämarasse nelja voodiga magamistuppa. Ta tõbas kardinad eest, kuid sellest ei saanud väga valgem - päike oli parajasti teisel pool maja. Olav tõmbas kapi sahtli lahti ning varsti polnud seal endistest korrast midagi järel. Ta ei vaevunud riideid enam lappesse seadma, sest niikuinii on mõne aja pärasts seal veel hullem segadus. Vanaema ja vanaisa juures oli lausa konti murdvalt raske puhtust ja korda hoida. Distsipliinist ja kommetest jäi sammuti väga vähe alles. Ometigi ei torganud majas ega hoovis silma, midagi musta, katkist või lohakalt visatut.

13.4.11

Metsikud lepatriinud

KUUES PEATÜKK

„Issand jumal! Jeekim küll! Issandjeekim jumalküll!” korrutas Kelsa keset hoovi seistes ning tema suu venis kõrvuni.

Pikka kasvu tumedapäine poiss astus väravast sisse ja jäi teda silmitsema.

„Miks keegi mulle ei öelnud?” uuris tüdruk õue tulnud vanavanematelt.

„Sul oli kogu aeg nii kiire. Millal me saime seda sulle öelda?” kehitas vanaisa õlgu ning viipas ikka veel väraval seisvale noormehele.

„Täitsa hullumeelne!” teatas Kelsa ja pistis Olavi poole jooksu.

Poiss libistas spordikoti õlalt maha ning haaras tüdruku sülle. Nad kallistasid nii kõvasti, et mõlemad oigasid. Plika sasis ühe käega tädipoja juustest kinni, teisega hoidis tugevalt ümber tema kaela ja sosistas: „Ma pidin igatsusest peaaegu lõhki minema.”

Olav hakkas naerma.

„Ei sa lõhki lä’e, sul sindril paks nahk.”

Selle peale sikutas tüdruk teda kõrvust ja ei olnud nõus sülest isegi siis maha hüppama, kui poiss maast spordikoti üles võtta tahtis.

„Kallis Kelsa!” hüüatas vanaema, „Anna nüüd Olavile aega pisut hinge tõmmata.”

„Ära muretse, memsu. Küll ma saan,” Poiss kummardas, endal kilkav plika kaelas, võttis koti õlale ja jalutas toa poole. Vanavanemate juurde jõudes hüppas tüdruk korraks maha, et noormees saaks vanaisaga kätt suruda ja Karoliinale õlale patsutada. See oli komme, millest pidasid kõik lapselapsed kinni, välja arvatud Kelsa. Kuid tema peaaegu elas nende juures, seega oli üsna loomulik, et ta seda ei teinud.

„Kas sa süüa tahad?” uuris vanaema.

„Natuke sooviks küll,” lausus poiss, hoolimata sellest, et oli enne rongile minekut just söönud.

„Aga meie ei anna sulle süüa,” piiksatas Kelsa.

Kõik naeratasid.

„Kuule, kirp, karga siit minema!” hurjutas Karoliina tüdrukut ja äigas talle rätikuga, „Sina alles sõid.”

Kelsa aga ei mõtelnudki toolilt tõusta. Vanaema hakkas juba uuesti suud avama, kuid enne jõudis Olav plika sülle kramata ja teise tuppa tassida. Vana naine kuulis vaid, kuidas lapsed lõkerdasid ning siis tuli poiss tagasi ja istus sööma.

Õige pea oli Kelsa laua ääres tagasi. Noormees võttis ta endale soolakotina õlale ja taas kord magamistuppa joostes põrkas pliidi nurgaga kokku.

Karoliina tahtis lapsi keelata, kuid tugitoolis istuv mees palus tal seda mitte teha.

Viimaks plika rahunes, toetas end vanaisa juurde istuma ning jäi ootama, et Olav söömise lõpetaks.

„Kuidas sul siis tunnistus oli?” tundis naine huvi.

„Hea,” vastas poiss lühidalt ja võttis uue suutäie.

„Aga minul olid kõik viied!” teatas Kelsa.

„Mis sa vassid, sul oli kunstis neli ja käitumine hea,” Vanaisa sikutas tüdrukut patsist.

„Äh!” teatas plika hooletult, ise alumist huult rulli keerates, „Keda see kunst ikka kotib? Kriipsujukusid ma ju oskan.”

„Kust sa seda tarkust kuulsid?” imestas Karoliina, kuid vastata polnudki vaja, sest Olav vaatas pingsalt aknast välja, üritades mitte naerma pursata. Temal olid juba ammusest ajast saati kõik kunsti veerandi hinded neljad, vahel ka kolmed. Suur oli poisi kergendus, kui gümnaasiumis enam joonistama ei pidanud.

„Ma lähen, võtan asjad kotist välja,” teatas Olav peale taldriku puhtaks loputamist.

Kelsa tormas talle järele.

„Naljakas poiss on see meie Olav,” täheldas Karoliina, kui lapsed läinud olid.

„Nad on kõik erinevad. Kelsa on nagu tulesäde, kogu aeg teeb midagi. Minu meelest on ta oma vanuse kohta isegi liiga taibukas ja teravmeelne. Paul on asjalik ja väga tark. Vahel, kui ma temaga mõnes asjas aru pidanud olen, siis tundub, et mina olen kuusteist ja temal on nutti ja praktilist meelt kordades rohkem. Tsenmark on alati pisut hajameelne ning häbelik. Kui tal poleks vanemat venda, siis ma oleks tõeliselt mures, et kuidas ta küll hakkama saab, aga mulle tundub, et Paul on talle suureks toeks,” rääkis vana mees ja sügas nina.

„Ma tean, millised meie poisid ja see üks plikanatt on. Aga hetkel ma mõtlesin ainukt Olavile,” Karoliina tõstis võipaki külmikusse, „Teised poisid ei taha minu meelest nii kangesti meile, kui tema. Ta ütles mulle kevadvaheaja lõpus, et kui saaks, siis ta ei lähekski linna ema ja isa juurde tagasi. Ometigi peaks neil kodus ju kõik korras olema.”

„Ära mõtle nii palju,” soovitas abikaasa.

„Tead, mis kõige kummalisem on?” uuris naine, „Ta tegeleb vahet pidamata Kelsaga. Tüdruk on tal nagu näts talla all. Neil on ometi nii suur vanuse vahe. Üheksa ja kuusteist ei lähe ju kuidagi kokku. Vahel tekib mul suisa hirm, et Olav on liiga palju Kelsaga ja väga vähe oma sõpradega,”

„Ta näeb ju neid semusid terve talve. Minu meelest on täiesti loomulik, et ta tahab vahepeal midagi teistsugust teha,”

„Mõnikord ma mõtlen, et kas Olav pole mitte sama vana kui Kel-Kel. Nad klapivad suurepäraselt. Kel ei hoia kedagi teist nii väga kui Olavit. Tal on täna isegi Sassu ja kõik teised sõbrad meelest läinud.”

„Lase lastel olla! Nad on suurimad sõbrad ning minu meelest on see fantastiline. Jätame selle teema,” ütles mees pisut kurjalt ja lisas siis leebemat, „Palun!”

Köögiuks lendas lahti ja sisse keksis Kelsa, endal Olavi kitsad teksad pähe tõmmatud.

„Vaadake, kui pikad juuksed mul on!” kilkas ta, keerutades end toas ringi.

Poiss toetus vastu uksepiita ja naeris. Ta jälgis onutütart, kes oli talle vaieldamatult kõige kallim inimene maailmas ning tundis end nii õnnelikuna, et lausa valus hakkas. Vahel tegi vanavanemate juures olemine teda kurvaks ja Olav tundis ennas palju väiksemana, kui tegelikult oli. Ta ei suutnud mõista, kuidas tohutu rahulolu ja rõõm saab kedagi õnnetuks teha. Oli tema vedamine, et Kelsa tabas alati ära õige hetke, mil poisile midagi lõbusat rääkida või haarata kaasa mõne mänguga.