Showing posts with label luule. Show all posts
Showing posts with label luule. Show all posts

29.10.23

Hetki suvest

 Sõidan üksi läbi hääbuva rannaküla vaikuse,

ülekasvanud niidud ja roosatavad männid

viipavad vaid akna taga "head teed".

Mõtlen neile, kes siin kunagi olnud,

ja neile, keda siin enam kunagi pole,

ja esimest korda kahekümne seitsme aasta jooksul 

keset seda suurt ja segast suve

tunnen, et ma olen keegi.

Ma olen nii elus.


21.8.22

Õnn ei ole minu suguvõsa geenides

 Õnn ei ole minu suguvõsa geenides.

Juba mu vanavanaema ei leidnud seda kergust

ja elas pahameele välja mehel ja lastel,

keelas käskis, kuni teistel tallad joostud rakku,

aga mis sa teed, selline oli aeg, 

ei saanud lihtsalt lahkuda.

Ja selline oli aeg ka mu vanaemal ja vanaisal,

kes ei oleks pidanud kannatama teineteist ära,

jääma ühe katuse alla aastakümneteks,

vaadates päevade kaupa köögis kella, 

nagu läheks aeg sellest rutem.

Aga kuidas nad teadnukski paremini,

kui õnne taga nõudma veel ei mindud.

Ja kuidas peaks siis minu ema ja isa,

mõlemad peredest, kus lepiti,

teadma, et lastel ei ole sellest parem,

kui jäädakse,

et maailm ei lõppe, 

kui minnakse.

Sest ka nemad on näinud mitu põlve 

hambad ristis vastupidamist,

sest isegi nüüd, kui aeg on teine 

ja pea 3000 paari aastas teab, et tuleb minna ära,

ei usu nemad ikka statistikat,

korrutavad, et tegelikult nii ei tehta.


Vahel mõtlen, et nad ei usu ka õnne.


Nii et selleks hetkeks, kui tulen mina,

ei ole meil aastakümneid rõõmust säratud

ja elu pärast õhatud,

meie tubades ei ole kunagi kõnnitud kergelt.

Nii et isegi kui ma üritan ja tahan olla targem,

ei oska ka mina mõnikord teha vahet,

millal on õige aeg lahkuda,

mõelda sellele, mis endale parem.

Ei oska õnnelik olla ka siis,

kui mul tegelikult on kõik olemas.

Mul lihtsalt ei ole neid geene.


1.8.22

Mu vanaisal on väga elav kujutlusvõime.

Kui ma laps olin ja teistega mängima läksin, 

uskus ta, et kukun puu otsa ronides pea puruks, 

kuigi ma olin väga hoolikas ja natuke isegi arg laps.

Teismelisena, kui sõpradega ujuma läksin, 

oli ta kindel, et saan jalga krambi ja upun ära,

mis sest, et olin hea ujuja

ja jõudnuks kaldale vaid käte jõul.

Nüüd täiskasvanuna, kui autorooli istun, 

usub osa temast alati, 

et sõidan teelt välja - otse vastu puud, 

kuigi ma olen mõistlik ja oludega arvestav juht.


Aga tal ei ole ometi piisavalt kujutlusvõimet, 

et teada: 

vahel on mul vaja, et ta lihtsalt usuks, et ma saan hakkama. 

Üksi elades.

Nädal aega metsas. 

Südamevalus.

Muredes tööl.

Et vahel on nii raske uskuda, et elu õnnestub,

kui keegi on kasvatanud sind kartma õnnetust.


Aga ta tuleks mulle maailma otsa järele. 

Alati.

18.9.21

Eelhäälestus

Kuus aastat tagasi, kui sa mind märkasid,

olin ma tegelikult alles laps,

mis sest, et esitlesin end inimesena.

Ma olin endale otsa vaadanud vaid ühe silmaga

ja eikunagi piisavalt kaua.

Seega pidigi kõik ühel hetkel laiali vajuma.


Aga kõik see kaotusvalu, 

liiga palju joodud klaasid,

mittemidagiütlevad kohtingud,

see peeglisse vaatamine oli selleks,

 et me kohtuks ühel soojal suveõhtul uuesti,

aastatena näinud kuud seljakotis,

ja sa vaataks ja kuulaks mind teistmoodi.

Et ma saaksin sind kohata täiskasvanuna 

ja mõista, 

et kõik varasem oli vaid 

eelhäälestus.

2.8.21

Ära

Ära armu minusse,

kui mul on kraanikausis nädal aega pesemata nõud

ja põrandal kuhi riideid.

Kui ma olen töö ja kodu vahet

taldadele jooksnud villid

ja vajun õhtuti voodisse

jõudmata kümne päeva jooksul

kordagi mõelda,

mida ma ikka tundsin

kui sirutasid mu suunas arglikult käe

ja siis juba julgemalt tõmbasid ligi.

Kui palusid, et jääksin hommikuni,

suudlesid uksel, kui ikka läksin.

Ära armu minusse,

kui ma olen omadega sassis.

Kui olen öelnud, et suuri tundeid ma ei vaja.

11.7.21

Hiirelõksus

 Ma ei karda jalutada laupäeva varahommikul

üksi läbi lärmava pulbitseva inimmassi

ega näidata peol õhusuudlust saatvale mehele

vastulauseks keskmist sõrme.

Ma ei karda uidata pimedas metsas 

ega jätta esimese korruse akent ööseks pärani lahti.

Ei karda kõrgust, ämblikke ega kitsaid ruume,

ei süsti, lendamist ega metsloomi,

sest kui mulle kord on määratud surra karu käppade vahel,

siis ei pääse ma temast ilmselt ka südalinnas.


Ainult seda kardan, et äkki kogemata

astun oma lapsepõlvekodu sahvris hiirelõksu.

Ja seda, et jään hinges sama üksi

nagu kõik,  

kes selle katuse all elanud.

30.6.21

Kohtamised

Pärast kuut tundi dialoogi

sinu köögilaua taga

küsid mult ootamatult,

kas ma usun abiellumisse,

nagu küsiksid,

kas usun jumalat.


Mul hakkab ebamugav,

tahan tõusta ja kaduda,

sest ma ei tea,

kas vastaksin „ei“, 

sest pole lihtsalt kohanud seda, 

kes oleks säärast usaldushüpet väärt,

või „ei“, 

sest see liit ei annaks midagi,

mida mul ilma poleks.

Või äkki vastaksin „ei“,

sest kuskil sisimas

tahan ikka 

valges kleidis 

kellelegi öelda "jah".


Kui palju lihtsam olnuks,

kui me arutlenuks

religiooni alustalade üle.


2.6.21

 Sel tunnil, kui kajakad 

teevad madallende

autoteel

ja päike on juba tõusnud.

Ma lähen -

trammid veel ei käi.

Ma ei ole sulle andnud 

ühtki lubadust,

ometi tunnen, 

et murdsin need kõik.

6.4.21

Sel kevadel

 Sel kevadel, kui sa läksid,

päike ei paistnud

ja teed olid kaua porised,

tuul undas korstendes 

ja puhus toad külmaks.


Oli juba liiga hilja,

kui taipasin hüüda:

"Ära mine!

Ma oskan sind nüüd paremini hoida!"


See neetud tuul 

oli valelt poolt.

31.3.21

Sõnaloome

 Sel hetkel, kui sa ütled mulle läbi naeru "kallis"

kohkume pisut mõlemad,

sest kuskil pole reegleid,

mida teha siis, kui meie aeg on nii armutult otsa saanud,

aga sõnade tähendus pole kadunud,

kui neis on ikka veel see hellus,

mida vahepeal unustasime näidata,

see soojus kõrvuti ärkamisest

ja veel ehk sügavamgi hoolimine.

Mida me ütleme siis, kui need sõnad pole enam meie öelda,

aga tunne on nii põletav-valusalt alles?

11.1.21

kollased kurvad laternad
jahevalges juulikuu öös
viivad ootamatult neisse õhtutesse,
kus me alles päriselt kohtusime
kõigena, kes siis olime,
ilma et midagi jäänuks maha

neisse õhtutesse,
kus kõik, kes sa olid,
usaldasid minule,
kus kõik, kes ma olla tahtsin,
andsin sinule

neisse õhtutesse,
kus polnud varjugi veel sellest,
kuidas elu võtab oma lõivu
ja ajaga tekib üha rohkem
mõtteid, mis jäävad maha,
mida millegi pärast ei anna teineteisele

ma tahan, et me saaks seda tagasi,
meie vahel ei saa ju olla veel nii pikk maa

5.1.21

Ma ei mäleta, millal ma lakkasin luuletamast

ja elu muutus proosaks

oma kiirelt valmistatud hommikusöökide,

püstijalu joodud kohvi

ja varaste liiklusummikutega.

Millal lakkasin ma loomast oma reaalsust

ja võtsin vastu selle, mis lihtsalt tuli postkasti

arvete ja allkirjastamist vajavate lepingutena,

kolm nädalat ette plaanitud kohtumistena,

mis lõpuks ikka jäävad ära.

Millal ma ise muutusin kutseks,

aga mitte elu kutseks,

vaid ainult ametijuhendis määratuks.

Ja kõik rongid, tänavalaternad, pihlakad 

on nüüd ainult

rongid, tänavalaternad ja pihlakad -

neis ei sünni uusi varjundeid ega teki kujundlikkus.

On ainult e-kirjad, koosolekud ja kalender

ja vaata, kuidas tahad,

tundelistust ja rütmi neis ei ole.


10.5.20

kui poleks sind,
siis ma ei märkakski,
et õhtud lõhnavad juba magusalt
isegi tolmuses Tallinnas

ütlen vaikselt:
kõik on hästi

ja ongi,
sest armastada ja elus olla
saab sinuga igal pool.

3.3.20

kui sa ühel täiesti tavalisel kolmapäevaõhtul
kell kümme
mu elust jäädavalt välja astusid,
astusid nii, et ma teadsin,
et sa enam kunagi ei tule,
läks mitu päeva,
kuni sain aru, et nüüd ongi kõik,
läks mitu nädalat,
kuni kadus see tühi-õõnes tunne,
et meie, see väga vähene meie,
mis olla jõudis,
jäi nüüd pooleli,
läks mitu kuud,
kuni sind ei otsinud tänavailt, kuhu sul suveöödel
nagunii polnud põhjust uitada,
ja läheb vist veidi veel,
et päriselt kaoks ootus, et äkki
tuled ühel täiesti tavalisel teisipäeval siiski tagasi

29.9.19

Olemasolemine

Istume helerohelises köögis
ja vaatame,
kuidas rahet sajab
selgest septembrikuu taevast.
Me ei ole üksteist oma eludesse valinud,
aga sellest hoolimata püsime.
Me ei ütle kunagi, et igatseme,
aga ometi tunneme puudust.
Ja võib olla see ongi ainus,
mida elul on pakkuda - 


olemasolemist.

24.7.19

Armastusega on see

Armastusega on see naljakas asi,
et me tunneme seda kellegi vastu korraga nii palju,
et kõik laulud tunduvad rääkivat temast
ja naeratused saavad alguse just tema põsesarnadelt,
aga siis korraga taipame, et see on kadunud,
et sees on külm ja kõle
ning juba ammu pole ihanud lähedale,
vähemalt mitte nii nagu varem.

Aga siis läheb aeg mööda ja korraga räägivad laulud jälle,
räägivad hoopis teisest temast,
just nagu tugevamini ja õigemalt
ning tagasi vaadates tundub, et eelmises oli nii palju valet -
liiga palju pisaraid, haiget teinud sõnu -
aga nüüd on armastus suurem, vapram ja targem,
mis sest, et laulud võivad olla samad.

Iga armastus on ühel hetkel kõige suurem
ja seepärast vist ei oskagi
uut ringi tehes
täpselt aru saada, kelles siis viga -
kas minus, et ma alati armastaks nagu ühtmoodi
või armastuses, mis kuskil sügaval südames
on justkui sama.
Mõnel ööl mõtlen,
et mis siis ikka juhtus noore Andresega
seal Venemaa metsade ja taigade vahel,
et kaua ta võõrast väge teenis
ja kui suured olid villid tema kandadel
ja kas talle hakkas vastu süüa pudruga vaalarasva?
Et mis sai edasi? Kuhu ta lõpuks jäi?
Mis lõi sassi noore mehe elamise plaani ja kaua ta kannatas?
Või äkki uitas Andres ühel udusel ööl lihtsalt minema
ja läks üle rabade, kadus sootuks.
Et kus ja kas tema süda siis armastas,
kes tema lõhkiseid taldu määris
ja kui külm teda võttis, siis kas valusalt?
Ja miks, miks tal ei lastud iial tulla koju?

Mõnel ööl mõtlen,
kuidas Venemaa neelas noore Andrese
ja kuidas mina pärast seda elatud saan.
sinu olemas olemise kergus on nakkav,
kuidas su silmad pilluvad sädemeid
ja igal pool, kuhu sa lähed, süttivad väiksed lõkked

ma loodan, et sa ei kustu kunagi,
et neid õnnelikke saab olema palju,
keda sinu vahel särisev,
siis jälle puiklev,
ootamatu ja jahmatav,
vahel suisa rabav soojus
puudutab

30.3.19

Sellel jumalast hüljatud maal
paekallaste vahel
panevad lapsed kooliväravas suitsu ette
ja lähevad teisipäeva õhtul pinnapeole,
sest juba kaheteistkümnendaks eluaastaks
on täiskasvanud su peale nii vihased,
et targem tundub neist üldse mitte välja teha,
lajatagu nad sulle koolivormi,
kahtede või põhjuseta puudumistega.
Sul on nüüd juba maailm,
kus lõhkised teksad, üle lastud tunnid ja ülbe naer
avavad su ees rohkem uksi kui sunnitud põhiharidus.
Ja teha ei saa keegi sulle miskit,
ainult karjuda nad võivad,
aga seda su kõrvad enam ammu ei kuule.

Sellel jumalast hüljatud maal,
kus kasvavad sotsmajade lapsed,
kellel on argipäevadeks üksainus särk
ja mõnel aastal peaaegu ei jõudnudki kooli,
sest võiksem õde-vend tahtsid hoidmist,
kui ema juurde otsimas oli üheksandat.
Sellel maal käivad lapsed eesti koolis,
aga ei tea, mida tähendab demokraatia,
ega vasta kunagi õpetaja küsimisele,
sest lauset ei suuda peas kokku panna,
ainult kurgus kerkib hirm,
et viimaks tuleb tunnitöö jälle kaks
ja pärast isa kodus peksab,
mis sest, et ta ei suuda välja lugeda,
mille eest oled hinde saand -
ühest viieni loeb ta väga hästi.

Sellel jumalast hüljatud maal
on osadel ootused kõrgetele riigieksami punktidele
ja keskharidusele,
aga nõudmisi, võimalusi, kuidas neid täita,
ei tea hästi keegi,
ja pealegi on kuskil neljandas klassis juba ära otsustatud,
kellel on ja kellel pole potentsiaali.
Ja nii saavad neist ajaga vesise supiga sööklas
lõunakaaslased neile, kes juba ammu teavad,
et kui 16 kukub, läheb selja taga pauguga kinni uks -
läheb nii suure pauguga,
sest ega sinna majja pole kellelgi sind vaja -,
et isegi ei märka mõelda,
mitu klassi haridust kokku siis said
ja kui suurt vastutust on vaja täiskasvanutes.

Sellel jumalast hüljatud maal
on su keskmine õpetaja 60+
ja vanemad kogu aeg tööl
ning keegi ei mõista,
mis ikka tähendab see südamevalu
ja segadus
ajal kus telefon taskus aina suriseb
ja näpud ei jää eales vait,
aga sinu häälekõla ei tunta ikka.

Kes armastab neid turris ja torssis lapsi
seal paekallaste vahel kanalis
ja kuidas vähemalt mõne neist sealt eemale saaks?

1.12.18

Vaasid

Igal inimesel on elus palju vaase -
on need kõrged ja paksude seintega,
kuhu paneb kallad,
kui lahkunud on keegi armas ja hea.
On need laia suuga vaasid, kuhu korjab suvel
sületäite kaupa karikakraid,
et meenutada lapsepõlve siirust ja soojust.
On need sihvakad ja siledad, kuhu hoolikalt sätib
sügavate tunnete poolt kingitud roosid
ja käib siis iga päev vaatamas,
kas vett ikka jagub.

On veel sada pisemat, suuremat
ja sügavamat vaasi,
iga üks just selleks erijuhuks.
On neid kohe nii palju,
et kui mõni kukub ja puruneb,
saab tema lilled endale uus.

Aga mõni inimene
ei taha kuhjata koju liiga palju asju,
käib üle oma elutoa põranda kikivarvul
ja hommikul diivani seljatoele ronides
imetleb ja argleb oma närbumisohus aasa,
millest jõud ei käi kuidagi üle.