Metsikud lepatriinud

TEINE PEATÜKK

Plika tormas uksest sisse. Koridoris vaatas ta korraks uurivalt ringi. Märgates oma isa elutoas kohvrit lahti pakkimas lippas ta kiirelt tema juurde.

„Issi, kui tore, et sa tulid!” hõiskas tüdruk ning hüppas mehele kaela.

Olles isa soengu peadligi patsutanud ning sügavalt tema lõhna sisse hinganud, sai Kelsa lõpuks mahti küsida, kas talle ka midagi toodi.

„Ikka omakasu peal väljas,” muigas mees ja viskas kiljuva lapse diivanile, kust too ennast ruttu püsti ajas ning kohvri juurde tõttas.

„Kas sa tõid šokolaadi?” uuris ta kannatamatult.

„Ei, ma tõin kaks kilo lagritsat,” naeris isa.

„Võeh!” Kelsa krimpsutas nägu, „Ma ei söö ju lagritsat.”

„Seepärast ma seda tõingi, et sinusugune väike ahne suhkrupõrsas kõike ära ei sööks.”

Tüdruku suureks üllatuseks võttiski mees kotist suure paki lagritsakomme ning pani need diivanilauale.

„Need on minu isale,” teatas ta, nähes lapse pettunud ilmet.

Viimaks lõpetas isa tütre kiusamise ning ulatas talle kaks suurt šokolaaditahvlit.

„Kus ema on?” päris mees, kui oli suure hunniku triiksärke pesumasina ette maha visanud.

„Mina ei tea,” ütles Kelsa, endal suu šokolaadi täis. Nagu muuseas äigas ta pusa varrukaga üle suu ja toppis pooliku tahvli taskusse.

Isa mõistis vaid pead vangutada ja teha ettepanek koos vanaema ning vanaisa juurde minna. Ei olnud ka temal piisavalt sihikindlust ja võimu, et sundida Kelsat tosse jalga panema. Nii jäidki puhtaks pestud jalavarjud ootama päeva, millal plika jalgadel külm hakkab.

Nad keerasid oma valge maja ukse lukku ning hakkasid käsikaäes linna teise serva kõndima.

Kelsa jutustas isale kõigest, mis temaga viimase kahe nädala jooksul juhtunud oli. Ta rääkis väga kiiresti ja elavalt, meest pidevalt käest sikutades, et see sammu kiirendaks.

Isa ja tütar olid väga sarnased. Juuksed olid sama tooni, silmad ja suu ühe kujuga. Ainult tumesinised silmad olid emalt. Mõnikord oli mees tõsiselt rõõmus, et ta laps ei ole eriti oma hoolimatu ema nägu. Iga kord tööreisilt tulles üritas ta ennustada, kas naine on tema juurest lahkunud või mitte. Ta ei oleks väga imestanud, kui leiaks ühel heal päeval esikukapilt kirja, et Sille oli pakkinud oma asjad ning sellest kolkast igaveseks lahkunud. Naist ei hoidnud seal juba ammu miski kinni. Ta ei huvitunud kübetki oma tütrest, ei olnud tal linnas ka häid sõbrannasid, piisavalt head juuksurit ja suuri poode, kus käia. Mees ei suutnud ka mitmeid aastaid hiljem aru saada, kuidas oli võinud arvata, et säärane naine suudab elada väikelinnas. Ta oleks kohe pidanud mõistma, et Sille kuulus oma poodide, klubide ja salongide juurde ega sobinud sugugi emaks ja koduperenaiseks. Ta ei oleks tohtinud Sillet pealinnast ära tuua.

„Mis sa arvaks, kui me elaksime sinuga ainult kahekesi?” küsis ta Kelsalt.

„Ilma emata?” kortsutas plika kulmu.

„Jah.”

„Mulle sobib,” teatas ta muretult, „Kui sa tööl oled, siis ma elaks memsu juures ja kui sa koju tuled, siis tulen mina ka:”

„Vaatame seda asja veel. Kui ma siin tööd leian, siis võib-olla ei pea sa üldse vanaema juures ööbima.”

„Aga kes siis mulle šokolaadi toob?” tõmbus Kelsa nägu pilve.

„No eks meie poes müüakse ka šokolaadi.”

Tüdruk mõtles pikalt, kuid tunnistas siis, et see kõlab igati mõistlikult.