4.4.11

Metsikud lepatriinud

NELJAS PEATÜKK

Tüdruk niheles kannatamatult teki all. Ta keeras pidevalt külge, kloppis patja ning kohendas tekki. Lõpuks tõusis ta istukile ja otsis pimedast toast käsikaudu üles oma tiigrisussid. Plika hiilis vaikselt ukse juurde ning vajutas lingi alla. Ta suundus otsejoones elutuppa, kus põles hämar valgus.

Isa vaatas ukselävel seisvat lillelises öösärgis last ja pani raamatu käest.

„Mis viga, Kel? Miks sa ei maga?” uuris ta murelikult.

Tüdruk sibas kiiresti mehe juurde, istudes talle nii lähedale kui võimalik.

„See unejutt, mis enne raadiost tuli...” alustas Kelsa vaikselt, „Ma ei saa magada, sest sellel tädil oli nii hirmus hääl.”

„Oh sind, väike suslik,” naeris isa ja tema hääles kõlas armastus. Mees tõmbas õrnalt ära patsikummid, mis hoidsid tütre pikki juukseid kahes lohakas patsis.

„See tädi seal raadios oli niisuguse häälega, nagu kõik peaksid teda väga heaks inimeseks, aga tegelikult on ta kuri,” sosistas plika ja puges isale sülle.Ta tõmbas öösärgi varvasteni, toetades pea mehe rinnale. Unejutt, mida nad isaga köögilaua taga kuulanud olid, ei andnud tüdrukule enam rahu. Loo sisus ei olnud midagi hirmsat, aga jutustaja hääl ning vahepalaks lastud muusika tõid lapse ilhule üha uuesti külmavärinad. Tavaliselt ei peljanud Kelsa midagi, ta võis vabalt koos sõpradega üle aedade turnida, puuotsa ronida ja jõel poiste tehtud parvega sõita. Hirm tegi tüdruku abituks, ta tundis end veel väiksemana, kui oli. Isa süles kössitades ja pabistades, et kas ta saab kunagi veel rahulikult magada, vajusid Kelsa rasked silmalaud kinni ja ta nägi unes sooja suvist päikest ning vanaema, kes ei keelanud tal paljajalu ringi jooksmist.

„Memsu, memsu!” Tüdruk tormas kiiresti tuppa ja jäi vanaema ette hingeldades seisma.

„Kes sind hammustas?”

„Kas me tohime Sassu ja Mardiga aias ratastega sõita?” Kelsa haaras laualt morsikruusi, jõi selle tühjaks ning äigas varrukaga üle suu.

„Loomulikult võite, aga ärge üle peenarde sõitke,” manitses naine.

„Ega me lollid ei ole!” pööritas lapselaps silmi ja oli kadunud sama kiiresti, kui ilmus.

Karoliina istus laua taha ja jäi aknast välja vaatama. Ta oleks tahtnud Kelsalt küsida, kuidas nad ilma emata toime tulevad ja mida tüdruk sellest tegelikult arvab, aga kord ei olnud tal piisavalt julgust või oli ajastus täiesti vale. Naine pidas naljakaks, et kardab enda lapselast, keda on imikust peale kasvatanud.

Vana naine uuris hoolega tänavat, lootes, et abikaasa lähenev kogu tänava lõpust paistma hakkab ning ta saaks mehelt nõu küsida. Seejärel ta tõusis ning läks õue.

Lapsed sõitsid ratstega õuna- ja kirsipuude vahel. Kordamööda karjusid nad erinevaid värve. Sinisega tuli vahetada käiku, punasega sõita väga kiiresti, kollasega jääda seisma, mustaga peatuda ja pruuniga vändata üliaeglaselt. Kelsa oli vanaemale kunagi väga põhjalikult selgitanud, kuidas seda mängu mängida tuleb ja millised on reeglid.

Juba pikaks kasvanud murusse tekkisid tugevad vaod, kui keegi kolmest väga järsult pidurdas või liiga äkilise pöörde tegi. Karoliina ei viitsinud selle pärast suurt muret tunda, ta teadis, et lastel läheb varsti jalgratastega sõitmise tuju üle ja kohe, kui neid ametlikult koolist lahti lastakse, on nad õhtuni linna peale kadunud ja tulevad koju ainult sööma. Aias ringi tiirutamine pakub neile lõbu vaid siis, kui sõiduriistad on kuuridest välja võetud ning kummid täis pumbatud. Laste vaimustus on nõnda suur, et nad elavad paar päeva ainult rataste seljas, siis viskavad nurka ja lippavad suve nautima.

Naine põlvitas lillepeenra kõrvale ning tõmbas mõned üksikud umbrohututid välja. Ta pühkis mulla väikestelt puulaastudelt, kus oli kirjas, mis sort tulbid sealt varsti tärkama peaks. Aed ei näinud enam ammu välja lage ja talvest räsitud, peaaegu kõigil lapikestel õitses midagi ja muru oli paksult täis võililli. Karoliina tõi kuurist traatkorvi ning jalutas aia teise otsa, kus ilutses pikk ning sirge maasikapeenar. Kärmelt näpistas ta ära kuivanud või viletsas seisus lehed, tõmbas üles soovimatud taimed ja viskas korvi, mida aeg-ajalt tühjendas suurde kompostihunnikusse.

Kelsa viskas oma ratta murule maha, jooksis vanaema juurde ja pakkus abi.

„Teil ju mäng pooleli, sa ei saa niimoodi ära tulla,” lausus vana naine ja pühkis mullase käega oma nägu.

„Oled sa päris kindel, et sa ei taha mu abi?” küsis tüdruk kulmu kortsutades.

„Ei, Kel-Kel, mine teiste juurde tagasi. Praegu saan ma ise hakkama. Kui õige suvi kätte jõuab, siis läheb vahel sinu abi tarvis.”

„Poiste abi ikka ka,” ütles plika tõsiselt ja kükitas vanaema juurde, „Millal nad üldse tulevad?”

„Ma ei tea, mulle pole veel keegi helistanud. Ehk ülejärgmine nädal.”

„Aga kool lõppeb juba kahe päeva pärast. Mida nad seal linnas nii kaua teevad?” ei mõistnud Kelsa.

„Kuule, sahkerdis, poisid on juba suured, neil on muud ka teha, kui sinuga peitust ja taga ajamist mängida,” naeris vanaema ja tõstis traatkorvi edasi.

„Me ei mängi mingit peitust. Olav ise ütles mulle, et tema meelest olen mina kõige toredam tüdruk maailmas. Pole tal midagi vaja seal linnas mitu nädalat istuda, tulgu aga siia,” torises tüdruk kurjalt ja lükkas silma tikkuvad juuksed näolt ära.

„Noh, Olav võib-olla tahab ja tulla, aga mis need Tsenmark ja Paul siin peale hakkavad, nad käivad korra ujumas, söövad maasikaid ja tahavad siis juba tagasi.”

„Memsu, miks Sten-Marten Tsenmark on?”

„See on see, kui lastele pannakse niisuguseid nimesid, mida nad välja öelda ei suuda.”

„Kui vanad poisid juba on?”

„Mis asja sa usutled siin? Kas ma ei palunud sul mängima minna?” pahandas vanaema, „Eks sa ise arvuta. Midagi oled kolme aastaga seal koolis ikka õppinud.”

„Olav on minust seitse aastat vanem. Seitse ja üheksa on kokku kuusteist,” arutas tüdruk omaette, „Paul on sama vana kui Olav ja Tsenmark on neist kaks aastat noorem, seega ta on neliteist.”

„Näed siis, miks sa minu käest küsid, kui endal arvutamine selge?” naeris vanaema.

„Olgu, memsu, ole tubli! Ma lähen nüüd teiste juurde tagasi. Ma tulen sutsu aja pärast, me läheme korraks Sassu koju.”

„Eks te minge, kus te päesete!” ohkas naine rõõmsalt ja saatis vagude vahel jooksvat lapselast pilguga. Ta kuulis veel, kuidas värav kolises ning siis jäi hoovi peal vaikseks. Ainult paar mesilast lendas sumisedes ringi ja naabri kass istus puuladvas ning kräunus.

„Paganama pihta! Nüüd pean ma nende kassivolaskit õpetama puu otsast alla tulema,” torises Karoliina, ajas end püsti, sirutas selga ja läks vaatama, mis loomal viga on.

Nii kui ta oma käed välja sirutas, ronis armilise näoga must kõuts talle sülle.

„Mis sa ronid sinna, kui alla ei julge tulla, igavene röövel?” Ta pani kassi õrnalt maha, „Lippa nüüd!”

Naine kuulis väravat uuesti kolksatamas ja tõttas vaatama, kes tuli. Juba kaugelt tundis ta ära oma abikaasa kõnnaku, haaras traatkorvi kaasa ning läks eneselegi üllatavalt kergel sammul toa poole.

4 comments:

Barbaara Lohe said...

Et siis Tsenmark :D
sedapuhku kriitikat ka, riivas silma, mis parata: õiTses, kui tohib paluda, ja noh, maarikapeenar on lahe, maaSikapeenar oleks minu isiklik tagasihoidlik eelistus :D
Aga muidu, mulle meeldib endiselt väga. Keep going!

Apelsinist küpsis. said...

Tsenmark jah. Ja no issandjumalappikene, käsi vääratab vahel nohhhh. -__-

Barbaara Lohe said...

Vat maarikapeenraga käsi vääratab, aga see "õidses" kõlab ikka väga sedamoodi, nagu ei mõistaks pööramise reegleid :D Igatahes ära pikka viha pea, Präänik ;):P

Apelsinist küpsis. said...

Pean küll. Mulle pole keegi seda asja kunagi sleetanud...kuigi see on vist midagi, millest peaks ise aru saama :).