Metsikud lepatriinud

KÜMNES PEATÜKK

„Nii, nüüd me istume siin seni, kuni te normaalseteks hakkate,” ütles Karoliina kurjalt ja vaatas kordamööda kõigile lapselastele otsa, „Ma ei hakka praegu emadele, isadele helistama, ise vaatate, kuidas seda jama seletate, aga niimoodi ei saa see asi edasi minna. Olete minuga nõus?”

Kõik noogutasid.

„Ma ei oleks teist sellist asja uskunud,” Vanaisa trummeldas sõrmedega vastu lauda. „Nõndaks. Kes alustab? Kelsa?”

„Mis mina? Mina oleksin äärepealt ära uppunud!” kriiskas plika ja vahtis mehele trotslikult otsa.

„Kallis laps, me oleme ju mitu korda rääkinud, et sa tuled veest välja, kui seal külm on,” lausus vanaema leebelt.

„Paul, va jobu, oleks pidanud mulle appi tulema,” teatas tüdruk tigedalt.

„Lõpeta!” röögatas vanaisa näost punaseks lahvatades.

Kõik neli last ei osanud kusagile oma häbi täis silmi peita. Esimest korda olid nad suutnud vanavanemad välja vihastada ja teinud seda väga põhjalikult.

„Nii, proovime uuesti,” alustas Karoliina reipalt, „Tsenmark, äkki sina? Sul on vähemalt käed sellest jamast kõige puhtamad.”

„Ma tunnen ju oma venda ja Olavit,” kogeles poiss ja rullis särgi alumist serva ning jätkas vaikselt, „ ja ma ei saanud vahele minna, sest ma teadsin, et nad niikuinii ei jäta järgi. Ma kartsin kohutavalt, nad pole kunagi sellised olnud.”

Paul hakkas toolil nihelema, ta tundis noorema venna ees häbi jõe ääres juhtunu kui üldse viimase kuu pärast. Noormees ei saanud aru, kuidas ta oli oma ratsionaalse mõtlemise kaotanud, muutudes kontrollimatuks elajaks. Kõik oleks parimas korras, kui ta vaid oleks vaevunud Olavilt tüdruku kohta aru pärima.

„Ärge piinake teisi!” ütles Paul valjult, „See on minu süü. Ma ei tea, mis mul viga on.” Ta võttis peast kinni ja sulges silmad. „Ma saan alles nüüd aru, et oma lollakate tujudega keerasin ma teie kõigi suve pekki. Ma rääkisin Olavi kohta täiesti mõtlematult totaalset jama, üritasin kõiki tema vastu ässitada. Kelsa peale vihastasin ka söögi alla ja peale, peaasi, et oleks keegi teine minu hädades süüdi.”

Vanaema vaatas abikaasale otsa ja noogutas heakskiitvalt.

„Katsu nüüd mitte kõike endale kahmata,” pomises Olav, „Mina ei oleks tohtinud sulle kallale tulla. Lihtsalt... Vaatasin, kuidas sa seal käed taskus seisid ja minu Kel-Kel karjus täiest kõrist appi, mul sõitis katus täiesti ära. Kellel ei sõidaks?”

„Ise suured mehed, aga käitute nagu vasikad.” Karoliina raputas pead.

„Nüüd uuesti sinu kord Kelsa,” lausus vanaisa.

„Paul, anna andeks, et ma sulle jobu ütlesin,” vuristas tüdruk kiirelt.

Vanaema tõusis püsti ja võttis kapist sidemete ning plaastritega karbi.

„Noh, kumb teisele rohkem sinikaid tegi? Ninaluud on ikka terved?” naeris ta.

Mõlemad poisid katsusid korraga oma veriseid ninu. Toas valitses hoobil rõõmsam ja vabam õhkkond. Kelsa hakkas jalgu kõlgutama ning Tsenmark jälgis hoolega, kuidas vanaema kõigepealt Pauli näo ja seejärel Olavi näo puhtaks pühkis, viimasele plaastri kulmule kleepis.

„Pange puhtad riided ka selga. Paul, sul on rinnaesine ju üleni punane,” lausus vanaisa ning läks esikusse.

„Mis te siis nii kõvasti lõite, tobukesed?” muigas vanaema ja vaatas heldinult vanemaid poisse.

„Keda teist sa ikka tümitad, kui oma armast sugulast?” naeris Olav ja lõi onupojale sõbraliku matsu vastu õlga.

„Sa vana kurat!” röögatas Paul ja krimpsutas valust nägu.

„Aitab!” kiljatas seni vaikselt istunud Kelsa nii, et kõik võpatasid.

Tüdruk vaatas uhkelt enda ümber ringi ning noogutas rahulolevalt, et oli suutnud korra majja lüüa.

„Kel-Kel, su sõbrad on värava taga,” ütles vahepeal õues käinud vanaisa tuppa tulles.

Plika ajas end kähku toolilt püsti ja tõttas ukse poole.

„Stopp!” hüüdis vanaema ning ootas, kuni toas uuesti vaikseks jäi.

Kolm poissi vaatasid vanale naisele uurivat otsa ning tüdruk kibeles õue.

„Te peate õppima jälle läbi saama, midagi sellist ei tohi enam kunagi korduda, et te tüdruku jõkke uputate ja üksteist maha lööte. Kõik, mis teil linnas juhtub, selle jätate sinna maha ja siia tulles olete kõik sõbralikud ja rõõmsad,” pidas naine epistlit, „Saite aru?”

Lapsed noogutasid.

„Sina ka, Kelsa?” kontrollis vanaisa.

„Ega ma imbetsill ei ole!” kurjustas tüdruk.

„Poisid?”

„Absoluutselt,” kostis Tsenmark.

Olav ja Paul noogutasid.