16.5.11

Metsikud lepatriinud

Ja nüüd on viimane osa. See lugu on olnud mulle midagi... siia sai kokku kõik, mis mul kunagi olnud on ja asjad või inimesed, millest/kellest puudu tulnud. Nüüd on see koht, kui ma küsin, et mida teie arvasite? Kas meeldis? Miks meeldis/ei meeldinud? Ja nii edasi, kuide viitsite...


KOLMETEISTKÜMNES PEATÜKK

„Kaua ma veel lehvitama pean?” päris Kelsa väraval kõõludes Olavilt.

„Nad ju niikuinii ei näe sind enam,” vastas poiss.

„Kahju, et Mirjam Tsenmargil teise vanaema juurde käskis minna,” ohkas tüdruk.

„Neil vähemalt on teine vanaema. Sinul ja minul ju ei ole.”

„Kus sinu teine sai?”

„Ta suri möödunud talvel.”

„Kas ta meeldis sulle?” uuris Kelsa.

„Meeldis, ta oli täitsa tore.”

„Kas sinu vanemad sõidavad ka kohe ära?” vahetas plika teemat.

Poiss noogutas ning nad jalutasid koos Audi poole, kus seisid vanavanemad jättes tütre ja viimase abikaasaga hüvasti.

„Oled sa kindel, Olav, et ei taha kaasa tulla?” uuris Brite.

„Küll ma tulen ise kunagi järgi.”

„Olgu,” Naine naeratas. „Ole siis tubli. Me tuleme paari nädala pärast puhkusele.”

„Ära siis Kelsale lollusi õpeta,” manitses isa.

Lapsed pööritasid vaid silmi.

„Kel, kas su isa on kodus?” päris Brite autosse istudes.

„On küll, ta hakkas koristama.”

„Mida sina siis siin teed?” kurjustas Karoliina.

„Ma ei vii-tsi-nud ko-ris-ta-da,” silbitas plika ja krimpsutas nina.

Kõik oli vaikne. Vanaema luges toas raamatut, vanaisa oli läinud heale sõbrale külla ning Olav lösutas lamamistoolis, võttes ülakehale päikest.

Kelsa tuli tasakesi poisi juurde ning jälgis suure huviga, kuidas pikka kasvu, kenade näojoontega noormees päevitas.

„Mis sul mureks on?” uuris Olav silmi avamata.

Tüdruk ei vastanud, vaid puges sõnagi lausumata talle sülle. Poisil ei jäänud muud üle, kui põimida käed ümber Kelsa ja oodata.

„Mis siis saab, kui memsu või vanaisa ära sureb?” küsis plika vaikselt.

Olav võpatas kergelt.

„Miks sa sellistele asjadele mõtled?”

„Keegi ju peab seda tegema,” ohkas tüdruk.

„Ma ei tea, mis siis saab.”

„Mul on nii hea meel, et sa ära ei läinud.”

„Minul jälle on hea meel, et siin kõik uuesti korras on. Nagu vanasti.”

„Mitte miski ei ole kunagi nagu vanasti,” lausus Kelsa elutargalt.

„Kust sa seda kuulsid?”

„Sinu ema ütles.”

„Minu ema on imeline,” ütles Olav vaikselt.

„Minul ei olegi ema.”

Nad olid mõnda aega vait. Poiss pidas aru, kas oleks võimalik tüdruku kössis kogu enda kõhule päevitada ja Kelsa maadles mitme väga suure ning võõra mõttega.

„Ma tahaks minna kuhugi, kus ma pole iial käinud ja teha midagi, mis oleks põnev,” alustas Olav.

„Mina tahaks, et sa võtaks mu kaasa, siis ma saaks teada, mis on põnev,” jätkas tüdruk.

„Sinu elu ju ongi põnev.”

„Aga ma olen alles nii väike, see vist ei ole sama põnevus, mida sina otsid.”

Nad jäid uuesti vait. Suur vares lendas risti üle hoovi ning naabrite kass astus nõtkel sammul põõsast välja, kadudes õige pea majade vahele.

„Kas sul oli linnas mõni tüdruk?” päris Kelsa äkki.

„Miks sa teada tahad?”

„Kui sa esimesi päevi siin olid, siis vahepeal sa kadusid justkui ära. Olid minu juures, rääkisime juttu, aga su mõtted läksid minema.”

„Kel-Kel, sa oled vaid kümne aastane,” naeris poiss, „Jah, mul oli linnas üks tüdruk, aga me läksime lahku, kui ma ütlesin talle, et tahan paariks kuuks siia tulla. Rääkisin talle, et ma ei saa tulemata jätta, sest siin oled sina ja sa oled minu jaoks alati number üks.”

„Mis tema selle peale ütles?” elavnes Kelsa.

„Ta arvas, et ma olen liiga hea inimene,” muigas Olav.

„Kas see teeb haiget?”

„Mis?” ei mõistnud poiss.

„Et sind hea olemise pärast maha jäätakse.”

Noormees raputas pead. Ta hakkas Kelsa korralikust patsist salke välja tõmbama.

„Ära tee!” pahandas tüdruk ning lükkas tädipoja käe minema.

„Kas sa tead, et ma armastan sind üle kõige maailmas?” küsis Olav äkki.

„Kas sa tead, et ma armastan sind veel rohkem kui kõiki kooke, torte, šokolaade ja komme kokku?”

Lapsed naeratasid teineteisele.

„Ma lubasin isale, et ma lähen koju, kui kõik on ära sõitnud. Me hakkame nüüd koos korralikult elama,” teatas Kelsa, aga ei liigutanud ennast. „Palun luba mulle, et kui memsu ja vanaisa vanaks jäävad ja ära surevad, siis sina ei lähe kunagi kuhugi kaugele, sa ei sure ära ja tuled alati mind vaatama.”

„Oh, Kel-Kel.”

„Lihtsalt luba,” ärritus tüdruk, „las see olla lihtsalt lubadus.”

„Ma luban sulle, et sa oled alati, igavesti minu jaoks tüdruk number üks ja ma ei jäta sind eladeski maha,” tõotas Olav silitades onutütre pead.

Päike oli kõrgel taevas. Aias toimetas omasoodu ringi elu, kuid nemad istusid mitu tundi samal kohal. Poiss, kes ei näinud enam välja nagu laps, kuid oli seda kogu oma hinges ja tüdruk, kes oli noormehe kõrval imetilluke, kuid kohati isegi täiskasvanulikum. Sel hetkel ei olnud ajal neile mingit mõju, maailm jäi seisma, sest nad vajasid seda. Olavil ja Kelsal oli tarvis turvatunnet ning teadmist, et on üks inimene, kelle eest võiks teha ükskõik mida.

Vanaisa leidis koju tulles poisi ja tüdruku toolil magamas. Ta tõi toast heleda lina ning laotas selle üle laste, et nad ära ei põleks. Vana mees vaatas neid, pilgus tohutu õrnus ja hoolimine, teadmata, et trepil seisab Karoliina, kellele see hetk jäi igaveseks meelde. Kui Olav ning Kelsa suureks kasvasid, mõtles naine ikka ja alati päevale, kui lapsed valge lina all magasid ning ta abikaasa neid mitu minutit jälgis. Päike lõõskas üle nende imelise aia.

5 comments:

Liis said...

Oma lihtsuses oli too lugu üks maaima ilusamaid, lõpp oli veidi kurb, sest ma elasin Kelsale (tegelikult kõigile lastele vist ja vanaemale .. ja vanaisale) nii kaasa ja siis järsku tekkis probleem, sest ta ju saab ka ükskord suureks.
On väga väga hea, et keegi viitsib kirjutada lastest ilma, et sellest saaks konkreetne lasteraamat, vaid veidi midagi muud ka.


Au ja kiitust!

Apelsinist küpsis. said...

Suur aitäh, Liis. Nii hea on teada, et keegi minu tegelastele kaasa elab, sest eks kirjanduse, raamatud ja lood teebki heaks ju see, kui keegi viitsib tegelastele pöialt hoida. (:

Barbaara Lohe said...

Eelkõnelejaga täiesti nõus, jutt lastest, aga mitte ilmtingimata lastele.
Mulle meenutab selle loo tonaalsus Bullerbyt, on selline, sinise taeva ja alati särava päikese maiku lugu. Ja mulle väga-väga meeldis.
Tegelikult ma suisa ootasin, et kuidas see lugu lõpeb, ootasin justkui mingit sõlme ja konflikti, aga ei, võta varbast, selline ilus-armas-natuke tõsine lõpp. See on vast sinu parim töö praegu, või mis? Igatahes mina ootan järgmist, ja järgmist ja nii edasi :)

Apelsinist küpsis. said...

Mulle tundub ka, et see on mu kõige parem töö. Aga eks see vast ole nii, et mida rohkem sinna kahe kõrva vahele tekib, seda paremaks ka looming muutub, või mis?
Ma ise mõtlesin seda "konflikti" asja päris tükk aega, aga täiesti võimatu oli siia midagi paha sisse panna.
(Enne tahtsin kirjutada, et mida vanemaks saan, seda paremaks läheb... aga siis mul tuli meelde, et ma ju ei saa mitte mitte kunagi vanaks ja ei kasvagi suureks. Viskan ära!)

Barbaara Lohe said...

Kui nüüd loeks kõik järjest üle ja hakkaks neid väga häid leide välja noppima...
"Minu ema on imeline,!" ütles Olav vaikselt - see on ju vaimustav!