ära ütle, et olen nõrga loomuga
sabata selgrootu rott
on asju, mida endas peidab öö
mida päeval pole olemas
loobin sinu pihta
pisikesi kive
oma elu kõige ilusamalt kruusateelt
kas sa tead, kui pikk on tee?
kaua meil tuleb veel minna?
jään ma tõesti kõigest ilma?
ära sa arva, et tunned mind
uputan su jõkke
ja pisarad mu põskedel on külmad
nagu augusti aegne lumi
minu käed on kui tuulelohe paelad
lasevad su meelega päikese poole
teises tänava otsas ei lõppe ilm
saab hoogu su lühinägelikkus
akendelt helgib vastu
meie seljatagune elu,
mis ainult irvitab näkku
ja siis vilistades minema kaob
ootan, kuni su kopsudes lõppeb õhk
ma kannatan veel kaua
väravad on viimaks lahti!
mind rumaluses süüdistad,
aga kus oled sina?
kuhu lähen mina?
jäid maha eilsesse
rukkikõrte lavale
aga mina jalutan homme
oma isiklikul lilledega kaetud aasal
No comments:
Post a Comment