Randole!

Tahtsin teha pühendusega sulle -

midagi väga väga head -

aga sa ju sööd mu sõnu

nagu sõstraroosasid õunu varasügisel,

ja mu tunded su ees

vedela pohlamoosina mahuvad purki,

mõtete keerukas rada

kaob sõrmede vahelt kui maasikate mahl.

Jääb mulle vaid kirju keedis

sellest pehme muruga aiast.

Taevas on talvel nii minemas,

aga supelrannas puudutab mu südant,

ja ma leian koha oma elus -

seisa vaid mu selja taga!

Ole minu poolt!

PS! Sa oled imeline,

väga

väga

imeline!