Oh, sa mu naerutiivaline liblikas
juuni roheka päikese käes!
- Ega ma ei too toast võrku,
õu täitub kilgete-kilgete-kilgetega.
Kui nad sügisel küsivad,
ütle, et ainult naeratus jäi meelde -
helesinine õhu käes sillerdav pilve lõhna veevulina maitsega silmipimestav naeratus -
nii pime, et õigupoolest ei näinudki,
ainult tundsid, kuidas ilmad jahedamaks jäid
ja taeval tõmbus kulm kortsu.
Kui nad sügisel küsivad,
ütle, et palju tegid-nägid,
siis nad usuvad, et oled puhanud.
Aga seda ära ütle,
et terve suve lamasid kõrvuni rohus,
ise alles poisi- või tormipääsuohtu,
püüdsid silmadega liblikaid.
Mis mees sa oled, kui toast ei too võrku?
Kas sul siis ei jagugi julgust?
Ära tee välja, mu naerutiivaline...
Ma ei püüa vabadust lõksu,
lasen lennata sul kaua tahad,
ainult mõnel tuletõrjeauto õhtul,
põlevate taevaste tunnil
istu mu aknalaual,
laksuta tiibu,
mu naeru...
Kui nad sügisel küsivad,
ütle, et tore oli, uusi sõpru leidsid juurde.
Nad usuvad ega küsi, kuidas kolme kuuga sai
poisist...
musträstast, metsvindist, hõbekajakast, kaelustuvist, lumekakust, vesipapist
mu naerutiivaline liblikas.
No comments:
Post a Comment