Augustikuu otsalõppevad päevad on alati kõige nukramad, esimest korda kolme kuu jooksul pean hakkama tuba koristama ja mõtlema Tallinnasse tagasiminekust, ja isegi, kui ilmad on hallid ja vihmased, siis suvi püsib ikka südames.
ehk oli meie vahel siis
liiga palju sagimist,
jäi ruumi nii,
et elu sisse võiks trügida.
unenäod meil ühised - vaid võõraks jäid,
näisid tühised,
ja aeg meid endaga viis, ära rändama, rändama.
kui mõtled õnnele,
siis palun mõtle minule,
et kord sama laulu laulsime
ja endal hinge sees hoidsime, hoidsime.
las jääda mälestus,
kus ajad teda kätte ei saa,
et kord võiks varjudki hingata.
aga ära ainult unusta! unusta!
kuid ükskord kaduda
su hingest ma küll ei saa,
sest neid päevi, mis unustust
hirmul peidus annavad,
tahan hoida sügaval
oma hinge sisimas
ja meie unistustel veel
ehk on lootus kohtuda, kohtuda.
kui mõtled õnnele,
siis palun mõtle minule,
et kord sama laulu laulsime
ja endal hinge sees hoidsime.
las jääda mälestus,
kus ajad teda kätte ei saa,
et kord võiks varjudki hingata,
aga ära ainult unusta! unusta!
kui keeruliseks teha võib
kõike, mis aitab olla hea,
aga sind ikka meenutan -
ise tean, kuis oma aega sean, aega sean -
ega kaota neid hetki ka,
kus, vannun, suutsin lennata
ja mu mälestustes sa lõhnad suveõhtuna, õhtuna!
No comments:
Post a Comment