Suurim hirm

  „Mida sa kõige rohkem kardad?” päris minu vastas istuv tütarlaps silmade särades.

 „Ma ei tea,” puterdasin, kuigi tegelikult teadsin küll, „vist pimedust.”

 „Ah, ära aja jama, sa ei usu ju seda ise ka. Ütle nüüd ausalt!” käis ta ikka peale. Hoolimata sellest, et tal olid kõige ilusamad mustad juuksed ja terasemad silmad ning ta oli suurepärane sõbranna, ei suutnud ta kunagi leppida, kui tema küsimus vastuseta jäi. Seepärast küsis tüdruk üha uuesti ja uuesti.

 „Ma kardan tulevikku,” andsin lõpuks alla ja tundsin, kuidas mu põsed õhetama lõid. Minu meelest oli see kõige tobedam hirm üldse, aga mida enam mõtlesin, seda vahvamad tundusid ämblikud, kõrgus, kitsad ruumid ning kõik teised asjad, mida inimesed pelgasid. Mida rohkem üritasin endale selgeks teha, et mu hirm on naeruväärne, seda kohutavamana tundus homne päev, järgmine nädal, tulevased aastad.

 „Miks sa tulevikku kardad?” küsis ta huvitatult ja üldse mitte pilkavalt.

 Ma ei tahtnud rääkida, kartes rumalana näida, kuid lõpuks andsin ikkagi järele. Pealegi, kui su kõige lähedasem sõbrannagi ei mõista, siis kes üldse peaks aru saama?

 „Kujuta ette, et lähen ülikooli, olen enda arvates hea eriala valinud, tunnen selle õppimisest rõõmu ja siis mõne aasta pärast selgub, et ma ei saagi endale tasuvat töökohta ega oska midagi õpituga peale hakata. Siis oleks mitu aastat mu elust raisku läinud,” alustasin kõige aktuaalsemast murest, mis gümnaasiumi lõpu lähenedes aina kasvas.

 „Küll sa õpid siis midagi muud, sa ei oleks ilmselt esimene, kes alguses valesti valiks, nii paljud õpivad ju hiljem midagi juurde,” lohutas tüdruk mind ja oli nõus edasi kuulama.

 „Aga mõtle, kui ma kunagi abiellun ja see mees tundub nii tore ja hea ja kõige õigem, aga üks kord saab suur armastus otsa ning ta läheb minu juurest ära. Ma ei või ju kunagi kindel olla, kas me elame õnnelikult elupäevade lõpuni või ta leiab kellegi parema.”

 „Jumal küll, sa mõtled üle,” pööritas sõbranna silmi ja sättis end kohvikutoolile mugavamalt istuma.

 „Päris kindlasti ei mõtle, sest see kõik võib päriselt juhtuda. Kõige hirmsam on veel see, et kui saan kunagi lapse, siis ei saa mitte keegi mulle garanteerida, et ta sünnib täiesti tervena. Nii paljud beebid on kurdid ega hakka kunagi rääkima või on neil mõni raske haigus. Äkki ei saa mu laps kunagi oma jalgadel kõndida või tuleb talle eluaeg ravimeid süstida? Kus ma võin teada, et nii ei juhtu?” Mu hääl hakkas veidi värisema, kõige enam pelgasin sünnitada vigast beebit.

 „Seda ei oska keegi ette näha,” ütles sõbranna oma musti salke sõrme ümber kerides. Vahel ajas mind kohutavalt närvi, kui ta vestluse ajal seda tegi, jättes mulje, et ta üldse ei kuula.

 „Väga vabalt võib minuga juhtuda mõni õnnetus ja ma suren näiteks kahekümne viie aastaselt, jõudmata peaaegu midagi korda saata või siis jään neljakümneselt poest tulles auto alla ning mu lastel pole enam ema. Äkki ei oska ma üldse hea vanem olla ja mida suuremaks nad kasvavad, seda võõramaks jäävad ning lõpuks ei tea ma praktiliselt midagi, mis nende elus toimub?” Tõmbasin korra hinge, sest mu jutt muutus üha kiiremaks. Imestasin väga, et sõbranna mind üldse kuulata jaksab, tavaliselt tahab ta ise rohkem rääkida ja tähelepanu saada. „Ehk olen ma liiga palju unistanud, sest ilmselt ei ole mul kunagi piisavalt raha, et elada kahekordses eramajas vähemalt nelja lapse, abikaasa ja kassi ning koeraga. Lõpuks avastan end ikkagi kuskilt kortermajast, kus koridorid haisevad ja kõik mu suured soovid ja plaanid on lörri läinud.”

 „Ma saan sinust tegelikult aru,” ütles ta minu imestuseks, „kui niimoodi kõige selle peale mõelda, siis tundub tõesti üsna trööstitu ja kohutav.”

 „Mitte keegi ei saa ju kunagi garanteerida, et mu elu rappa ei jookse, et ma suudan täita vähemalt osad oma unistused ja olla õnnelik. Tulevik on ainuke, milles pole mitte midagi kindlat, kõik võib hetkega muutuda ja kaduda.” Mu tuju oli muutunud kohutavalt kurvaks, hirm suureks saamise ees kasvas iga minutiga.

 „Ometigi on selles midagi põnevat ka, ning lootus, et kõik läheb lõpuks hästi ja soovid täituvad. Alati ei pea ju minema halvasti, seda pole kusagil öeldud.”

 „Ei ole küll, aga ikkagi on igal valikul, mis elus teed, kaks võimalust: kas sellest on kasu või rikub see kõik ära. Seega on jäänud veel mitu tuhat võimalust rumalaid vigu teha ja ämbrisse astuda,” ajasin ikka vastu, minus oli pead tõstnud tohutu pessimism.

 „Tõsi. Ja seda, kuidas kõik lõpuks välja kukub, saad teada alles siis, kui elu juba möödas on,” ohkas ta ja teadsin, et nüüd pelgab ka tema ebaõnnestumist, soovide täitumata jäämist, valesid valikuid, õnnetusi, lolle vigu ja seda, et meil pole veel pikka aega midagi kindlat, millele toetuda.