Loodan, et kui juhtud seda kunagi lugema, ei arva Sa, et pead end ära tundma.
Mul polnud mahti märgata, millal säravast päiksest sai heleroosa loojang, õhk muutus jahedamaks ning silm ei seletanud enam nii hästi kaugusse. Juba ammu ei olnud ma tundnud, et elurõõm minu sees niimoodi pulbitseks ja lausa üle ääre tahaks ajada. Lihtne jalutuskäik sütitas minus järjest uusi ideid, tahtmist jõuda igale poole ning näha kõike.
"Kas sa oled kunagi märganud, et õhtud teevad inimesed ilusamaks?" küsisin, peljates natuke, et pead mind nüüd üdini pentsikuks.
"Mida sa sellega mõtled?" uurisid, kuid su hääles ja ilmes peegeldus mõistmine.
"Hämarus loob nägudele hoopis teistsugused varjud, enamasti toob inimestes esile nende ilusad küljed. Ja kui tänavatel jalutades juhtuvad laternad kellegi nägu valgustama, siis on neil sootuks teistsugune jume. Silmad on sügavamad ja säravad ning neis on midagi väga võõrast ja pisut hirmutavat, aga samas nii ligitõmbavat."
"Ma ei ole sellele kunagi niimoodi mõelnud."
Just sel hetkel jooksid üle su keskendunud näo õrnad kollased kiired, kadudes siis ruttu lehtede varju. Muidu niiske ja jahedavõitu sügis oma hämarusega muutus kordades leebemaks, kui sa naeratasid ning lisasid: "Aga sina paned mind sellistele asjadele mõtlema."
Mul ei jäänud muud üle, kui olla varbaotsteni meelitatud, sest olgugi, et su ümber on päevast-päeva inimesi, kes on ilusad ja andekad, tundub palju võrratum oskus kedagi oma ajurakke liigutama ning harjumuspärase üle küsimusi esitama panna.
Mul oli sel õhtul nii palju öelda, kuid mõtted läksid alatasa peas sassi, sattusid tupikutesse ning ei kukkunud välja nagu pidanuks. Ometigi suutsid sa kõik mu laused kinni püüda, said alati aru ning teadsid poolelt sõnalt, mida öelda tahan. Ma ei saanud peast kuidagi välja mõtet, et päevavalgustes ei räägiks me iial taolistel teemadel, ma ei julgeks sind eladeski vaadata nii uuriva kiindunud pilguga ega süttida kõige peale, mis ümberringi toimus.
"Mõned inimesed käiks kogu aeg justkui kinnisilmi," täheldasid pärast pisukest vaikusehetke, mis polnud sugugi ebamugav ega imelik.
"Ja nad ei tea mitte kunagi, kui paljust igal hetkel ilma jäävad. Nad ei märkagi, et öödes on asju, mida päeval pole olemas ja et mõnel päeval ei jaksata naeratada, et õhtuti on trammiga palju põnevam sõita, kui peale vihma õue minna, siis kõik lõhnab sootuks teisiti, et päike paistab hommikul kell kuus hoopis isemoodi, et tuule kahin puulatvades on alati hirmus," vuristasin hinge tõmbamata ning tundsin valusalt, kui väga see teema mu südant puudutas.
"Su mõtted on nii arukad," ütlesid siira naeratuse saatel ning mul oli tükk tegemist, et mitte suurest õnnest tänavakividele laiali valguda. Vähemalt haaras sügisene pimedus mu punastamise lennult kaasa.
No comments:
Post a Comment