Aastaid hiljem vaatad neid fotosid ja tõded: "Kurat, küll ma olin ikka õnnelik," ning taipad, et need pildid said tehtud enne, kui kõik halvad asjad juhtusid.
Sa mäletad, kuidas ta käed värisesid kaamerat hoides ja kuidas ta palus sul paigal püsida ning naeratada. Aga sa ei naeratanud iial, kuna ta käskis, vaid hoopis tema hääle kõla, sassis, kontrollimatute juuste, rahutu loomuse ning imeliste ideede pärast. Ja seetõttu sa tõesti just nagu säraks.
Kuid vahet pole, kui palju erinevaid fotosid sa vaatad või kui tahes õnnelikuks ta sind kunagi tegi - need pildid on ikkagi tehtud enne, kui kõik halvad asjad juhtusid. Ning selline paraku ongi elu, ühes kõige sellega, mille vastu sa ei saa.
Korraga oled ääretult tänulik, et vähemalt on olemas fotograafia, ja see aitab alati meeles hoida kõiki detaile, emotsioone ning tundeid. Piltides püsib alles kogu rõõm, kunagised südamevärinad ning säravad silmad, ja seda tuleb kõrgelt hinnata.
No comments:
Post a Comment