Tõeline raamatusõber magab köited jalutsis ja kaisus tema unenägudes on Undi „Sügisballi” nukrust ja seal nähtud vana Ehini sürrealismist tõstab hommikul pead tema tütre Kristiina noor ja õrn naisekuju ta naljad on viimasepeal kui Smuuli „Sõgedate külas” ja üksiku uitajana Gailiti maastikel end peeglist ta näeb sest keegi teine ei saa temast aru ja vahel on ta ise ka segaduses ja eksinud ning vististi üldse mitte reaalne nagu ka „Hingede öö” kuid samas on ta algusest lõpuni kindel kui Tammsaare poole lehesed laused ta iseloom on sitke ja maarjakangrolikult sõnad valjud oma käidud teed ta mäletab ning tema kurbus koondub ikka „Kasuema” lõppu sest Endrico surmast üle ei aita ka Rannama lohutav sõna Tõeline raamatusõber saab ikka vanaks nagu kõik tema prilliklaas on teistest kordades paksem aga maailm särav ja silmavaade selge Tõeline raamatusõber sureb kui elav lugude pagas