tuul koputab mu akendele
ja kiljub rõkkavalt läbi hinge
tammeladvad kahisevad
aga ometi kord pole mul hirm
inimesed mööduvad pimedas
ja ma ei igatse nendega kaasa
tuled tubades kustuvad
kuid mina põlen särinal seest
ja lahmatava leegina süttivad mu juuksed
mitte ainult päeval päikeses
vaid ka tähtede ja kuu varjus
seestpoolt välja ma põlen
ja teisi lämmatab juulikuu kuum
kogu maa vihma ootel
ja mina pisaraid lootes
oh, et otsa ei lõppeks mul jõud
ja see tunne kestaks kaua
las ma leegitsen kordki õnnetundes
kas või ühe ainsa kuu
No comments:
Post a Comment