ja rahul minus oli lühike ots ja äär
kuid korraga põrkasid me alused
naer silmadesse pidama jäi
Suured tormid olid räsinud su põski
kätes oli miskit vana ja väet'
aga rõõm ka pisarais laksudes lainetas
ja süda oli paikseks jäänd
Nüüd ankru võis põhja lasta
mitte muretseda, mis kallaste pääl
ei enam hulluna üksinduses mässa
kui kõrval sügava sõpruse hääl
No comments:
Post a Comment