Kirjutasin selle luuletuse pea aasta tagasi ja ei osanud siis ettegi kujutada, et see noormees hakkab elama minu kõrvaltoas. 


me eksleme
hulgume
kaotame ennast
ja elu käes valjusti karjume
me istume
lahkame
südamelt räägime
ja hoopidega harjume
me kuulame
nutame
olemas oleme
ja teineteist aidata proovime
me üritame
parandame
vigadest kasvame
ja läbi kukkuma õpime
me pettume
loobume
lolliks end kurvastame
aga teineteise jaoks kuidagi püsime