03/08/2015 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.
Õhtune päike on jahe ja paistab rohekalt läbi puulatvade. Must koer kahlab minu ees läbi jaheda vihmaniiske rohu. Tema samm on kindlam ja läbimõeldum kui varem, liikumine ettevaatlikum, ma näen temas viimaks aastatega omandatud tarkust ja meelerahu. Tunnen seda ka endas. Koer lonkab õrnalt oma vasakut jalga ning mina tajun, et vasak põlv ragiseb iga kord, kui jala vastu maad panen. Nii palju aega on vahepeal mööda läinud.
Mets meie ümber on hõredamaks jäänud, tema keskel haigutavad nüüd suured lagedad langid, rajad on ära songitud ning porised, kitsaste teeradade servas vohavad putked, mis ulatuvad üle minu pea. Kuigi siin on rohkem valgust kui aastate eest, suudab hell hämarus meid endiselt alla neelata. Siis hüppab must koer sügavasse lompi, vesi pritsib kahes kaares laiali ning muutub mudaseks. Loom ei ole sellest põrmugi häiritud ning larbib isukalt, raputab seejärel pead ning sörgib edasi. Mõned asjad ei muutu kunagi.
Korraks tõuseb tuul ning toob esile kõik metsa lõhnad - hilise ristiku, vaigu, jaheda rohu, mulla omapärase koosluse. Ma ei tea, kas must koer paneb seda tähele, aga mina märkan küll ja tunnen korraga nii tugevalt, et muutumatuid asju on ka minus - juhtugu mis tahes, meie retkedel on minus kõik paigas. Enam täpsemalt ma seda kirjeldada ei suutnud.
Ühtäkki kõrgub meie ees tihe lehtedest ja okstest sein. Suur vaher on kukkunud risti üle teeraja. Koer vaatab mulle segaduses pilgul otsa, oodates, et ma olukorra lahendaks. Just nagu jääks tema loomalik vaist minu inimmõistusele looduses alla. Märkan, et langenud puust paremal on võsa pisut räsitud ning oksi eemale tõmmates leian sinna tallatud raja - puu on siin pikalt lebanud. Poeme koeraga, tema ees ja mina järel, okste vahelt läbi ning jalutame edasi. Me kumbki ei vaata tagasi. Siis mõistan, et elu kulgeb täpselt samamoodi. Kui sa korraga enam otse ei saa, lähed ringiga ning jäädki pikemat teed minema, kuni probleem eest kaob või muutub lihtsamaks, et end läbi närida.
Meie tee hakkas viimaks kodu poole viima ning ma tundsin, et kahiseva kõrge rohu haardest välja astudes oli midagi minus teisiti. Ei midagi suurt ega märgatavat, aga midagi siiski. Alustuseks üritan sellega leppida.
No comments:
Post a Comment