Kottpimedal augustiööl
astun vaikselt välja
oma tumepunasest kleidist,
oma nahast
ja tulen sulle poolele teele vastu.
Härmatis rohul on põletavkülm
ja silm ei seleta vähimat,
aga kui kohtume kohisevas kaskede salus
tunnen, et oled lähedal
ja sinu hing ei enam värise, ei kipu ta tagasi.
Sa nüüd minuga ühte rada sammud,
meil suunad sassis, on kaotsis hommiku pool
ja kured karjuvad raba peal.
Sa naeratad nii, et kogu maailmalt kaob raskus
ja kleidi üles tõstad kruusateelt.
Ma kindlalt endassse tagasi astun,
sest, oh imet, ka sinul on oma lood.