Minust saab kolme nädala pärast 

100 lapse eesti keele ja kirjanduse õpetaja,

aga ma ei ole kodus kaks kuud tolmu tõmmanud,

sest ma lihtsalt ei suuda endale põhjendada, 

et kellele ja miks seda vaja on.

Ma pühin vahel kampsunivarrukaga laualt

tomati lõikamise vett, sest ma ei viitsi rohkem pingutada,

laman õhtuti põrandal ning vahin lakke,

üritades leida sealt seda sädet,

mis peaks mind raketikiirusel edasi viima,
kui kõik argised asjad tunduvad nii üdini mõttetud.

Ma sattun segadusse,

kui inimesed ütlevad: "Ma ei taha sellest rääkida,"

aga ei oska enamik ajast ise ka

"sellest" rääkida,

mul ei ole seisukohta kõigis maailma asjades

ja ma ei jaksa lugeda uudiseid
ning kirjutan stiililt logisevaid luuletusi ainult sellest, mida tean.

Palju inimesi ühes ruumis teeb mind närviliseks

ja iga kord, kui seltskonnas räägin, 

aga keegi tegelikult ei kuula, hakkab mul kurb ja ebamugav.

Ma lähen määrdunud särgi ja auklike pükstega poodi
ja unustan vahepeal poolteist nädalat pead pesta.
Ma ei ole kunagi käinud maniküüris
ega oska ikka end meikida ja näha välja asjalik.

Ma ei tea tegelikult hästi,

kuhu ja miks ikkagi käivad need komad,

ja palju kokku-, lahkukirjutusi vaatan internetist üle.
Mu märkmikute servad on alati murdunud
ja taevas teab, et ilusast käekirjast pole seal jälgegi.

Ma määrin kartuliputru saia peale,

valan selle kastmega üle ja ronin köögilauale istuma,
kasutades taburetti jalgade toeks,

aga kuskil on lapsed, nimetud, näotud, aga päris lapsed,

kelle väärtuste ja mõttelennu kasvu

pean mina, see täiesti poolik ja väga segaduses mina,
nüüd igakülgselt toetama.

Ma pole veel valmis.