Armastusega on see

Armastusega on see naljakas asi,
et me tunneme seda kellegi vastu korraga nii palju,
et kõik laulud tunduvad rääkivat temast
ja naeratused saavad alguse just tema põsesarnadelt,
aga siis korraga taipame, et see on kadunud,
et sees on külm ja kõle
ning juba ammu pole ihanud lähedale,
vähemalt mitte nii nagu varem.

Aga siis läheb aeg mööda ja korraga räägivad laulud jälle,
räägivad hoopis teisest temast,
just nagu tugevamini ja õigemalt
ning tagasi vaadates tundub, et eelmises oli nii palju valet -
liiga palju pisaraid, haiget teinud sõnu -
aga nüüd on armastus suurem, vapram ja targem,
mis sest, et laulud võivad olla samad.

Iga armastus on ühel hetkel kõige suurem
ja seepärast vist ei oskagi
uut ringi tehes
täpselt aru saada, kelles siis viga -
kas minus, et ma alati armastaks nagu ühtmoodi
või armastuses, mis kuskil sügaval südames
on justkui sama.