kui sa ühel täiesti tavalisel kolmapäevaõhtul
kell kümme
mu elust jäädavalt välja astusid,
astusid nii, et ma teadsin,
et sa enam kunagi ei tule,
läks mitu päeva,
kuni sain aru, et nüüd ongi kõik,
läks mitu nädalat,
kuni kadus see tühi-õõnes tunne,
et meie, see väga vähene meie,
mis olla jõudis,
jäi nüüd pooleli,
läks mitu kuud,
kuni sind ei otsinud tänavailt, kuhu sul suveöödel
nagunii polnud põhjust uitada,
ja läheb vist veidi veel,
et päriselt kaoks ootus, et äkki
tuled ühel täiesti tavalisel teisipäeval siiski tagasi