Sel hetkel, kui sa ütled mulle läbi naeru "kallis"
kohkume pisut mõlemad,
sest kuskil pole reegleid,
mida teha siis, kui meie aeg on nii armutult otsa saanud,
aga sõnade tähendus pole kadunud,
kui neis on ikka veel see hellus,
mida vahepeal unustasime näidata,
see soojus kõrvuti ärkamisest
ja veel ehk sügavamgi hoolimine.
Mida me ütleme siis, kui need sõnad pole enam meie öelda,
aga tunne on nii põletav-valusalt alles?
No comments:
Post a Comment