Sõidan üksi läbi hääbuva rannaküla vaikuse,
ülekasvanud niidud ja roosatavad männid
viipavad vaid akna taga "head teed".
Mõtlen neile, kes siin kunagi olnud,
ja neile, keda siin enam kunagi pole,
ja esimest korda kahekümne seitsme aasta jooksul
keset seda suurt ja segast suve
tunnen, et ma olen keegi.
Ma olen nii elus.
No comments:
Post a Comment