15.12.09

Ehitades mudellennukeid 1.

Viieteistkümnendal detsembrikuu päeval, aastal kakstuhat ja veel üheksa peale.


„Need hilinemised tunduvad olevat lausa igapäevased, preili Shännon. Kuidas siis nii? Kas on raske tõusta?“ päris ajaloo õpetaja Varsk, tundi hilinenud tüdrukult. „Vabandust,“ pomises vaid too ning tõttas oma kohale, Astridi kõrval. „Miks sa siis iga päev hiljaks jääd? Tegelikult, ma mõtlen!“ uuris pinginaaber. „Kodus pole äratuskella ja emal on tõusmisega raskusi,“ sosistas Shännon. „Ah,“ pomises tüdruk ja keeras end otseks. Ta teadis, et Shännon valetab.

„Kas sa mu sünnipäevale ikka tuled?“ uuris Astrid peale tundide lõppu. „Ah, jah, eks ma püüan,“ ühmas Shännon ning kadus jooksujalu koolist. „Mis temast küll saanud on,“ lausus Anstrid vastu tulevale Mihklile. „Shännist?“ päris poiss. „Jah, ta ei räägigi enam minuga, jookseb kodu ja kooli vahet. Vaevalt ta mu sünnipäevagi meeles peab.“ Mõlemad noored vaatasid kohta, kust hetk tagasi oli minema jooksnud nende ühine sõber.

Shännon suutis unes rännata. Paar päeva enne suvevaheaja lõppu kohtas tüdruk unes oma, aastaid tagasi surnud vanaema, keda väga igatses. Ta rääkis temaga, vanaema kuulas ning vastas õpetlikult nagu alati. See oli reaalne. Hommikul tuli ema tütart hommikusöögile kutsuma ja märkas, et too ei hinga. Just enne kiirabisse kõne võtmist, tegi Shännon sügava hingetõmbe ja avas silmad. Šokeeritud emale oma öösest seigast rääkides, teadis veidi unetehnikat õppinud naine, et ta ei või tütart enam unenägudest äratada, muidu võib too jäädagi sinna.

„Nägin sind laupäeval,“ sõnas Astrid kurjalt, „kõndisid ühe kutiga mööda tänavaid. Kes ta on? Miks sa teda mulle eelistad?“ „Vabandust,“ pomises Shännon. Tal polnud aega, et oma sõbrannale rääkida Sašast, poisist, kes teadis täpselt kus tüdruk oma ööd veedab, nad kohtusid isegi mõnel korral, enamasti siis, kui mõlemad reisisid rahvarohketesse paikadesse. Shännon tutvus Sašaga ühes uneteemalises jututoas ja kuuldes poisi seiklustest otsustas ta end talle usaldada. Keegi teine peale ema ja Saša ei teadnud, kus neiu öösiti käib.

„Shänn, aeg on ärgata,“ sosistas ema õrnalt, kuna hakkas muretsema, miks ta tütar juba ärganud pole. Kell oli kaheksa õhtul, plika oli maganud üheksateist tundi ja ei ilmutanud vähimatki ärkamise märki. Tüdruku telefon helises ja ema võttis selle kiirelt vastu, et mitte neiut ehmatada. „Hei, Shän, kuhu jäid?“ küsis reibas hääl telefonist. „Shännon ei saa rääkida, ta magab. Kellega ma räägin?“ uuris ema. „Kaua ta juba maganud on? Saša olen mina. Kes teie olete?“ „Mina olen Shännoni ema ja see piiga on siin maganud üheksateist tundi, varsti kakskümend.“ Saša ei vastanud pikalt, kuid ütles lõpuks: „Ma tean kus ta käib öösiti, kas tohin sinna tulla? Äkki saan teda aidata?“ „Jah, tule.“ lausus ema, veidi kaheldes.

Pikemat sorti, sinakate juustega poiss istus Shännoni kõrval voodil ja silitas ta pead. „Kus sa küll oled, tüdruk. Miks sa sinna nii sügavalt läksid?“ sosistas noormees. Neiu ema jõi köögis juba viiendat tassi kohvi ja jooksis aina rõdule suitsu tegema. Äkki Saša võpatas. „Miks sa sinna läksid tobu... Ma aitan sind, proovin vähemalt.“ lausus ta, tegi endale Shännoni kõrval ruumi ja jäi magama, valides sihtkohaks Igaveste Kannatuse Maa. Kui tüdruku ema ukse vahelt sisse piilus pidi ta šoki saama. Mõlemad lapsed magasid ega hinganud absoluutselt. Nüüd helistas ta kiirabisse.

1 comment:

Horisont said...

Mmmm... Mulle tavaliselt jutukesed ei meeldi, olen selline jobu, kes tahab isiklikke tundeid. Aga see jutuke on suht mõnsa, lõpu poole just, kus ema istus köögis ja jõi viiendat tasii kohvi ja siniste juustega poiss silitas pead.
Jätka edasi ja saavuta enda perfektsioon : D