Shännon ronis mööda lumega kaetud mäge tipu poole. Ta oli siin olnud igaviku, aga polnud kohanud veel ühtki hinge, tal polnud õrna aimugi, kus viibis. Jääkülm tuul sasis ta juukseid ja imeõhukest lohvakat särki, mis kattis ta heledat ihu. Suur kotkas lendas kiirelt põhjast lõuna poole. „Hei, oota!“ karjus tüdruk talle järele. Lind pöörduski tagasi ja laskus oksale, veidi eemal tüdrukust. „Jälle üks eksinud katsetaja,“ sõnas kotkas, sirutades oma paremat jalga. „Mis mõttes?“ oli neiu hämmingus. „See on Igaveste Kannatuste Maa. Sa ei pääse siit, kõik on siin igavene. Sa ei jõua kunagi mäe tippu, siin pole aega ega ruumi, kõik on vaid üks suur igavik. Kõik satuvad silmitsi siin oma kannatustega. Mina lendan juba igaviku lõunasse, kuigi olen aru saanud, et ei jõua kuhugi pean seda ikka ja jälle tegema, see on karistus.“ rääkis kotkas. „Mida sa siis valesti tegid?“ päris Shännon. „Lendasin pesa juurde tagasi, käisin poegadele süüa toomas, aga olin väga väsinud ja laskusin oksale puhkama, lootuses kohe edasi lennata. Enne uinumist mõtlesin veel oma poegadele ja siis olin juba siin. Ma poleks tohtinud magama jääda.“ „Kui kohutav,“ mõtles tüdruk. „Pean nüüd minema, siin ei ole lubatud omavahel kaua rääkida,“ lind sirutas oma tiibu ja jätkas lõputut lendu lõunasse, igaveses lootuses kunagi pärale jõuda. „Oota, aga mida mina valesti tegin?“ hõikas tüdruk talle, aga kotkas oli juba kaugel. Shännon üritas ronida ülesse, aga vahemaa jäi sama pikaks. „Ma ei taha siin olla!“ röökis tütarlaps suures vihas.
„Olla, olla, olla...“ kajas kaugusest. Saša üritas määrata suunda kust hääl tuli ja asus siis teele. Imekombel lähenes suur mäetipp talle jõudsalt. Saša oli vabatahtlikult tulnud hukatusse, sel polnud tema üle enam mõju. „Oh, miks sa küll kõigist kohtadest valisid just selle, Shän?“ rääkis ta omaette. „Kurat!“ kostus kaugusest. „Shännon, oota, ma tulen.“ Hüüdis noormees nii valjult kui suutis.
Neiu ema istus valges haigla koridoris kui tema juurde tuli doktor Ellis. „Vabandage, proua, aga tahaksin väga teada, kuidas need noored inimesed koomasse langesid. Kas te teate midagi?“ „Ei, ei tea,“ valetas naine, „mu tütar magas ja see poiss tuli talle külla, nad olid kahekesi tüdruku toas ning kui sinna läksin ei hinganud nad enam. Helistasin kohe üks, üks, kahte,“ „See on väga kummaline juhus,“ seletas doktor, „kummalgi neist polnud midagi viga, ei pisematki kahjustust, tüdruku kehatemperatuur küll langeb vahel veidi madalale, aga muidu on terved nagu purikad.“ Arst lõpetas oma jutu ning lahkus. „Oh kurat,“ mõtles naine endamisi.
Shännon oli kuulnud kaugusest oma nime. Ta istus maha ja ootas, kuid ei teadnud mida. „Shännon, Shän, tule sealt alla, tule kohe alla!“ röökis Saša. „Ta on siin!“ mõtles plika ja pistis tulistjalu jooksma. „Oh, mul on hea meel sind näha,“ hüüdis Shännon ja langes poisile kaela, „see on väga kummaline koht, läheme palun ära.“ „Mitte nii kiiresti. Sa ei pääse siit enne kui kahetsed südamest ja teavitad ennast sellest, miks on maailm parem kui see unenägu,“ „Mida mu keha teeb?“ küsis tüdruk. „Hetkel oleme mõlemad koomas,“ vastas Saša, „kuhu sa unes tahtsid minna?“ „Sinna kus kõik on hea,“ lausus neiu, „ma läksin Astridiga tülli ja mul oli emaga väike kaklus, kõik suhted kippusid nässu minema.“ „Ära enam kunagi otsi kohta, kus kõik on hea, sest siis ei pruugi ma enam sind ülesse leida ja ilmselt ei saa ka aidata. Miks on elu parem?“ küsis Saša. „Maailm on reaalne, seal on mul võimalus jõuda oma sihtideni. Inimesed on mu ümber. Elu keerleb mööda. Ja seal on soojem,“ plika saatis argliku naeratuse poisi poole. „Kas sa mõtled seda tõsiselt?“ küsis noormees. Shännon hingas sügavalt sisse ja ütles, et mõtleb küll. „Läheme nüüd koju,“ „Oota, aga kas sina ei pea kahetsema? Kuidas sa üldse siia said?“ päris tüdruk. „Kodus räägin, praegu peame minema, luba, et sa järgned mulle. Mõtle õnnest, sõprusest, armastusest, millestki tugevast ja positiivsest ja ärata end uuele elule. Tule!“ hüüdis poiss ja oligi kadunud. Tüdruk vaatas neid mägesid ja taevalaotust, märkas kotkast, kes ei teadnud, et peab kahetsema ja mõtlema, miks elu parem on, siis sulges ta silmad ja mõtles Saša sinakatest juustest ja ekslevatest silmadest. Ta ei ütle kunagi poisile, et just tänu temale pääseb ta koju. Siis ärkas neiu valges palatis, tema ümber kobaras haiglaõed.
No comments:
Post a Comment