20/02/2010 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.
Täna on talv. See pole midagi uut, sest eile ning üleeile oli ka, samuti nagu homme. Lund on antud kulbiga, sellise suurega, millega malevas süüa jagati. Päike ei paista, pilved varjavad teda. Väljas on külm. Mu must mantel on liiga õhuke selliseks eluks. Tunnen kuidas külm vaikselt sisse voolab. Need lillad, ketside moodi talvesaapad on mugavad, kuigi varsti hakkab hoolimata kolmest sokipaarist jalgadel külm. Huvitav, et mul on käes kaks paari käpikuid, vasakul käel on meeletult külm, parem suriseb mõnusalt soojast. Kampsuni krae ulatub silmini ja ma tunnen kergelt koitanud villa lõhna. Jalad astuvad vaikselt, samas rütmis mööda teed. Must koer, minu ees vaatab viivuks tagasi ning sukeldub siis hange, et oma märk maha jätta. Lumi on talle kõrvuni.
Siis tõuseb tuul, vali, vilisedes ja tuhisedes. Keerutab ülesse kogu tuhklume ja ma ei näe enam midagi. Tunnen kuidas mul on meeletult külm. Tuul vuhiseb läbi kõigi kontide. Selle vastu ei aita miski. Sulen silmad ja ootan, et see mööda saaks. Nii äkki kui see algas, see ka lõppes. Kõik on vaikne, ainult külm naha vahel on jääv. Ma elan põhjamaal, naudin seda. Aga see tuul tekitab minus vahel tunde, et vajan midagi sooja, armast ning pehmet. Midagi, millele mõtlemine tooks naeratuse näole. Sean sammud kodu poole, koer tuleb kaasa. Alustuseks joon tassi teed ning sirutan jalad soojamüürile.
No comments:
Post a Comment