Lagedal vilus ja näljas 3.

Jah, mu kahetuhandes ja üheksas suvi.

Aus raha

„Kuule, teeme lõkke üles, sa värised lausa!“ pakkus Jan varahommikul. „Ah, ära minu pärast hakka. Küll ma harjun. Kas me magama ei peaks heitma? Või millal sa üldse magad?“ päris Eeva ja ürita kohapeal hüpeldes sooja saada. „Siis kui ma ise tahan. Mõnikord heidan südapäeval magama, teinekord juba varaõhtul. Vahet pole.“ Eeva hakkas naerma ja lausus:“ No teeme siis pealegi lõkke üles ning pealegi sa pole veel rääkinud mulle, kuidas näeb välja sinu aus raha teenimine?“ Jan jäi mõttlikuks. „Ah, küll sa varsti näed. Niikuinii peame paari päeva pärast end kohale vedama.“
Hommik oli ilus ning päikeseline. Noored kõndisid mööda puiesteed mida ümbritsesid suurte aedadega valged majad ja tihe õunapuude müür. „Näed, siin elabki proua Liisbet.“ Jan peatus ühe maja ees ning astus väravast sisse. „Ta abikaasa suri mitu aastat tagasi vanadusse ja ta ise ei jaksa enam oma aiamaa eest hoolt kanda. Ta on üsna lahke ja tore tädi, seega ma käin siin iga kuu vahest ka kaks korda kuus muru niitmas ja puid raiumas. Ta maksab mulle.“ „Kas ta teab, et sa kodutu oled?“ päris Eeva ja vaatas aias ringi. „Jah teab. Ta kutsus mind kunagi enda juurde, aga ma ei tahtnud.“ Vastas poiss ja avas kuuri ukse ning tiris sealt välja muruniiduki. „Mina niidan kogu selle ala ära ja sina võta sealt sahtlist need käärid, lõika ühtlaseks need kohad mis kõrgemad jäävad.“ õpetas Jan. „Tal on peen inglisemuru ning ta armastab seda. Ta on pisut imelik, küll sa pärast näed.“ Noormees tõmbas niiduki plärinal käima ning asus muru korrastama. Eeva, aga otsis sahtlist käärid ning lõikas maha kõik kõrgemad rohututid. Hiljem lõhkus Jan ära hunniku puid mis olid aiaserva visatud ning tüdruk ladus need korralikult riita. Jan tõi ka kuurist kastekannud ning nad valasid vett kõigile proua Liisbeti ilutaimedele ning põõsastele, poiss pügas ära ka heki, mis eraldas vanadaami maja teisest samasugusest. Pärastlõunaks olid mõlemad noored väsinud ja seadsid sammud toa poole. Noormees koputas uksele ning astu kohe sisse. „Tere!“ hõikas ta üle maja, nii et kõik kajas. „Tere, tere! Oi, sul on seltsiline,“ imestas proua, kes tuli üsna kergel sammul trepis alla. „Tere!“ ütles tüdruk veidi kohmetult „Mina olen Eeva.“ „Ahsoo, ahsoo. Kas sina ka ei püsinud seal lastehoius?“ küsis pikas, heledas kleidis naine. Ausalt öeldes nägi ta üsna pentsik välja. Ta juuksed olid hallid ning ulatusid peaaegu vööni, tal olid jalas sussid mis meenutasid rohkem pastlaid, võibolla, et olidki. „Me kohtusime paar päeva tagasi, ta tuli sealt ära,“ vastas Jan neiu eest ning sosistas Eevale, et ta oma kingad jalast võtaks. Jan ise ei saanud seda teha, sest tal ju ei olnudki neid. „Tulge, lapsed, läheme kööki. Mul on supp juba valmis.“ Nad astusid kolmekesi sisse väiksesesse ent hubasesse tuppa, kus oli lilleline tapeet ning akna taga kasvasid roosid. Nad võtsid istet ning proua Liisbet tõstis nende kausid servani täis. Alles nüüd tundis Eeva, et ta kõht on tühi ning ammutas lusikaga kiirelt kausi tühjaks. „Oh, lapsukene, sul on ju päris nälg. Oota ma tõstan sulle kohe juurde!“ lausus proua Liisbet ja tõstis kausi uuesti servani täis. Jan vaid muigas ja suunas oma pilgu hiiglaslikule muruväljale. Ta ei osanud veel seisukohta võtta seoses Eevaga ning tema äkilise ilmumisega poisi ellu.