27.6.10

Päike. MUSTA KOERA TRAAGIKA

28/06/2010 - pole mina, vaid hoopis keegi, keda kohtasin, kogemata, oma mõtetes ringi uitamas.


Täna on suvi. See pole midagi uut, sest eile ning üleeile oli ka, samuti nagu homme. Ja jalad kõnnivad lõbusal sammul mööda auklikku asfaldit. Suunan pilgu neile ja loodan, et ei komista mõnda auku. Suvi on jälle teistsugune. On alati olnud. Tegelikult ma ei ootagi, et iga järgmine aasta oleks samasugune. Ja teisalt, tahaks ma kogeda neid emotsioone jälle ja jälle, just neid, mis on läinud ning kättesaamatusse kaugusesse maha ununenud. Meenutage mulle, miks ma nad hülgasin? Jalgade otsas on veidi räpased ning kulunud tennised, paelad lohakalt kokku kistud ja umbsõlm peale tehtud. Jalavarjude otsas on kaks paljast säärt. Põlvi katavad lohvakad püksid. Must koer, minu ees, seisatab korraks ja vaatab mind. Tema pilgus on mustmiljon mõtet, mida ma ei üritagi mõista. Taban sealt ainult ühe ja ütlen talle, et meie tee viib aina edasi, kaugele, silmapiiri taha. Ta noogutab nõusolevalt ja sörgib edasi.
Tuul vihiseb mööda ja ajab puud kahisema, tõstan pilgu ning üllatuseks, ei näe midagi. Miks? Kõik on väga valge. Kissitan silmi ja aiman kõrgel taevas säravat päikest. Tunnen kuidas ta on nii suur ja soe ning paitab väga õrnalt minu nägu, kui tema poole vaatan. Inimesed seda ei oska. Vaata neid kui kaua tahad, soe ei hakka. Ja siis on see päike kadunud, pilv kattis ta kinni.
Minu jalad lähevad aina edasi ning olgu see kummaline või mitte, tunnen end uue inimesena. Ma ei naljata, kui ütlen, et see on kindlasti juba neljas kord selle päeva jooksul, mil ei näigi lõppu tulevat.
Annan loomale märku, et siit peaksime ära pöörama ning sean sammud kodu poole, koer tuleb loomulikult traavides järgi. Alustuseks püüan uue minaga leppida.

2 comments:

Anonymous said...

Vaata neid kui kaua tahad, soe ei hakka. - mida peab vaatama? enne käis jutt päikesest ja seda on näha vaid üks..

Laura Evisalu said...

inimesega võrreldi ju päikest.