6.9.10

Kuradi 20!/1

Aga vot! Kõik läksid kodust ära ja jätsid mu korraks arvutiga kahekesi :) Ja ma mainin kohe ära, et te ei pruugi üldse sellest loost sotti saada, ega ma ise ka ei saa. Lihtsalt. Ma ei oska praegu kirjutada. Ja kuna klaviatuur on võõras, võib kirjavigu olla murdu. Andke siis andeks.
Ja kui te ühel päeval ei tunne ennast enam ära, siis kuulake ka Katy Perry albumit "One of the boys", ennast üles ei leia, parem ka ei hakka, midagi ei juhtu. Lihtsalt kuulake.


See on esimesest kuni viimase sõnani Sulle, Sa igavene kaabakas. Jah, kirjutasin lootuses, et Sa ennast neis üksikutes tõestes lausetes ära ei tunneks. Tegu on ikkagi väljamõeldisega. Ükski sündmus pole tegelikult aset leidnud. Lootsin lihtsalt, et seda kõike välja öeldes, saan lõpuks tagasi enda mõtted ning ideed, millest tegelikult kirjutada tahan. Seega veeretan kogu süü Sinu kaela.
Sulle, et sa neid ridu kunagi ei loeks ja laseks mul taaskord olla Mina.


Tegelikult ei eksisteeri seda poissi ega tüdrukut. Ma pole neid eladeski kohanud ega kavatsegi. Tahtsin lihtsalt veelkord mainida, et see kõik ei toimu siin, kus oleme Sina ja Mina, vaid hoopis mujal. Igaksjuhuks, et te ei hakkaks mõtlema Jumal teab mida! Ja number kakskümend on lihtsalt niivõrd häiriv, et teeb lausa haiget, annab see põhjuse, et tüdruk oleks "2" ja poiss "0".

2:

Tüdruk istus kivitrepil ja pidas endaga aru. Miks ometi loob ta enese mõtetes olukordi, millesse ta kunagi ei satu? Mille pärast unistab ta nii suurelt, et soovid kunagi tõeks ei saa ning nende mittetäitumine hinge tibatillukesteks tükkideks lõhub? Lausa nii pisikesteks, et ühel päeval reaalselt elama hakkamine võimatu näib. Ükskõik kui väga ta püüdis, ei suutnud ta lakata loomast situatsioone, milles ta oleks tahtnud end leida. Ta oli selle kõige pärast enda peale pisut kuri. Tema mõistus ei suutnud võtta seda, kuidas ta muidu nii hakkaja ning otsusekindel, ei jõua nüüd enesega kokkuleppele.
Tüdruk oli mitmeid kordi otsustanud hakata reaalselt elama. Valida unistused, mis oleksid normaalses mõõdus. Soovida enda kõrvale tavalisi inimesi. Ning, mis kõige olulisem, mitte kujutleda teistele häid omadusi juurde ning panna neile sõnu suhu. Seda viimast vihkas ta vaat, et kõige rohkem.
"Sarah! Mis sa istud siin? Tule parem sööma!"
Tüdruk rõõmustas, et vanaema ta raske mõttelõnga katkestas ning läks üsna lõbusas tujus kööki, et koos vanaema ja vanaisaga õhtust süüa.
Paar tundi hiljem istus Sarah televiisori ees ning vaatas värvilist pilti, mis liigutas ning rääkis. Tal polnud õrna aimugi, mis saade parasjagu käib, aga see ei morjendanud teda eriti. Kui ta pea korraks kõrvale pööras, jäi tema pilk viivuks pidama pildil, kus ta istus koos emaga aiapingil ning puhus seebimulle otse kaamerasse. Sarah ei mäletanud oma ema eriti hästi. Naine oli raskesti haigestunud, kui tüdruk oli vaid viiene. Kui ema seisund enam paremuse poole ei liikunud, otsustasid vanavanemad, et võtavad väikese tüdruku enda hoole alla. Sarah oli käinud ema regulaarselt vaatamas, alguses haiglas ja hiljem hooldekodus. Mõne aja pärast hakkas, aga ema mälu hägunema. Ta ei tundnud enam Sarahit ära. Tüdruk keeldus ema vaatama minemast, kuna ei tahtnud näha naist, kelle silmades valitses täielik tühjusEi soovinud näha ema, kes ei mäletanud oma last. Ka vanemaks saades, jäi ta endale kindlaks ning ei läinud ema vaatama. Ta ei jätnud seda tobedat jonni, teades ise väga hästi, et naine ei saa mälestuste kadumise vastu midagi ette võtta, küll aga tema ise saab.
Tegelikult oli tüdruk oma eluga enamasti rahul. Ta leidis, et on piisavalt omanäoline ning enesekindel, et teiste inimeste seas hakkama saada. Tal olid mõned sõbrad, kellega talle meeldis koos olla. Oli ta nimelt üsna valiv inimeste suhtes, kelle ta endale lähedale lasi. Enda meelehärmiks kippus ta liigitama teisi alam- ja kõrgklassiks, üldsegi mitte nende raha ja riiete pärast, vaid iseloomu ja ellusuhtumise põhjal. Sarah nimelt leidis, et osad inimesed ei ole piisavalt huvitavad või taibukad, et tema sõprust ära teenida. Jah, see oli pisut isekas, aga ta tõesti soovis, et sõprade nime kannaksid vaid selle väärilised. Selle põhimõtte tõttu oli tüdruk tihti üksi, aga ta hakkas omaette olemisega juba harjuma.
Neiu pidas veidi naljakas, et üks inimene peab üksindusega harjuma, aga ta jäi sellegipoolest seisukohale, et kui ta piisavalt kaua korrutab, et ei vaja seltskonda, siis ühel hetkel hakkab ta isegi seda uskuma, sest kõik teised juba uskusid. Mõnel ööl, kui ta tundis end natukene kurvana, soovis ta, et maailmas leiduks keegi, kes jaksas talle korrutada, et ka tema on tore, lausa fantastiline.
Sarah ei sallinud seda mõtet, aga ometigi leidis ta end tihti unistamas kellestki suurest ning tugevast, et ta saaks hetkeks unustada pideva võitluse oma koha pärast ilmas.

Ta oli täiesti tavaline, lausa täiuslik tükike hallist massist. Tema juures ei olnud midagi erilist. Sarah päris endalt mitmel korral, et miks ta küll jäi seisma, poissi teretas ning lasi alata ühel täiesti mõtlematul sõprusel, millel polnud juba algusest peale ilusat lõppu.
Iseendalegi üllatuseks avas ta suu ning ütles: "Tere. Ma leian, et sa oled lahe," seejärel ta naeratas ning vaatas poisile otsa. Hiljem kirus tüdruk end, et võis halli inimest huvitavaks pidada.
"Tere!" Sa oled ilus," kõlas talle ootamatu vastus.
Ja nad seisid. Mõlemad ootasid seda, mis juhtuma hakkab ning siis, Sarhi suureks üllatuseks pööras poiss ringi ja läks minema. Ta ei vaadanud tagasi.
"Tobe tüdruk, millal sa lõpetad võõraste inimsestega tänaval rääkimise?" päris ta endalt. Suures segaduses, ei märganud ta hiljem poes, et oli alla mineva eskalaatori asemel, astunud hoopis üles tulevale ning seal äärepealt pikali kukkunud. Sarah hakkas naerma. Üleüldse pidas ta oskust enese tobeduse üle nalja heita, oma parimaks omaduseks. Ta võttis pingil istet, kavatsedes seal kõik pooleli olevad mõtted lõpuni mõelda, et mitte sattuda järgmisesse lolli olukorda.
Kui ta jälle pilgu tõstis, märkas Sarah, et too poiss, kes teda ilusaks oli pidanud, seisis nüüd tema ees, paari meetri kaugusel.
"Miks sa siin seisad?" küsis tüdruk.
"Ära eksisin,"
"Kuhu sa siis minemas olid?"
"Ma ei tea,"
"Miks sa arvad, et sa siis eksinud oled?" ei saanud plika aru.
"Mis su nimi on?" viis poiss jututeema mujale, jättes küsimusele vastamata.
"Sarah,"
"Mina olen Karel,"
"Kas sa ei pea veidi imelikuks võõra tüdrukuga poes rääkimist?"
"Mis su MSN on?" suunas poiss jutu jälle teisele lainele.
"Tüdruk vuristas kohklemata oma MSNi aadressi ette ning Karel kirjutas selle enese telefoni üles.
"Näeme, Lepatriinu!" ütles poiss ning jalutas Sarahi juurest teist korda, viimase tunni jooksul, minema.
"Lepatriinu?" ei mõistnud Sarah. Ta pööras pilgu maha ning märkas oma punaseid, mustade täppidega tenniseid.
"Kuradi Lepatriinu!" mõtles tüdruk.


O:

Kell oli palju, isegi liiga palju. Poisi silmad hakkasid vett jooksma. Ta oli arvutiekraani taga pea viis tundi istunud, veetes selle aja Lepatriinuga rääkides. Kummalisel kombel ei suutnud ta meenutada tüdruku pärisnime.
"Ilmselt ei ole see oluline. Lepatriinu kõlab ju ülimalt kenasti," mõtles Karel. Ta pidas veidi naljakaks, et tüdruk oli temaga lihtsalt rääkima tulnud. Ja oleks siis lihtsalt mõni suvaline tüdruk, aga ei. Tema juures oli midagi teistmoodi. Kummaline siirus ja need naeratavad silmad ei andnud Karelile rahu.
"Kuradi Lepatriinu! Mida ta minuga teinud on?" mõtles ta.
"Kallis, kellega sa räägid?" küsis üks vaikne hääl seljatagant.
"Ah ei kellegagi," vastas Karel ning lülitas arvuti kinni. Viivuks arvas ta, et tegi Lepatriinule liiga, nimetades teda eikellekski ja lahkudes ilma head aega ütlemata, aga siis segas see sama tasane ja üsna unine hääl ta mõtteid ning palus tal magama tulla.
"On sul ikka meeles, et meil täitub homme seitse kuud koosolemist?" päris Alina.
"Jah, mul on meeles," valetas poiss, kuigi osa tema vastusest oli tõene. Ta tõesti mäletas esmaspäeval ja mäletas ka teisipäeval, aga sealt edasi, peale Lepatriinuga kohtumist, ei olnud tal tähtpäev meeles.
"Ma ei tohi Alinale kunagi Lepatriinust rääkida, ta teeb niikuinii valed järeldused ja saab haiget." mõtles Karel enne veel, kui magama jäi.

2:

"Tõbras!" ütles Sarah arvutiekraanile, "Kuradi värdjas!"
"Ta ei ole midagi erilist, isegi head aega ei oska öelda. Mingu ta sinna sammusessegi oma lepatriinude ja jutuga, et teda huvitab," mõtles tüdruk.
"Kes kurat ta üldse on, et ma ennast koos oma muredega temale usaldan? Mis ajast ma üldse inimesi peale ühekordset trehvamist usaldan?"

2 comments:

Maarja Eliisabet said...

Minust kirjtasid? :D
Kirjavgu oli rohkem kui kaks tõepoolest, aga muidu väga hea. :)

Apelsinist küpsis. said...

sinust mi ääss :D no mis ma teha sain, kui klaviatuuril vajutad "k", aga tuleb hoopis "ö" :D