Kuradi 20! /2

Mulle tundub see lugu nüüd nii tobedana....

0:

„Kuule, kes see oli?” küsis Alina Karelilt.

„Kes?”

„No see, kellega sa eile poole ööni rääkisid?”

„Mis sinul kõik ka meeles ei ole!” Sõber oli,”

„Mmmm...” tegi tüdruk kahtlustavalt, „Rainer või?”

„Ei, kurat, mul on mõni teine sõber ka!” ägestus poiss, kuid lisas siis leebemalt, „Jätame selle jutu, eks?”

„Oota nüüd! Pea hoogu! Ma tahan teada, kes see oli! Sa unustasid meie seitse kuud ära! Miks sa muidu täna niisuguse kiiruga välja jooksid ja pärast lilledega tagasi tulid. Kellega sa rääkisid?”

„Jäta” kähvas Karel.

„Ma tahan teada! Miks sa ei ütle? Mis sellest siis on?”

„Sa ei tea teda ju niikuinii!”

„Siis pole ju mõtet sellest saladust teha!”

„Siis ei ole mõtet sinul ju urgitseda!”

Alina vaatas poisile tigedalt otsa ja puhkes nutma.

„Mida sa töinad?” küsis Karel ülbelt, kuid tüdruk ei vastanud, vaid juuksis teise tuppa, lüües ukse pauguga kinni.

„Pagan!” Kallis, ära tee niimoodi! Miks sa mulle sedasi teed?” päris poiss ja läks Alinale järele. Ta avas ukse ja jäi vastu uksepiita toetuma.

Mine ära! Sa keerasid kõik kihva!” nuuksus plika, tõmmates endal teki üle pea.

„Oota nüüd! Mina ei alustanud ju. Sina hakkasid pihta! Ise oled süüdi!”

„Käi välja!” kriiskas tüdruk ja viskas noormeest padjaga.

„Sa ei või mind mu oma korterist välja tõsta!” naeris Karel õelalt.

Alina hüppas voodilt püsti ja tormas poisi juurde.

„Miks sa mulle nii teed?” küsis ta ning pühkis pluusivarrukaga oma punetavaid silmi.

„Mina ei tee midagi!”

„Sa petad mind, onju?”

„Ei peta!”

„Valetad!”

„Ei valeta!”

Tüdruk hakkas rusikatega hüsteeriliselt vastu poisi rinda taguma, korrutades üha: „Sa valetad!”

„Ma ei valeta!” sõnas Karel kindlalt ja võttis Alina õlgadest kinni ning raputas teda.

„Lõpeta ära!” käskis ta, „kuula mind nüüd! Oli jah üks tüdruk, aga me polnud ammu rääkinud ja seepärast läkski mitu tundi,”

„Me polnud mittekunagi rääkinud,” mõtles nooruk ja üritas mälust kustutada pilti täpilistest tennistest.

„Sa ei valeta mulle?” kontrollis Alina.

„Ei,” teatas poiss pisut järsult.

2:

„Mida paganamat tegin ma oma eluga?” päris Sarah eneselt, üritades pühkida peast mõtet Karelist, kes astub sisse tema koduväravast ja ütleb naeratades: „Tere, Lepatriinu!”.

Sarahile tundus see mälupilt vägagi reaalsena, ta peaaegu, et uskus seda, ainult miskisugune kuues meel ütles tüdrukule, et see on vaid osa tema piiritust fantaasiast.

„Vanaemal on õigus kui ta ütleb, et ma elan teises maailmas,”

Veidi üle nädala oli Karel toitnud Sarahi fantaasiaid, tüdruk ei unistanud paduromantilisest Don Juanist, vaid lihtsalt sõbrast, kes oleks vahelduseks tema teistele tuttavatele.

Kuid poiss ei andnud ennast näole. Sarah oli ta juba oma elust välja kirjutanud ning teinud endale peapesu pimesi usaldamise eest, ometigi ei saanud ta tüütutest ning üsna ühenäolistest mõtetest lahti.

„Ta isegi ei tea kus ma elan, seega puudub võimalus, et ta astuks väravast sisse,” ütles Sarah endale tõredalt, vaadates ise pingsalt värava poole.

„Mis paganama elu see on?”

Sel hetkel, murule istudes ei osanud ta aimatagi, et samal õhtul jalutab poiss tema maailma tagasi.

0:

„Ta on ikka tige,” mõtles Karel, jälgides Lepatriinut järves ujumas. Jah, nad olid täiesti juhuslikult kokku juhtunud. Poiss oli Alina bussile saatnud, sest tüdruk sõitis oma isa sünnipäevale. Peale seda oli Karel lootuses mõnda tuttavat kohata, järve äärde jalutanud. Justkui kiuste ei kohanud ta ühtegi sõpra. Rand oli peaaegu tühi. Paar naist oma lastega ja üks vanem meesterahvas nautisid vaid päikeselist, kuid üsna tuulist ilma. Ta ei märganud alguses, et üle veekogu ujus veel keegi, varsti tuli ta üleni tilkuvana järvest välja, vaatas noormehele pikalt otsa ning kõndis siis oma asjade juude.

„Lepatriinu, oota! Hüüdis Karel ja jooksis talle järele.

Poiss oli üsnagi ehmatanud, kohates tüdrukut, ta arvas, et Lepatriinu elab mõnes teises linnas. Kusagil kaugel ning silma alt ära. Tegelikult oleks Karelil vaid veidi pruukinud ajusid liigutada ja talle oleks meenunud, et on sama tüdrukut mitmeid kordi bussis näinud. Ühel korral oli ta märganud ka täpilisi tenniseid ja nende üle mõtteis naernud. Kuid Karel ei tulnud selle peale.

Ainus mõte, mis tema peas hetkel, mil ta tüdrukut nägi oli see, et ta oli peale tüli Alinaga Lepatriinu sootuks unustanud. Ta polnud ka arvutis käinud, et näha lauset, mis tüdruk talle peale poisi äkilist kadumist kirjutanud oli.

Kui ta järgmisel õhtul ekraanilt luges: „Tõbras, ma vihkan kui inimsed järsku ära kaovad!” muigas ta vaid ning kirjutas tüdrukule lihtsa tere.

Lepatriinu kuivatas end hoogsalt rätikuga ning seisis seljaga Kareli poole.

„Anna andeks!” ütles poiss.

„Pole midagi anda,” vastas tüdruk ükskõikselt.

„Vaata mulle siis vähemalt otsa,” anus noormees, toetades käe tüdruku paljale õlale, kavatsusega ta näoga enese poole pöörata. Ta ei osanud arvatagi, et tüdruk käe maha lükkamiseks niivõrd äkilise liigutuse teeb ja liivale istuli kukub.

Karel muigas. Lepatriinu vahtis temaga trotslikult tõtt.

„Sa oled kõige kummalisem tüdruk, keda ma kunagi kohanud olen!” ütles Karel.

„Mine siis tagasi oma normaalsesse ellu. Unusta mind ära. Mul ükskõik!”

„Ma ei unustanud sind ära,” valetas poiss ja märkas, et tüdruku silmadesse on kirjutatud, et tal pole kaugeltki mitte kama kaks.

„Ma ei unustanud sind ära,” kordas poiss oma valet, soovides, et oleks tõesti lepatriinut meeles pidanud ning lisas, „ja sinul ei ole ükskõik,”

„Sina ei tea seda,” kähvas tüdruk ja ajas end püsti, keeldudes poisi pakutud abikäest.

„Mida sa tahad?” küsis neiu, vaadates poissi hävitava pilguga.

„Anna mulle andeks!” palus Karel.

„Mida see sulle annab? Mis siis saab kui ma ei andesta? Või mis siis saab kui ma annan andeks?”

„Kui sa ei anna, siis lähen minema, aga kui annad, küsiksin lihtsalt, et kuidas sul läinud on,”

„On ikka läinud küll,”nähvas tüdruk.

„Sa oled ikka pahane,” lausus poiss.

„Ei, Sherlock, ma ei ole pahane,” ütles Lepatriinu õelalt ning istus liivale. Karel potsatas tema kõrvale. Mõlemad vaikisid mitu minutit.

„Ma lähen jälle ujuma. Ma ei ole enam pahane, kaua ma ikka tigetsen!” naeris plika ja jooksis vette.

Karel istus ja jälgis tüdrukut järves ujumas.

„Kuradi Lepatriinu!” mõtles ta ning muigas.