12.12.10

Alati esimene kord

Väike Tüdruk istus suvesoojal kivitrepil,

kuigi ammu käes oli sügis,
vaatas kindlalt kaugusesse
ja paistis viibivat kusagil eemal.
Tuul, tema suurim sõber
sasis vallatult pehmeid juukseid,
keerates kiharaid üha enam sõlme.
Väike Tüdruk vaid naeratas
ja silmitses aina edasi.
Ta ei teadnud ise ka täpselt,
mida vaatas,
ainult tundis, et olla on hea.
Viimaks tõusis püsti,
sammus paljajalu üle muru,
üha naeratas,
tundes viimaseid rohuliblesid
oma varvaste vahel,
mis tegid nii kentsakalt kõdi
ja samas muutsid nukraks,
meenutades muudkui,
et varsti neid enam pole.
Ohkas ja heitis maha,
nägi taevast ülal ning
tundis maad allpool.
Tõotas endale, et seda aega
ei unusta kunagi.
Ta ei valetanudki,
sest Väike Tüdruk mäletas kõike,
isegi siis kui ülejäänud unustasid.

2 comments:

Anonymous said...

Iseenesest mulle meeldib. Aga puht silmaringi avardamise seisukohast soovitan lugeda meie oma suuri klassikuid, eelkõige Marie Underit ja Betti Alverit; kui need on armsaks loetud, siis ütlen järgmise nimepaari ;) see on nagu aarete otsimise mäng meil siis :)
M.

Apelsinist küpsis. said...

eks ma siis loen, see luulearmastus on alles hiljaaegu tulnud, seega pole veel jõudnud ;)