Üks tüdruk läks otsima ausust,
kuid valskust ja valet kohtas vaid teel,
nägi sõprade vahelist kaugust
ja kiirelt muutus tema usk ning meel.
Vaatas esmalt inimesi lähedalt,
pärast astus targu taha poole,
üritas leida kedagi lõpuni ehedat,
pikapeale unustas enda ning hoole.
Kaotas kogu oma siiruse ja ilu,
võime panna naeratama maailm,
avastas, et teda ei ümbritsegi enam kestev melu
ja teavapiirile võib tõusta vihmapilv.
Tüdruk istus maha, toetas kätele pea,
otsis üles oma mõtted,
taipas, et endaga on hea,
taas kostsid kaugustesse naerurõkked.
Ning tüdruk pani jooksu tuulte poole,
kohtas oma teel päikest ja vihma,
utoopiast võlus välja armastuse ning hoole,
ajas taga ainult, mis ihkas.
Ausust ei leidnud ta küll oma teel,
ainult iseennast õppis tundma,
kaljukindlaks muutus meel,
hakkas oma rajale vagusid kündma.
Lootust, aga ei hüljanud tüdruk kunagi.
No comments:
Post a Comment