18.1.11

Kirjand "Minu Taskuraha"

Selgunud on taskurahateemaliste kirjutiste võistluse võitjad!

Võistluse žürii on otsustanud välja anda kolm peapreemiat:

1.-5. klass: Angeelika Utsal, Pärnu-Jaagupi Gümnaasium, 5. klass;
6.-9. klass: Laura Evisalu, Jakob Westholmi Gümnaasium, 8. klass;
10.-12. klass: Kelly Maltsaar, Jakob Westholmi Gümnaasium, 11. klass.

Lisaks otsustati välja anda ka üks eripreemia - taskurahateemalise luuletuse eest.
Selle autor on Cärolin Soosaar, Uhtna Põhikool, 2. klass.


Tühjade taskutega suures ilmas

“Mul ei ole raha,” lausus ema hommikusöögilauas, kui olin temalt linnast riiete ostmiseks sadat krooni palunud. Loomulikult ma ei saa lubada endale hilpude soetamist peente nimedega firmapoodidest, kus mõne lihtsa asja eest ogaraks maksta võid. Minuga käib samas klassis palju taolisi noori, kelle rõivastus on tõepoolest välja astunud ajakirja lehtedelt ning kodus eelnevalt ära rebitud hinnasiltidel ilutsenud vähemalt neljakohalised numbrid. Õnneks meeldivad mulle ka riided, mida müüakse taaskasutuskeskustes. Need ei ole küll alati kõige peenemad ning läbi ja lõhki firmakad, aga näevad tihilugu palju efektsemad ja omapärasemad välja.

Matsin maha soovi minna poodlema ja sõin hommikusöögi lõpuni. Pannes piimakannu külmikusse, tähendasin, et kapp on üsna tühjavõitu.

Ema vaatas mind veidi tigedalt ning kordas oma viimase aja lemmikrepliiki: „Mul ei ole raha.”

Ohkasin raskelt ja koukisin teksaste taskust sajalise välja, ulatasin selle emale ning ütlesin: „Võta see, osta midagi süüa!”

„Aga kuidas sa siis kooli saad?” vaatas ta mind suurte silmadega.

„Täna on reede, mul on veel viiskümmend krooni, ma tulen omadega välja,”

Ema tõusis püsti ning jäi täpselt minu nina alla seisma.

„Kuidas sul see nädal nii palju üle jäi?” küsis ta kahtlustavalt.

„Hoidsin kokku,” vastasin vaikselt.

„Valetad!” kriiskas ema, „Valetad mulle otse suu sisse! Sul ei jää kunagi sellest üle, mis sulle rongiga kooli ja koju sõitmiseks annan,”

Tahtsin kangesti köögist ära minna, sest kell hakkas juba palju saama ning ma polnud eladeski näinud ühtegi rongi, mis ootaks.

„Sa kohtasid isa, on ju?” päris ema, hoides mul ümber randme kinni ja takistades sellega minu lahkumist, „Kui palju kordi ma olen sulle öelnud, et me ei vaja tema heategusid?”

„Vajame küll! Sul pole mulle sadat kroonigi anda, söögi ostmisest ei maksa mõeldagi,”

„Sa igavene ahne plika, endal isa räpane raha taskus ja siis lunid veel minult lisaks,”

„Tead, sul pole vist õrna aimugi, kui palju kõiksugused asjad maksavad!” ütlesin tigedalt ja läksin esikusse saapaid jalga panema.

Jalutasin rongipeatuse poole ning mõtlesin, et emaga rahateemadel vaidlemine on kõige tulutum asi ilmas. Ta ei tunnista kunagi fakti, et meile kuluks hädasti ära summa, mida isa lahkelt pakub. Emps on liiga uhke ja isekas, usub raudkindlalt, et tuleme tema miinimumpalgaga toime, iseäranis veel, kui mina sõidan viis korda nädalas edasi-tagasi, et käia pealinnas koolis.

Mäletan väga hästi aegu, kui elasime veel kolmekesi Tallinnas ja mul oli alati raha taskus, sest isa teenis korralikku palka. Ta tundis alati muret, kas mul jagub ikka „kommi ja limpsi” ostmiseks raha, vahel pakkus nii-öelda lisaraha isegi mitu korda nädalas. Lisaks regulaarsele taskurahale anti mulle seda ka siis, kui küsisin. Kummalisel kombel seisis mul raha lauasahtlis või rahakoti vahel puutumatult nädalaid, vahel isegi kuid. Puudus igasugune tarvidus seda kohe laiaks lüüa või metsikult kulutada. Võib-olla mängis rolli ka see, et unustasin tihti oma rahakoti koju ning mul polnud siis midagi, mille eest asju osta. Vahel harva küsisin mõnelt sõbralt laenu ja maksin selle üsna pea tagasi. Puudus ka pangakaart, mida vanemad ei pidanud vajalikuks pelgalt seepärast, et olen kohutav unustaja ning võinuks selle ükskõik kuhu maha jätta või püksitaskusse torgata ja imekombel pooleks istuda. Nüüd, kus mul on raha nii vähe, et iga sent arvel on, kipub aina kuluma ja kaduma, ilma et kunagi sisse tuleks.

Õnneks ei ole minu puhul kunagi eriti välja paistnud, kas mul on taskud rahast pungil või viliseb sealt tuul läbi. Kui jaksasin endale šokolaadi ja kooki osta, nägin ikka välja sama kleenuke kui praegu, mil mul tihtipeale nälg silmanägemise ära võtab. Kõige hullem ongi neil tundidel, mil pean linnas rongi ootama ja sandikopikaid lugedes avastama, et neist jätkub vaid pileti soetamiseks ning kerget lõunat ei kannata kuidagi osta.

Kui ema on heas tujus ja hakkaja, siis saan kodus tavaliselt kõhu täis süüa, aga mõnikord olen tormanud kööki sisse ja leidnud eest vaid tühjad kapid. Siis tuleb ema sahtlid pahupidi pöörata ja sealt raha laenata ning poodi lipata. Mulle ei meeldi eriti kaupluses käia, sest müüja küsib alati, et ega mind näljas hoita. Tegelikult ei ole see olukord üldsegi nii hull, sest veame pea alati palgapäevani välja.

Mind ei häirigi niivõrd, et meil on tihti headest asjadest puudu, vaid kuidas ema nende tühiste paberitükkide pärast lausa hüsteeriasse satub. Ma pole kunagi arvanud, et raha saaks kedagi õnnelikuks teha, aga tahes-tahtmata jäävad paljud unistused teostamata ja vajalikud asjad omamata, kuna oled kehvik. Öeldakse, et rahatud pidid suutma vaadata maailma palju avatumate silmadega, aga mulle tundub, et nii rikkus kui ka vaesus teevad inimesi kohutavalt pealiskaudseks.

Kui emal oli veel võimalik tegeleda oma armastatud muusikaga, korrutas ta üha, et raha ei tee kedagi õnnelikuks ja selle eest ei saa niikuinii kõige olulisemaid asju elus. Nüüd räägib ta hoopis teist juttu ning unistab salamisi ilusast majast, kahest kassist ja veel ühest lapsest. On ääretult ebaaus, et inimeste unelmad jäävad millegi taolise taha toppama.

Mina ei fantaseeri rikkusest ega taha ka elu lõpuni puudust tunda. Sooviksin elu, kus ei peaks pidevalt muretsema, mida teised sinu majanduslikust olukorrast arvavad ja kui head on võimalused teha midagi enda jaoks olulist.

Lõpmata pungil taskud ei tee õnnelikuks ja viletsus ei vii kuhugi. Mõnikord, aga mitte alati, on kohutavalt raske olla tühjade kätega väike tüdruk üüratult suures maailmas.

11 comments:

Maia said...

Priima, Präänik! Mulle väga meeldis, ja päris ausalt, kui esimene preemia poleks sulle tulnud, siis no kellele veel.
Ainult üks asi - sa pead mulle lubama, et kui sa päriselt kirjutama hakkad, päriselt kirjanikuks saad, siis sa ei kirjuta mitte ainsat romaani võluritest või vampiiridest ;)

Laura Evisalu said...

see on nii vahva, et sulle meeldis. ja no tõesti, kes siis veel kui mina!? otseloomulikult ma luban, et ei tee videvikule 548. osa. :P

Maia said...

Mitte ainult Videvikule, aga praegutundub mulle, et ka see Wõluvärk wõiks järjeta jääda. Ma olen seal Rabarullede juures umbes, ja no ei ole see ikka SEE...
Aga ma jälle mõtlesin, et no kuskohast sinul ometi need süžeed ja karakterid ja olud küll tulevad...

Laura Evisalu said...

See Wõlukunst on jah...sama hea kui see Värin. Et kergelt 400 lehekülge, aga ikka ei saa asja öeldud.
Aaaga...vot seda ma küll ei tea, kust need tegelased ja kõik muu tulevad. Isa ütles, et mul on kalduvus kirjutada väga süngelt ja laskuda alati äärmustesse...ja eks vähemus peab ka esindatud olema! :)

Mammu^^ said...

Ma kirjutasin siia vähemalt viis korda LAHKET LÕUNATUULT, aga ei olnud ikka piisavalt lahke:D Mina olen igatahes rabatud. No ei ole sünu. :)

Go Lauraa, Go Lauraa :D

SUPER! :)

Ja P.S. Kui Sa kirjanikuks saad, siis mulle palun saata alati igast raamatust kolmas koopia :)

Laura Evisalu said...

Aga miks sa, Mari, just kolmandat koopiat tahad? muidugi...kolm on tore number ju.

Mammu^^ said...

Ma ei tea, mul on mingi tõmme viimasel ajal nende kolmede vastu xD :D Kolm on kord ja kohus noh :D

Maia said...

no mind võltstagasihoidlikkus küll ei kaunista, mina olen ikka nii tähtis küll, et soovin igast ilmunud teosest autorieksemplarist kohe järgmist koopiat :) - et kui juba jagamiseks läks

Laura Evisalu said...

eriti vahva on see, et mul pole ühtegi raamatut ilmunud veel, aga te juba jagate :D

Maia said...

ega siin ei saa mökutama jääda, pärast on nii nagu ikka, et jagajale jäävad näpud :D ja laskmata karu nahka on kõige põnevam jagada ju. Ja pealegi, mina ei jaga midagi, mida lihtsalt deklareerin, kuidas asjad käima peavad :D

ffredrick peterson said...

Kas otsite ärilaenu? isiklik laen, eluasemelaen, autolaen, õppelaen, võlgade konsolideerimise laen, tagatiseta laenud, riskikapital jne. Või on mõni pank või mõni finantseerimisasutus teile mingil põhjusel keeldunud laenust. Oleme eralaenuandjad, pakkudes ettevõtetele ja eraisikutele madala ja taskukohase intressimääraga 2% intressimäära. kui olete huvitatud? Võtke meiega ühendust juba täna (fredrickpetersonloan@gmail.com) ja hankige oma laen juba täna
Lugupidamisega
Fredrick Petersoni investeerimismeeskond