Möödunud jõulude ajal ühele K'le kooli tarbeks.

vahetult enne jõule

istusime närusel märjal pargipingil

lund sadas hästi vaikselt,

peaaegu ei olnudki kuulda ega märgata

kurvastasin, sest puudus igasugune jõulutunne,

tahtmine teha kõigile head

ja südames natuke soojust, et seda edasi anda

ja muuta ilusamaks külma talve

lõpuks ei pannud enam tähele,

et hakkasid rääkima imedest ja inglitest,

kogu su jutt jäi minu kõrvadele kuulmata,

sest üritasin olematusest kinni püüda

ühte kaotsi läinud tunnet

taipasin, et jutustasid kuidas kõik langevad helbed

on justkui unenägu ja valged pilved ääreni täis

pisitillukesi ingleid, kes su soove täidavad

ning alati selle hullema eemal hoiavad

ainus, mida teha oskasin, oli tõusta ja minna,

sest ükski ingel ei täida su soove,

oma unelmate poole tuleb ise püüelda ja

meeletult vaeva näha

ei, mina ei usu inglitesse isegi jõulude ajal