Mõnel õhtul on ta näljane. Ta soovib, et teeksin talle süüa, hoolimata sellest, et see on tema kodu ja minul pole õrna aimugi, kus asub mõni pott või soolatops. Lihatükk pannil pragiseb kurja kuulutavalt ja pritsib mu rannetele tuliseid rasvatilku. Need teevad haiget ja panevad iga kord võpatama. Tema ei tee sellest väljagi. Istub vaikselt laua ääres, vaatab aknast välja. Ma ei sega teda. Ja ega ta vist ei kuuleks ka kui midagi ütleksin. Ta on oma mõtetega kaugel ja ta ei soovi minuga neid jagada, enam mitte.
Kui ma lõpuks toidu valmis saan, läheb ta justkui tööle, võttes ise kapist taldriku, kahvli ja noa ning maandudes taaskord samal toolil. Tõstan lihatüki ja kartulid taldrikule. Ta vaatab mulle viivuks otsa ja tänab. Ta ei kasuta sõnu, vaid ütleb seda kõike pilguga.
Astun kraanikausi juurde ja asun pesema nõusid, mis jäid sinna eelmisest söögikorrast. Minul pole isu. Me ei õhtusta kunagi koos. Ma ei suuda lihtsalt süüa, kui ma vaatan, kuidas ta vihaselt hammastega kõik puruks hakib ja siis ruttu alla neelab. Tal oleks justkui kiire. Hirm, et keegi näppab tema eest paremad suutäied ära. See on muidugi minu enda väljamõeldis. Ta sööb täiesti normaalselt, kasutab korralikult kahvlit ja nuga ning ei kolista nendega ülemäära vastu taldriku servi. Ma ei taha temaga ühe laua taga istuda, seepärast kujutangi ette, et mind häirivad tema lauakombed.
Näen vaimusilmas oma kätt paitamas tema tumedaid juukseid. Mida rohkem ma paitan, seda valusam hakkab peopesal. Juuksed oleksid just nagu traatharjad ja iga puudutus teeks mu käele valu. Ometigi ma ei lõpeta seda tegevust ja käelaba aina kulub ja kulub. Ka see on minu ettekujutlus. Tema kiharad on pehmed ja jooksevad vahvalt läbi sõrmede.
Tegelikult on ta ju hea, natukene laisk, aga hea. Hea. Üldsegi mitte see, kes ma tahaks, et ta oleks. Kui ma seda edale kaua korrutan, siis hakkangi uskuma. Ja tema ise nõustuks sellega samuti. Et ta on elajas.
No comments:
Post a Comment