9.3.11

Metsikud lepatriinud

Ma ei teagi nüüd, kas peaksite rõõmustama või kurvastama, aga minu kavatsus suve alguseni ühtegi suuremat kirjatööd ette võtta, läks ikka täiega aia taha, sest tsolfist koju tulles avastasin, et üks uus mõte tahab kangesti sõnadeks saada.
Seekord on midagi teistsugust, tahaks väga arvamust kuulda, et kas ka nii on hea. ;)
Pealkiri tekkis samuti täna, aga hoopis koolis, kus Maarja ja Frankiga tegime "ühe minuti bändi", millele andsime nimeks Adž ja Metsikud Lepatriinud. Kuna metsikud lepatriinud jäi terveks päevaks mu peas ringi käima, siis ei suutnud ma tulla ühegi etema peale.
Apelsinist küpsis.




ALUSTUSEKS(mitte sissejuhatus ega epiloog)



“Palun pane tossud jalga,” keelitas vana naisterahvas, toetades end labidavarrele ja vaadates väiksele tüdrukule anuvalt otsa.

„Kulla memsu, ma ju ei saa,” naeris kuldsete juustega plika ja sättis end puust aiale mugavamalt istuma.

„Ei tea küll, miks?”

„No ikka sellepärast, et ma olen peast sõge,” vastas laps siiralt ning kõlgutas oma paljaid mullaseid jalgu.

Tüdruku vanaema purskas naerma ja hüüdis: „Kas sa ka kuulsid, mis Kel-Kel ütles?”

Marjapõõsaste juurest kostus ragin ning keegi ajas end oiates püsti. Vanamees pühkis mullased käed vastu püksisääri puhtaks, tuli lähemale ja sikutas plikat ühest patsist.

„Mida, sa kirp, siis ütlesid?”

„Ma ütlesin memsule, et ma ei saa tosse jalga panna, sest ma olen peast sõge laps.”

„Tead, et vanemate inimeste juttu ei ole viisakas pealt kuulata?”

Tüdruk noogutas, kuid lisas ruttu: „Ärge siis rääkige nii kõvasti.”

Kiirelt oli ta aia pealt maas ning lippas toa poole. Korralikult punutud patsid hüplesid rõõmsalt ta seljal.

„See plikuska kuuleb absoluutselt kõike, ilmselt loeb ta meie mõtteid ka,” täheldas vanaema.

„Huvitav, kas tal tõepoolest ei ole külm? Lühikeste käistega ja paljajalu, alles pool maid on napilt möödas,” arutles vanaisa rohkem iseendaga ja pöörsus tagasi põõsaste juurde.

„Ma tunnen ennast Kel-Keli kõrval nii vanana,” ohkas naine ja asus uuesti peenramaal askeldama. Ta ei saanud seda väga kaua teha, sest varsti istus Kelsa jälle aia peal ning nägi õige murelik välja.

„Memsu, kuule...” venitas ta arglikult, „Ma unustasin vist oma tossud Sassu juurde,”

„Ma sulle teen-unustasin,” kurjustas vanaema ja kallas mulla kärult liiga suure hooga maha.

Tüdruk põrnitses hoolega oma varbaid, julgemata pilku tõsta. Tema üheksa eluaasta jooksul oli ainus kindel asi olnud vanaema sallimatus unustamise ja laiskuse vastu. Juba väiksest peale oli plikale õpetatud, et oma asjad tuleb alati kokku korjata, neid ei tohi lohakile jätta ning kui oled jätnud ka midagi ilma peale vedelema, siis tuleb see kiiremas korras kokku korjata. Hoopis teine lugu oli kadunud asjade otsimisega. Siis ei riielnud vanaema kunagi, kui keegi ei leidnud midagi sealt, kus see olema pidi. Tema ise võis tihtilugu seista suu ammuli raamaturiiuli ees, otsides teost, mis on täpselt nina all või otsis ta külmutuskapist võipakki, mida oli hetk tagasi laual silmanud. Seega pidi vanaema teistele andeks andma, kui nad oma varandust kohe üles ei leidnud. Muidugi olid kaotamine ja otsimine omaette teema, unustamine, aga surmapatt.

„Karoliine, kas sa juua tahad? Ma lähen teen toas morssi.”

Sellele küsimusele ei oodatud vastust, naine teadis, et niikuinii tuleb mees kannuga aeda ja pakub uuesti võimalust janu kustutada.

Karoliine ei unustanud kunagi mitte midagi. Ta teadis alati, mis kell tuleb hambaarstile minna, millal on tarvis sammud juuksurisse seada, kaua keevad makaronid potis. Kõik kokkusaamised ja tähtpäevad, vahel isegi telefoninumbrid seisid tal eksimatult meeles. Naine teadis, millal on kõigi sugulaste nimepäevad, mäletas enamuse loetud raamatute sisu. Loomulikult ei läinud tal kunagi meelest ükski kohatud inimene. Isegi kui mõni tuttav oli kaugeks jäänud ja viimasest kohtumisest möödas mitukümend aastat, teadis ta ikka, millest nad eelmisel korral rääkinud olid.

Naisel polnud aga õrna aimugi, et hoolimata sellest kui väga Kel-Kel teda armastas, kartis tüdruk paaniliselt oma vanaema mälu. Kelsal läks tihtilugu meelest, kus ta olema peab ja mida tegema. Kui temaga juhtus midagi halba või kurba unustas ta selle üsna varsti ning jooksis ja kilkas nagu varem. Seepärast ei suutnudki ta mõista, kuidas vanaema kõike meeles hoida saab. Väike tüdruk pidas seda tema veidruseks ning liigitas asjade hulka, millest ta ei saa ega hakkagi aru saama. Võib-olla oligi kõige lihtsam õlgu kehitada. Mis sa ikka miljonite teadmistega peale hakkad? Eriti veel siis, kui oled sama vana kui Kelsa ja pead kõige olulisemaks paljajalu murul jooksmist.

3 comments:

maarja; said...

Meie bänd oli kiire ja tormaka elukäiguga..
Seal viimases lõigus - meeles hoidma on natuke naljakas väljend.

Barbaara Lohe said...

Aga mulle just see "meeles hoidma" meeldib, see paistab sellele vanaemale sobivat. Kuskil oli üks komaviga - kuidas sa, Maarja, seda siis üles ei leidnud :D
Ja millest korraga selline kordus Kel-Kel? ;)
Ahjaa,peaaegu oleksin unustanud, loo algus meeldib ka.

Apelsinist küpsis. said...

Maarjake: meie bänd oli tõsiselt tormilise elukäiguga, nimevalikul tekkisid juba tõsised lahkehelid.
Lohe: Kui ainult üks komaviga oli, siis on ju "wow". Ja minu meelest on Kel-Kel lihtsalt tore hüüdnimi, mis siis, et kordus. Muidu, täbinks.