14.3.11

Metsikud lepatriinud

ESIMENE PEATÜKK

„Taevas hoia!” hüüatas vanaema aknast välja vaadates.

„Mis lahti?” tundis ta abikkasa huvi ja nihkus aknale lähemale.

„No vaata teda.”

Kelsa jooksis kui tuli takus mööda tänavat. Tema helesiniste pükste põlved olid pisut mullased ning nägu määrdunud. Tüdruk hoidis tossude pikkadest paeltest kinni ja muudkui keerutas neid.

„Ühel päeval jääb ta veel haigeks,” vangutas vanaisa pead, võttis kapilt päevalehe ja istus sellega tugitooli.

Varsti lendas välisuks lahti, koridorist kostis hirmus kolin ning tuppa astus räpane plika. Ta lükkas köögiukse korralikult kinni ja sättis end vanaisa tugitooli käetoele istuma. Mees toetas lehe sülle, vaatas kordamööda oma naisele ning lapselapsele otsa.

„Palun vabandust, et mul nii kaua läks. Meil oli Sassuga vaja üks asi korda ajada,” lausus tüdruk, olles veidi hinge tõmmanud.

„Kas sa viskasid oma tossud nüüd esikusse maha?” tundis vanaema huvi.

Kelsa noogutas ja hüppas siis püsti, kiirustas esikusse.

„Ma ei tea, mis mu toolist küll järele jääb,” muretses vana mees ning loksutas katkist käetuge.

„Nüüd on korras,” teatas plika uuesti kööki tulles. Enne kui ta vanaisa kõrvale ronida sai, palus vanaema tal püksid pesumasinasse visata.

Lõpuks pesi Kelsa ka oma käed ja näo puhtaks ning sättis end mugavalt istuma.

Mees patsutas oma kareda käega tüdruku kõhnadele paljastele reitele ning noris: „Puha pekk.”

„Ise sa oled pekk!” hüüatas Kelsa ning näpistas vanaisa põsest.

„Mis asju te Sassuga siis ajasite?” sekkus nüüd vanaema.

„Tead, tal on see triibuline kassipoeg,” seletas plika õhinal ning lippas naise juurde, kes istus taburetil. Ta puges talle sülle, põimides oma käed ümber vanaema kaela, „Ja see kassike ronis puu otsa ega julenud enam alla tulla. Me Sassuga tükk aega ootasime ja ootasime ning siis ronisime järgi. Ta kartis nii hirmsasti noh. Kassipoeg, mitte Sassu. Siis me viisime ta tuppa ja andsime talle piima. Ja pärast tegime talle ajalehest ja lõngajupist mänguasja. Talle nii väga meeldis meiega mängida. Ilmselt ei roni ta enam kunagi puu otsa.”

„Küll sa võid kiiresti rääkida,” naeris vanaema.

„Ma hakkasin juba koju tulema, olin poolel teel ja alles siis tuli meelde, et läksin tosse ära tooma.”

„Nagu alati,” muigas vanaisa ja pani lehe jälle käest, täheldades, et mitte midagi polnud sealt lugeda.

„Memsu, kuule. Üks asi on veel,” venitas tüdruk ja paitas naise kastanpruuniks värvitud pead, „See Sassu kass ei ole tegelikult üldse nii tore, kui ta välja näeb. Ta pissis mu tossu,”

Lapse vanavanemad purskasid korraga naerma ja vanaema lükkas tüdruku õrnalt oma sülest maha.

„Lähme võtame siis nende tossudega midagi ette,” Naine tõusis toolilt, võttis kapist pudeli pruunika vedelikuga ning, Kelsa tihedalt kannul, läks koridori.

„Vaat’ kus kassiraisk,” pomises vanaisa ja otsustas õue minna. Aiatöid lõpetades oli üks labidas hoovi peale vedelema jäänud ning oli tarvis kuuri ära viia. Mine tea, kellel võib tarvis minna.

„Kas sa koju ei lähegi?” uuris vana mees tüdrukult.

„Ei, ma jään täna ööseks siia. Homme lähen, sest siis tuleb issi,” vastas plika ning jälgis hoolega, kuidas vanaema linikut heegeldas.

„Aga mis su ema sellest arvab?”

„Ta läks vist ühe sõbranna juurde, ma ei tea, kas ta üldse kodus on.”

Vanaema vangutas pead, pani näputöö käest ja tõstis Kelsa endale sülle.

„Räägi, kas ta kunagi küsib sinult ka, kus sa tuled või kuidas sul läheb, tunneb ta su kooliasjade vastu huvi?”

„Reedel kui ma koolikoti koju viisin, siis ta küsis, et kas mul on kõht tühi, aga mul ei olnud ja siis ta läks välja,”

„Minia võtab oma emakohustusi ikka täie tõsidusega,” oli vanaisa sarkastiline.

„Kauaks su issi nüüd koju jääb?” tundis vanaema huvi.

Tüdruk kehitas vaid õlgu ja hakkas oma peenikest patsi lahti harutama.

„Memsu, kuule, miks minu issi ainult vanaisa laps on, aga onu Rein, Taavi ja tädi Brite teie mõlema omad?” küsis ta siis, kui oli oma juuksed lihtsasse hobusesabasse sidunud.

„Me oleme sellest ju mitu korda rääkinud, et sinu isal on teine ema, kellega vanaisa elas koos enne meie kohtumist. Sa tead ju küll.”

„Ma igaks juhuks kontrollisin üle,” lausus Kelsa häbelikult ning keeras end vanavanemate voodil kerra.

2 comments:

Barbaara Lohe said...

Mulle meeldib üha rohkem see, kuidas sa kirjutad. Kui nüüd veel "ja ei" muutuks mingi võluväega "ega-ks", siis ma äkki ei iriseks ka enam (nii palju). Ma igatahes täitsa huviga ootan, kuhu see jutt keerab ja välja jõuab.

Laura Evisalu said...

Vau, uskumatu. Mul on nii hea meel, et sulle meeldib.