28.3.11

Metsikud lepatriinud

Et ei läheks julmaks näopeksuks, siis ütlen kohe ära, et lepatriinud ei pruugi lähiajal väga jõudsalt edeneda, sest esiteks on mul vaja kirjutada üks kirjand, millest räägin lähemalt siis, kui kogu asi möödas on. Ja teine on näidend. Üle väga pika aja jõudsin ringiga jälle sinna, kust kunagi teises klassis alustasin. Ma loodan, et nüüd suudan kokku möksida midagi paremat, kui kaheksa-aastaselt. Kuigi, minu loomad olid ju ka ääretult geniaalsed. (Kes teab, see teab!) Juhendit näete siit!
Teistele aga kolmas vaatus! - "Armastus kolme apelsini vastu"



KOLMAS PEATÜKK

Naine askeldas elektripliidi kohal. Vanem ja noorem mees istusid teine teisel pool lauda ning liigutasid nagu muuseas kabenuppe.

„Kas sa mõtled tõsiselt, et viskad Sille välja?” uuris naine ning tõstis panni tuliselt augult ära.

„Ta ju ei elagi siin, pakkigu ainult oma asjad ja mingu.”

„Ilmselt ongi sulle ja Kel-Kelile nii parem.”

„Marko ise teab, mis teeb,” sekkus mehe isa vestlusesse.

„Ma tahan ju teie arvamust kuulda, Kelsa elab niikuinii enamuse ajast siin. Oma peaga pole ma kunagi väga taibukaid otsuseid teinud.”

„Hõissa! Minu võit!” hüüatas vanamees ja lõi käed valju plaksuga kokku.

„Korjake nüüd need pudinad laualt ära, hakkame sööma,” teatas Karoliina ning võttis kapist kolm taldrikut.

„Plika on jälle kadunud või?” Marko tõmbas pitskaardina eest, et hoovi vaadata.

„Oh ei, ta ei ole kunagi kadunud. Kel-Kel on kindlasti Sassu ja selle poiste armaadaga kusagil pättusi tegemas,” lausus naine muretult ning tõstis kõigile praekartuleid taldrikutele.

„Mis Rein ja Brite suveks plaanivad? On nad midagi rääkinud?” päris Marko telekat sisse lülitades.

„Eks nad on mõlemad tööl. Poisid saadavad siia ja ehk saavad ise ka mõne nädala puhkust,” vastas Karoliina ja istus voodi servale.

„Reinu naine pidi tahtma ju juuni lõpus oma poisid ära viia, et siis on tal linnas kogu aeg silma all,” lisas vana mees.

„Õigus jah! Ma ei kujuta ette, mis talle sisse läks, poisid on ju alati seni siin olnud, kuni ise ära minna tahavad. Ja mis sa neist suurtest meestest enam valvad, üks on neliteist ja teine kuusteist,” ärritus naine, asudes Kelsa katkisi püksipõlvi nõeluma.

„Taavi on ühendust võtnud?” tundis Marko huvi.

„Viimati saatis ta sõnumi Taanist, aga sellest on pea nädal möödas,” märkis ta isa.

„Issand! Appi! Mina tulin. Tere!” hüüdis Kelsa ja hüppas otsejoones vanavanemate voodile.

„No mis ma ütlesin. See krants tuleb alati koju,” naeris vanaema.

„Nii väsinud, et kuku või maha,” ohkas tüdruk ja sirutas end täies pikkuses välja, ainult räpased jalad jäid üle voodi serva tolknema.

„Kus sa siis ära käisid?” uuris vanaema.

„Kõigepealt olime Sassuga kahekesi tema juures, siis tulid poisid ja Mansa. Me läksime korraks, aga ainult korraks jõe äärde, et kontrollida kui soe vesi on,” seletas plika kiiresti ning keeras end kõhuli.

„Kas te olete napakad või?” hüüatasid vanaema ja vanaisa pea ühest suust.

„Vesi on ju jääkülm, seal pole isegi südasuvel soe, mis siis maist rääkida,” tõreles naine.

„Nojah,” lausus Kelsa muretult, „Me saimegi kohe aru, et vesi on külm ning ujumiseks on veel vara ja läksime hoopis Mardi juurde. Tead, tal on peaaegu sama suur aed kui meil, puid on küll vähem, aga see eest on seal tohutult palju peidukaid. Loomulikult pidime seda võimalust ära kasutama ja peitust mängima. Ja Mardi ema tegi õunakooki, see ei olnud küll nii hea kui sinu oma, aga ma olin väga viisakas ja sõin kolm tükki ega öelnud tädi Aikile, et ta ei oska kooki küpsetada.”

Kõik toasviibijad hakkasid naerma. Seda Kelsa oodanud oligi. Ta tundis oma vanavanemaid ja isa nii hästi, et oskas pea alati aimata, kuidas nad tema jutule reageerivad. Tüdruk oli täiesti teadlik, et vanaema teeb alati kurja häält, riidleb natuke, tuletab plikale meelde, milline vasika aru tal on, aga ei ole kunagi päriselt pahane. Vanaisa ei kurjusta iial, tema ainult muigab ning vangutab pead. Isa on töö tõttu tihti tütrest mitmeid nädalaid eemal ja Kelsaga koos olles ei raatsi ta lihtsalt oma ainsa lapsega riielda, vaid käitub üsna sarnaselt vanaisaga. Ainult väga harva tõstab isa häält, üritades oma veidi ülekäte minevat tütart korrale kutsuda. Tegelikult ei pea keegi kolmest täiskasvanust oluliseks, et tüdruk käitus korralikumalt, ei räägiks nii kiiresti ja hoiaks oma riided terved ja puhtad. Vanaisa suisa kartis päeva, mil Kelsa paneb hommikul puhtad riided selga, kammib ära oma juuksed ja läheb rahulikul sammul kodust välja. Ja hiljem tagasi tulles on ta sama viks ja viisakas, kui enne. Õigupoolest pelgasid seda kõik, sest plika hoidis vanavanemaid tõelisteks vanuriteks muutumast ning ei lasknud oma isal ilmaski mattuda kaelani töösse ja langeda igavasse rutiini, mida mees kohutavalt pelgas.

Plika hüppas voodilt püsti ja ronis vanaisale sülle. Mees võttis ta külmad ja mullased varbad oma suurtesse pihkudesse. See oli Kelsa lemmiktegevus alates ajast, mil ta enda olemasolu vähegi mäletas. Tüdruk ei pidanud oluliseks otsustada, kas talle meeldib rohkem vanaema või vanaisa. Mõlemad olid tal alati olemas olnud ja kuulusid kokku. Neid ei olnud võimalik poolitada, nad pidid alati koos olema ja vanavanemate puudumine ei tulnud mingil juhul kõne alla. Kelsa üheksa aastases maailmas oli mõndagi kindlalt paigas, et seda ei suutnud miski muuta. Igapäevased asjad olid tema jaoks niivõrd elementaarsed. Tüdrukul ei saanud muidugi olla veel õrnematki aimu, et ükskõik kui enesestmõistetavad need pisikesed detailid talle tundusid, ei olnud nad kaugeltki mitee igaveseks ajaks määratud samasuguseks jääma. Muutuste jaoks oli aga liiga vara ning mõnikord on kõige parem just nii nagu juba alguses oli. Eriti siis, kui sellest sõltus verinoore tüdruku elukäik. Polnud mingit kahtlust, et Kelsa vajas kasvamiseks just neid kolme inimest, kes temaga koos teleri ees istusid.

1 comment:

ls said...

Nii armas ja hea! Suur tahtmine tuleb maale kondama minna, kuigi sealt ma just eilnepäev tulin. Ilmselt ei saa kunagi küll.

Aga jõudu ja jaksu kirjandiks & näidendiks! :)