sest silmad on ju pimedad.
nad ei näe kunagi päris õigesti.
ja siis kui lõpuks vaatasin,
et sa oled justkui
midagi, mis sõnadesse ei mahu.
ja kui ma kunagi uskusin, et ükski inimene
ei suuda mind kuidagi mõjutada
ega muuta,
siis eksisin rängalt.
ei teagi, kas tundsin sellest rahulolu
või halba meelt.
ainus, mida olen päriskindlalt teadnud
on, et muutsid minus midagi
mida arvasin olevat muutumatu.
ja võib-olla on isegi hea,
et sa paned sõnad minu suus korduma
ja muudad jalad natuke nõrgaks
justkui õpiksin alles kõndima.
minu jaoks ongi kõik see uus ja huvitav,
ei hooli ka lootusetusest,
reaalsusest, mis nii selgelt ütleb,
lõpeta see unistamine.
ja lõpeks ma ei hooligi muust,
kui et sinu naeratus teeb mu õnnelikuks,
oled ainus kes seda niimoodi suudab.
- mulle tundub, et see luuletus sai paberile ammu, kuigi see oli vaid mõned kuud tagasi. Tõsi küll, väljas oli siis pime ja külm ning kõik oli ikka veel pisut uus ja huvitav. Ajal nimega ammu.
No comments:
Post a Comment